Lugu sündis 6.12.2018
Keda Sina usaldaksid endale haiget tegema? Kohe selgitan.
Mu augusti algul saadud ja esialgu tühisena tundunud jalavigastus pole siiani lõpuni paranenud ja seetõttu sattusin eile oma tuttava (õigemini sugulase) füsioterapeudi juurde. Mu jalga pole küll keegi kunagi varem nii põhjalikult läbi mudinud, nii et ma loodan, et see aitab. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Vaid hoopis usaldusest. Vahepeal oli ikka päris valus ka see "töötlemine". Aga samas oli hea ja turvaline selle inimese käte vahel olla. Ta ikka küsis vahepeal, kuidas ma end tunnen, ja kui just otseselt valus ei olnud hetkel, tundsin tegelikult väga hästi. Pärast jäin mõtlema, et kui oleksin läinud võõra inimese juurde, oleksin samas olukorras end ilmselt üsna ebamugavalt tundnud. Kuid antud juhul oli hea ja turvaline, sest esiteks ma tean, et ta on suure kogemusega ja seega usaldan, et ta teab, mida teeb ning lisaks on lihtsalt selline soe ja armastav inimene.
Pärast füsioteraapiat läksin sõbranna juurde ja tema mainis oma elust mingeid seikasid, kus on olnud inimesi, kes on julgenud talle välja öelda asju, mis teevad ehk haiget, aga mida on vaja kuulda, et muutuda, terveneda. Selliste asjade ütlemiseks peab ilmselt olema ka suur usaldus. Või vähemalt selleks, et kuulja neid sõnu tõsiselt võtaks. Leian, et sellised (sõprus)suhted, kus vajadusel ollakse valmis hea eesmärgi nimel üksteisele ka haiget tegevaid asju ütlema, on väärt ja vajalikud ning neid peaks rohkem olema.
Niisiis, kas Sinu elus on olemas need inimesed, keda Sina usaldad endale vajadusel haiget tegema?
Friday, December 7, 2018
Wednesday, November 14, 2018
Teisi põlema süüdates
Lugu sündis: 11.11.2018
Tähistasin hiljuti oma sünnipäeva ja võtsin külalisi vastu rea teeküünaldega pimedas koridoris.
Küünlaid põlema süüdates kasutasin peamiselt meetodit, et üks küünal põlema ja siis võtsin teise küünla ning süütasin selle juba põlevast küünlast, mitte tikust. Tahtsin mõned küünlad panna ka õue purkide sisse, väljas oli tol päeval aga nii kõva tuul, et need ei tahtnud üldse põlema jääda, mõni kustus veel enne, kui jõudsin purgi soovitud paika asetada.
Niimoodi küünlaid süüdates tekkis paralleel vaimuliku eluga. Just niimoodi, ühelt põlevalt küünlalt teisele ehk ühelt Jeesusest põnevil olevalt inimeselt teisele peaksime üksteist nö süütama (kristlased ütlevad ka "Jumalale põlema" või "tuline olema"). Ja täpselt samamoodi kui küünaldega, vahel kohe ei õnnestu, vahel saavad näpud kõrvetada ka ja vahel on tuul liiga tugev ning mõni küünal ei süttigi või kustub kiiresti.
Tähistasin hiljuti oma sünnipäeva ja võtsin külalisi vastu rea teeküünaldega pimedas koridoris.
Küünlaid põlema süüdates kasutasin peamiselt meetodit, et üks küünal põlema ja siis võtsin teise küünla ning süütasin selle juba põlevast küünlast, mitte tikust. Tahtsin mõned küünlad panna ka õue purkide sisse, väljas oli tol päeval aga nii kõva tuul, et need ei tahtnud üldse põlema jääda, mõni kustus veel enne, kui jõudsin purgi soovitud paika asetada.
Niimoodi küünlaid süüdates tekkis paralleel vaimuliku eluga. Just niimoodi, ühelt põlevalt küünlalt teisele ehk ühelt Jeesusest põnevil olevalt inimeselt teisele peaksime üksteist nö süütama (kristlased ütlevad ka "Jumalale põlema" või "tuline olema"). Ja täpselt samamoodi kui küünaldega, vahel kohe ei õnnestu, vahel saavad näpud kõrvetada ka ja vahel on tuul liiga tugev ning mõni küünal ei süttigi või kustub kiiresti.
Thursday, November 8, 2018
E: Jumal on taaskasutaja
Mõned nädalad tagasi istusin ühe kalli sõbraga söögilauas ning vestluse käigus õppisin temalt uue väljendi: Jumal kui taaskasutaja. Oi, kuidas mulle see mõte meeldis! Sõna taaskasutus sellises kontekstis oli ootamatu ja isegi naljakas, kuid ometi südamelähedane, sest püüan ka ise veidigi rohelise mõtlemise poole kaldu olla.
Selle väljendi sisu kasvas välja aga hoopis järgnevast tuntud kirjakohast Piiblis:
Rm 8:28 Ent me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks - neile, kes on tema kavatsuse kohaselt kutsutud.
Ehk siis seda võib sõnastada ka nii, et Jumal "taaskasutab" meie valusiad, negatiivseid kogemusi ja olukordi millegi hea loomiseks - Tema jaoks ei lähe miski raisku. Nii lahe mõte! Ma ei võta endale julgust antud teksti põhjapanevalt tõlgendada, aga mis mina mõtlesin ning mida olen teistelt sellega seoses kuulnud: Tihti oodatakse selle kirjakoha valguses, et meie elu negatiivsed kogemused/sündmused ühel hetkel kuidagi heaks pöörduksid. Kuid alati ei sünni see hea sugugi meie jaoks, vaid teistele. Teised saavad kuidagi positiivselt puudutatud seeläbi, et meie oleme midagi negatiivset läbi elanud.
Minu elus on neid hetki ka mõned olnud. See on alati suur privileeg, kui tunnen, et saan kedagi aidata või lihtsalt mõista (see on ka abi!) just seetõttu, mida ise olen varasemalt läbi elanud. Ja mõtlen siin just negatiivseid kogemusi, nt depressiooni vm vaimse tervise teemadega kokku puutumist iseenda või mulle lähedal seisvate inimeste kogemuse kaudu. Mitte et ma oleks õnnelik, et need hetked on olnud. Aga teeb tänulikuks, kui neist ka kellegi jaoks midagi head sünnib. Just hiljuti sain ühele inimesele toeks olla suuresti tänu sellele, mis jamasid ise olen läbi elanud. Ja see tegi kuidagi nii tänulikuks ja alandlikuks. Tunda, et Jumal on tõesti saanud mind kasutada. Nagu meie pastor Jakob kunagi ütles: Päeva lõpuks Sinu elu peab tooma au Jumalale. Mul on tunne, et just need on hetked, kus see au tõesti esile tuleb. Minu nõrkusest saab midagi, mida Tema saab kasutada.
Ise tunnetasin ühe sellise hetkena ka võimalust olla osa järgnevast videost vaimse tervise teemal. Mis sest, et vaid paar minutit, aga kui see klipp kedagi puudutas, julgustas, on see olnud oluline. Soovitan väga vaadata tervet videot!
Sunday, November 4, 2018
E: Päris elu [jagades]
Ma kuulan väga harva ingliskeelsest muusikat. Seekord aga sattusin kuidagi. Oli südames jagada kahte lugu, mille saatel pühapäeva õhtul omajagu pisaraid valasin. Ise ka lõpuni ei oska nime anda, miks, aga eks laulude sisu reedab mõnda. Igatsusest. Hirmust. Mingeid lahendamata pingeid maandades. Ma kuigi palju lahti ei seleta, millised osad ja miks just rohkem puudutasid, aga kes tahab, see küsib (ja luban, et vastavalt usalduse tasemele saab vastuse ka, nii natuke kui ma isegi kogetut sõnastada oskan).
"You are my strenght ´cause I`m not strong enough to win this fight.
You are greater than the battle raging in my mind". Oi kuidas mul on vaja neid sõnu uskuda!
"You are my strenght ´cause I`m not strong enough to win this fight.
You are greater than the battle raging in my mind". Oi kuidas mul on vaja neid sõnu uskuda!
Pisarad. Nutmine ei tähenda minu jaoks ammu enam, et oleksin hirmus kurb. Pigem tähendab see, et midagi on tasakaalust väljas. Pisaratena võivad vallanduda väga erinevad emotsioonid. Ma olen üldiselt öelnud/arvanud, et ma ei nuta kergesti. Umbes viimase aasta jooksul on see vist päris palju muutunud. Ja teate, ma olen õppinud neid pisaraid omamoodi hindama. Ei, mitte et mulle nad nii väga meeldiks. Aga pärast pisaraid hakkab vähemalt natukeseks ajaks kergem. Ja Jumal näeb iga meie pisarat ka, olgugi seda vahel raske uskuda.
Kuidas Sina oma pisaratega läbi saad? Kas Sul on hetki, kus lihtsalt lubadki endal nutta?
Monday, October 15, 2018
Pimeduses käimise võimalikkusest
Lugu sündis: oktoober 2018 ja väga ammu Tallinna-kodus
Käisin hiljuti õhtul pimedas Raadi pargis jalutamas. Tavaliselt ma pimedas valgustamata radadele ei kipu, aga seekord oli miskipärast tahtmine teha veidi pikem ring ja seega läbisin ka valgustamata pargi osa. Seal pole ka kõnniteed, vaid on lihtsalt sisse tallatud rada suurte puude all. Tõesti väga midagi ei näinud, nii et astuma pidi ettevaatlikult ja mälu järgi. Nimelt ma olen seal palju kordi valges jalutanud - võõrasse kohta poleks pimedas kindlasti kippunud. Nüüd aga oli ikkagi võrdlemisi kindel tunne.
Minu jaoks on see justkui võrdpilt Jumalaga koos käimisest. Headel aegadel ("valges") tuleb Teda ja Tema teerada tundma õppida nii hästi kui võimalik. Siis on ka raskematel hetkedel ("pimedas") võimalik sedasama rada käia. Sest Sa ei pruugi antud hetkel näha, aga juba tead, kuhu astuda.
Samatähenduslik võrdpilt, mis mitmeid kordi pähe tulnud: Õhtul oma voodis lamades aeg-ajalt ikka otsin midagi öökapilt, näiteks taskurätikut või veepudelit. Kui tuli on kustus, teen seda automaatselt käsikaudu. Ma saan seda teha ja asjad pimedas üles leida peamiselt seepärast, et eelnevalt on tuli põlenud ja ma tean, et need asjad on seal ja enam-vähem nende asukohta.
Käisin hiljuti õhtul pimedas Raadi pargis jalutamas. Tavaliselt ma pimedas valgustamata radadele ei kipu, aga seekord oli miskipärast tahtmine teha veidi pikem ring ja seega läbisin ka valgustamata pargi osa. Seal pole ka kõnniteed, vaid on lihtsalt sisse tallatud rada suurte puude all. Tõesti väga midagi ei näinud, nii et astuma pidi ettevaatlikult ja mälu järgi. Nimelt ma olen seal palju kordi valges jalutanud - võõrasse kohta poleks pimedas kindlasti kippunud. Nüüd aga oli ikkagi võrdlemisi kindel tunne.
Minu jaoks on see justkui võrdpilt Jumalaga koos käimisest. Headel aegadel ("valges") tuleb Teda ja Tema teerada tundma õppida nii hästi kui võimalik. Siis on ka raskematel hetkedel ("pimedas") võimalik sedasama rada käia. Sest Sa ei pruugi antud hetkel näha, aga juba tead, kuhu astuda.
Samatähenduslik võrdpilt, mis mitmeid kordi pähe tulnud: Õhtul oma voodis lamades aeg-ajalt ikka otsin midagi öökapilt, näiteks taskurätikut või veepudelit. Kui tuli on kustus, teen seda automaatselt käsikaudu. Ma saan seda teha ja asjad pimedas üles leida peamiselt seepärast, et eelnevalt on tuli põlenud ja ma tean, et need asjad on seal ja enam-vähem nende asukohta.
Friday, September 28, 2018
Muutuste aeg ehk blogi uus aadress!
Hei, sõbrad! Kuna siia blogisse on viimasel ajal hakanud ilmuma rohkem muud juttu, niisama mõtteid ja lugusid elust, mitte nii palju tähendamissõnu, siis otsustasin ka blogi aadressi muuta, milleks on nüüd www.evalood.blogspot.com. See on ehk ka loogilisem ja lihtsam meelde jätta.
Siiski tahan ka edaspidi mingil määral eristada tähendamissõnu ja muid, lihtsalt elulisi postitusi. Seega nagu siiani, proovin ka edaspidi meeles pidada, et mitte-tähendamissõnade, niisama eluliste postituste pealkirja ette läheb E:-täht. Ja tähendamissõnad jäävad tavalise, eristusmärgita pealkirjaga. Olen tänulik, kui annate ka tagasisidet, kas selline eristamine on teie arvates vajalik või mitte! (Sest ma ju ei tea, võib-olla kedagi huvitavad ainult tähendamissõnad, nii oleks neid lihtsam muude postituste seast üles leida).
Tuesday, September 25, 2018
E: Sügismõtteid
Vahel tuleb endale meelde tuletada, et mulle ikka meeldib looduses olla. Täna oli õnneks päev, mil mul oli võimalik seda endale lubada ning imeilus, kuigi karge sügisilm soosis looduse nautimist igati!
Tegin tavapärasest veidi pikema tiiru oma armsaks saanud ERMi ümbruses. Vahepeal kõhutasin Raadi järve sillal (mis sest, et talvejopes!) ja vahtisin veepinnal hulpivaid kollaseid lehti, mida sinna aina juurde sadas. Mõnus. Ja meenutasin sel samal sillal ning ka lihtsalt järve ääres kevade-suve jooksul peetud häid vestlusi. Sest nagu ühes eelmises postituses järeldusele jõudsin, ühe paiga teevad eriliseks just mälestused ja suhted, mis sellega seotud.
Nüüd aga nautige petlikult suvesoojana näivaid fotosid! :) Võimalusel minge muidugi ise ka välja!
Lisaks ilusale ilmale ajendas mind välja minema ka facebookist avastatud mälestus, fotod oma kodutänavast täpselt 3 aastat tagasi, kui olin just hiljuti oma praegusesse koju kolinud.
Mõtlesin, et prooviks teha sarnaseid pilte. Allpool on tulemus (kuna mul päris täpselt fotode võttenurgad meelde ei jäänud, siis veidi erinev, aga sisuliselt samad paigad). Vasakul 25. sept 2015, paremal 25.sept 2018. Värviline sügis tuleb sel aastal küll hiljem kui 2015, aga üldiselt võib öelda, et Jänese tänaval pole palju muutunud :).
Mõtlesin, et prooviks teha sarnaseid pilte. Allpool on tulemus (kuna mul päris täpselt fotode võttenurgad meelde ei jäänud, siis veidi erinev, aga sisuliselt samad paigad). Vasakul 25. sept 2015, paremal 25.sept 2018. Värviline sügis tuleb sel aastal küll hiljem kui 2015, aga üldiselt võib öelda, et Jänese tänaval pole palju muutunud :).
Isegi üks kolmest kollasest kassist jäi ka täna teele!
Friday, September 7, 2018
E: Võimaluste Festival
23.-26.august toimus üks suve suursündmusi, Võimaluste Festival ehk 3D koguduse laager.
Siin on mõned muljed pildikestena, mis mulle meelde jäid. Üsna suvalises, üldsegi mitte tähtsuse ega kronoloogilises järjestuses:
Kohaliku koguduse vabatahtlikud, kes kõik need päevad meid teenivad, süüa teevad jne - materiaalset tasu saamata, omast vabast ajast ja tahtest.
Palju pisarates inimesi. Aga ei, see pole halb. Ma armastan sellisel viisil pisarates inimesi! See on nii päris, nii aus, nii tervendav!
Spontaansed ja planeeritud eestpalved. Sest mõnikord on palve parim asi, mida saame üksteisele kinkida.
Üks teismeline tüdruk, kes küsib meie vanempastorilt, kas tohib tema eest palvetada. Vastuseks kõlab kõige siiram ja armastavam: "Muidugi!". Lava ees, mõlemad põlvedel.
Pilgud ja naeratused läbi nende nelja päeva, mis ütlevad nii palju, sest me oleme selles koos, me oleme üks perekond.
Öine saunast merre ujuma minek. Käsikäes, ettevaatlikult, üksteist kivide otsa kukkumast hoides.
Tunnistused (isiklikud lood elust koos Jumalaga), mis panevad kordamööda nutma ja naerma ja tähendavad mulle kohati rohkem kui ükski jutlus. Sest need on päris lood päris Jumalast ja päris inimestest.
Kallistused nii rõõmus kui kurbuses, tähistades ja lohutades.
Viimane õhtu ja viimane hommik, kui Jumal võtab üle. Õhkkond, mida inimlikult planeerida ega luua pole võimalik.
Lava ees põlvitavad ja spontaanselt üksteise eest palvetavad inimesed.
Imed, mis sünnivad nähtavalt saalis ja nähtamatult meie südametes.
Üks fenomenaalne mees, kes jaksab järjest ilma pausita jutlustada, pidada mitu tundi isiklikke eestpalveid ja vestlusi ning siis veel kl 2ni öösel pidada isetekkelist "seminari", kus küsida võib kõike. Lisaks jõuab ta iga päev eestpalvetaja olla ja veel väga paljudega suhelda.
Hetked, kus Püha Vaim teeb rohkem, kui me oleme kunagi osanud oodata, paluda või soovida.
Hetked, kus kurbusest saab rõõm ja Tema pöörab leinamise tantsuks.
Hetked, kus keegi jagab midagi ja hakkab hirmus, mõeldes, mis oleks võinud juhtuda. Aga ei juhtu. Jumal on hea.
Jagatud julgustused, mida on isegi raske uskuda, aga teame, et need on kõige siiramad ja tõesemad sõnad, mida saame üksteisele öelda. - "Kinkige üksteisele neid Jumala puudutuse hetki!" ütles üks tark mees seminari pidades.
Päev, kui on vaja palju kallistusi ja lõpuks kellegi embuses nutta ja siis on jälle hästi.
Päev, kui on väsimus, aga seal kõrval meeletu rõõm ja energia, sest Jumal teeb nii palju! On tuldud kõrgete ootustega, aga pettuma ei ole pidanud. Järgmisel aastal veel kõrgemate lootustega!
Tunne, et ma olen osa olnud nende inimeste elumuutustest, keda ma isiklikult ei tunnegi.
Tänu, tohutu tänu ja imetlus iga teeniva südame suhtes enda kõrval!
Vihmas seistud tunnike rannal.
12 ristitavat ja nende lood - suhete, tõusude ja languste ja üleloomuliku Jumala töö lood.
Üks Jumal, üks kogudus, üks Kristuse ihu!
Viimases ülistuslaulus kõlama jäänud "Oled hea. Oled hea kogu aeg." - "Kõik hea saab ükskord otsa, välja arvatud Jumala armastus," öeldi lavalt.
Keskkond, kus Jumala ligiolu atmosfääris elud muutuvad. Päriselt. Igaveseks.
Fotod Anete Toming:
Siin on ka suurem hulk pildimaterjali eri autoritelt, mis annab veidi rohkem aimu kohapeal toimunust!
Grete Mägi
Gloria Maria Koppa
Anete Toming
Kui Sinul aga tekkis nüüd isu millestki sarnasest osa saada, siis Sa ei pea ootama järgmise suveni, sest juba 21.-23.september toimuvad Tallinnas Piiblipäevad! See on Eesti suurim kristlik noortefestival, mis on kindlasti vähemalt sama võimas kui Võimaluste Festival, nii et tule kohale, julgelt! Isegi, kui Sa pole varem ühelgi kristlikul üritusel käinud, oled väga oodatud! Tule nagu oled ja lase Jumalal end üllatada! Uuri lisa: www.ppfestival.ee
Siin on mõned muljed pildikestena, mis mulle meelde jäid. Üsna suvalises, üldsegi mitte tähtsuse ega kronoloogilises järjestuses:
Kohaliku koguduse vabatahtlikud, kes kõik need päevad meid teenivad, süüa teevad jne - materiaalset tasu saamata, omast vabast ajast ja tahtest.
Palju pisarates inimesi. Aga ei, see pole halb. Ma armastan sellisel viisil pisarates inimesi! See on nii päris, nii aus, nii tervendav!
Spontaansed ja planeeritud eestpalved. Sest mõnikord on palve parim asi, mida saame üksteisele kinkida.
Üks teismeline tüdruk, kes küsib meie vanempastorilt, kas tohib tema eest palvetada. Vastuseks kõlab kõige siiram ja armastavam: "Muidugi!". Lava ees, mõlemad põlvedel.
Pilgud ja naeratused läbi nende nelja päeva, mis ütlevad nii palju, sest me oleme selles koos, me oleme üks perekond.
Öine saunast merre ujuma minek. Käsikäes, ettevaatlikult, üksteist kivide otsa kukkumast hoides.
Tunnistused (isiklikud lood elust koos Jumalaga), mis panevad kordamööda nutma ja naerma ja tähendavad mulle kohati rohkem kui ükski jutlus. Sest need on päris lood päris Jumalast ja päris inimestest.
Kallistused nii rõõmus kui kurbuses, tähistades ja lohutades.
Viimane õhtu ja viimane hommik, kui Jumal võtab üle. Õhkkond, mida inimlikult planeerida ega luua pole võimalik.
Lava ees põlvitavad ja spontaanselt üksteise eest palvetavad inimesed.
Imed, mis sünnivad nähtavalt saalis ja nähtamatult meie südametes.
Üks fenomenaalne mees, kes jaksab järjest ilma pausita jutlustada, pidada mitu tundi isiklikke eestpalveid ja vestlusi ning siis veel kl 2ni öösel pidada isetekkelist "seminari", kus küsida võib kõike. Lisaks jõuab ta iga päev eestpalvetaja olla ja veel väga paljudega suhelda.
Hetked, kus Püha Vaim teeb rohkem, kui me oleme kunagi osanud oodata, paluda või soovida.
Hetked, kus kurbusest saab rõõm ja Tema pöörab leinamise tantsuks.
Hetked, kus keegi jagab midagi ja hakkab hirmus, mõeldes, mis oleks võinud juhtuda. Aga ei juhtu. Jumal on hea.
Jagatud julgustused, mida on isegi raske uskuda, aga teame, et need on kõige siiramad ja tõesemad sõnad, mida saame üksteisele öelda. - "Kinkige üksteisele neid Jumala puudutuse hetki!" ütles üks tark mees seminari pidades.
Päev, kui on vaja palju kallistusi ja lõpuks kellegi embuses nutta ja siis on jälle hästi.
Päev, kui on väsimus, aga seal kõrval meeletu rõõm ja energia, sest Jumal teeb nii palju! On tuldud kõrgete ootustega, aga pettuma ei ole pidanud. Järgmisel aastal veel kõrgemate lootustega!
Tunne, et ma olen osa olnud nende inimeste elumuutustest, keda ma isiklikult ei tunnegi.
Tänu, tohutu tänu ja imetlus iga teeniva südame suhtes enda kõrval!
Vihmas seistud tunnike rannal.
12 ristitavat ja nende lood - suhete, tõusude ja languste ja üleloomuliku Jumala töö lood.
Üks Jumal, üks kogudus, üks Kristuse ihu!
Viimases ülistuslaulus kõlama jäänud "Oled hea. Oled hea kogu aeg." - "Kõik hea saab ükskord otsa, välja arvatud Jumala armastus," öeldi lavalt.
Keskkond, kus Jumala ligiolu atmosfääris elud muutuvad. Päriselt. Igaveseks.
Fotod Anete Toming:
Siin on ka suurem hulk pildimaterjali eri autoritelt, mis annab veidi rohkem aimu kohapeal toimunust!
Grete Mägi
Gloria Maria Koppa
Anete Toming
Kui Sinul aga tekkis nüüd isu millestki sarnasest osa saada, siis Sa ei pea ootama järgmise suveni, sest juba 21.-23.september toimuvad Tallinnas Piiblipäevad! See on Eesti suurim kristlik noortefestival, mis on kindlasti vähemalt sama võimas kui Võimaluste Festival, nii et tule kohale, julgelt! Isegi, kui Sa pole varem ühelgi kristlikul üritusel käinud, oled väga oodatud! Tule nagu oled ja lase Jumalal end üllatada! Uuri lisa: www.ppfestival.ee
Thursday, September 6, 2018
Õppides lonkama, looduna jooksma
Lugu sündis 5.09.2018
Umbes kuu aega tagasi väänasin oma jala välja ja see pole ikka veel päris terveks saanud. Peab tunnistama, et ma olen sellega juba ära harjunud, et ühte jalga nö hoian. Igal juhul nende nädalate jooksul olen õppinud lonkama ega pane seda ise enam tähelegi. Kuid tegelikult pole see ju normaalne seisund. Küll jalg lõpuks ka terveneb ja saan jälle normaalselt käia ja kõike muud teha. Hetkel aga nt joosta ei saa. Mõtlesin, et väga paljude inimeste eludes võib olla tegureid, mis on neid kahjustanud ja see kahjustus (nagu minu viga saanud jalg) hoiab tagasi tegemast midagi, milleks Jumal on nad loonud või isegi olemast keegi, kelleks Jumal on nad loonud. Näiteks mõni sõna või lause, mida keegi kunagi ütles, mis on haavanud ja hävitanud eneseusku. Või veel hullem, vanemate, õpetajate või klassikaaslaste poolt pidevalt korratud väide, mida oled hakanud võtma tõena, kuigi see tegelikult Sinu kohta ei kehti. Aga teiste inimeste sõnad või teod on hävitanud, katki teinud Sinu sees midagi, mille Jumal on sinna pannud ja Sa enam ei tajugi ise, et midagi võiks olla teisiti. Oled õppinud elama selles maha surutud, katkises olekus ja arvad, et see ongi normaalsus. Piltlikult öeldes Sa elad longates, olles ometi loodud jooksma!
Soovin, et Sinu elus, kes Sa end mingitki pidi ära tundsid, saab ühel hetkel Jumala armastus nii tuntavaks, et Tema saab uuesti esile tuua selle parima võimaliku versiooni Sinust, kelleks Ta Sind tegelikult loonud on! Hoolimata kõigist haiget saamistest, maha tõmbavatest sõnadest, kogemustest või tegudest, mis Sinu elu kunagi hävitanud on! Ja ma usun kahjuks, et sisuliselt kõigi elus tegelikult on kas või mõni väga pisike (aga paljudel ka suurem) sarnane kogemus.
Umbes kuu aega tagasi väänasin oma jala välja ja see pole ikka veel päris terveks saanud. Peab tunnistama, et ma olen sellega juba ära harjunud, et ühte jalga nö hoian. Igal juhul nende nädalate jooksul olen õppinud lonkama ega pane seda ise enam tähelegi. Kuid tegelikult pole see ju normaalne seisund. Küll jalg lõpuks ka terveneb ja saan jälle normaalselt käia ja kõike muud teha. Hetkel aga nt joosta ei saa. Mõtlesin, et väga paljude inimeste eludes võib olla tegureid, mis on neid kahjustanud ja see kahjustus (nagu minu viga saanud jalg) hoiab tagasi tegemast midagi, milleks Jumal on nad loonud või isegi olemast keegi, kelleks Jumal on nad loonud. Näiteks mõni sõna või lause, mida keegi kunagi ütles, mis on haavanud ja hävitanud eneseusku. Või veel hullem, vanemate, õpetajate või klassikaaslaste poolt pidevalt korratud väide, mida oled hakanud võtma tõena, kuigi see tegelikult Sinu kohta ei kehti. Aga teiste inimeste sõnad või teod on hävitanud, katki teinud Sinu sees midagi, mille Jumal on sinna pannud ja Sa enam ei tajugi ise, et midagi võiks olla teisiti. Oled õppinud elama selles maha surutud, katkises olekus ja arvad, et see ongi normaalsus. Piltlikult öeldes Sa elad longates, olles ometi loodud jooksma!
Soovin, et Sinu elus, kes Sa end mingitki pidi ära tundsid, saab ühel hetkel Jumala armastus nii tuntavaks, et Tema saab uuesti esile tuua selle parima võimaliku versiooni Sinust, kelleks Ta Sind tegelikult loonud on! Hoolimata kõigist haiget saamistest, maha tõmbavatest sõnadest, kogemustest või tegudest, mis Sinu elu kunagi hävitanud on! Ja ma usun kahjuks, et sisuliselt kõigi elus tegelikult on kas või mõni väga pisike (aga paljudel ka suurem) sarnane kogemus.
Sunday, September 2, 2018
E: Aastaringid ehk aeg tähistada
Eile, 1.septembril jagas üks mu sõber facebookis, et tema jaoks on alati olnud just sügis ja september nagu uue aasta algus. Minule täpselt samamoodi. Ikka on just august, mil on veidi välja puhatud ja mõte selgem ja vabam, olnud aeg, kus möödunud aastaringile tagasi vaadata ja hinnata, mis sellesse mahtunud on, ja sügis koos kooliaasta algusega olnud aeg, mil ees on uued algused. Nii jääb ka sel aastal ning hetkel tundub, et veel pikemakski. Sest isegi kui endal koolid vaikselt lõpetatud saavad, siis alustan sel aastal esimest korda tööd õpetajana. See tähendab, elu jääb ikka kooliaasta rütmi.Ja mulle meeldibki nii. Minu arvates ongi vähemalt kooliga seotud inimeste jaoks just sügis ja reaalne uute alguste aeg palju loogilisem hetk kokkuvõtteid teha kui jaanuar/aasta lõpp, mil elurütmides peale jõuluvaheaja enamasti suurt midagi ei muutu.
Pean tunnistama, et mulle on viimaste aastate jooksul selline tagasi vaatamine (ja ka edasi vaatamine ning unistamine!) saanud kuidagi järjest olulisemaks ja armsamaks. Mulle tundub, et selles on oma roll 3D kogudusel. Ja täna on ka seoses 3D kogudusega palju põhjust tagasi vaadata, tänulik olla ja edasi unistada! Nimelt tähistasime just täna suure saalitäie rahvaga kõik üheskoos 3D koguduse 8.aastapäeva! Kaheksa aastat tagasi sai alguse see kogudus, mida täna nimetan enda (teiseks) pereks ja kuhu kuulub enamus mu parimaid sõpru! Olgu, tegelikult saavad asjad ju ikka alguse enne ametlikku rajamisdaatumit. Seega veidi enam kui kaheksa aastat tagasi oli kümmekond (kooli)noort, kellel ei olnud eriti midagi peale julge usu ja tõelise pühendumise - ja Jumala kutse. Ning sellest on tänaseks kasvanud elav ja kiirelt kasvav kristlik kogudus, liikumine, millest mul on suur eesõigus osa olla!
Lisaks oma koguduse sünnipäevale kaasa elamisele on täna ka minu jaoks isiklikult eriline tähtpäev - täna täpselt 6 aastat tagasi ehk 3D koguduse 2.sünnipäeval, 2.septembril 2012 tulin mina esimest korda 3D kogudusse. Oi kui palju ilusat (ja mis sest, et ka valusat!) on neisse vahepealsetesse aastatesse mahtunud, oi kui palju muutusi, kasvamist, küsimusi, kõhklusi, julgustusi, tuge ja toeks olemist....! Olen täna kindlasti täiesti teistsugune inimene kui 6 aastat tagasi ja muidugi pole see ainult kogudus, on olnud ka ülikoolid, loodusüritused, töö, lihtsalt isiklik kasvamine ja iseseisvat elu elama õppimine, aga kogudus on olnud alati selle kõige muuga läbi põimunud, alati mu kõrval, ja täna on põhjust tagasi vaadata just koguduse kaudu toimunule.
2.09.2012 elasin esimesi päevi Tartus. Ma ei teagi, kust ma tookord selle julguse võtsin, niimoodi üksi teenistusele minna. Tegelikult tean küll - ma olin selleks hetkeks juba õppinud, et kogudus on üks teistsugune maailm, teistsugune keskkond, kus inimesed on avatud ja sõbralikud ning võtavad sind vastu sellisena, nagu oled. Ja ma teadsin, et mul on vaja Tartus endale tekitada sõpruskond, kellele toetuda. Tol samal esimesel pühapäeval tutvusin esimest korda ka paari inimesega, kes minu (usu)elus edaspidi suurt rolli hakkasid mängima. Mõni neist on tänaseks nii isiklikul kui usulisel tasandil mu elu mõjutanud ja minusse panustanud nii palju, et seda on võimatu sõnadesse panna ja ma poleks seda kunagi ette näha osanud. Ma isegi ei teadnud, et sellised suhted on võimalikud, nagu tänaseks koguduse keskel näinud ja kogenud olen! Muidugi mitte ainult need paar inimest, kellega juba siis tuttavaks sain, vaid väga paljud on otseselt või kaudselt, suuremat või väiksemat rolli mänginud minu kasvamises nende aastate jooksul, mil olen 3Dsse järjest sügavamalt juurdunud, järjest enam õppinud neid inimesi enda ümber armastama! Olen teile kõigile nii-nii tänulik, et olemas olete ja olete otsustanud olla osa 3D kogudusest, aga olla osa ka laiemalt Jumala Kuningriigist ja selle üles ehitamisest!
Pildil on kaktus, mille täna koguduse sünnipäevalt kaasa sain - iga soovija sai sarnase. Seda kasutati kõnes sümbolina ja kaasa saadud elav taim on meeldetuletus, et meie ülesanne on "külvata ja kasta", aga see, kes inimestes päriselt muutusi esile toob ehk kasvatab, on ikkagi Jumal. Tänu kogudusele, au Jumalale!
Tuesday, August 28, 2018
E: Erilised kohad. Või erilised...?
Tänane ja ka mõned eelnevad päevad on mind pannud mõtlema, mis teeb ühe paiga (kellegi jaoks) eriliseks. Avastasin, et jah, mõni koht võib olla looduslikult/arhitektuuriliselt ilus, ajalooliselt tähtis vms ja seetõttu eriline. Enamasti teevad ühe paiga üksikisiku jaoks oluliseks aga mälestused. Kogemused ja emotsioonid, mis on selle paigaga seotud, seal sündinud. Seega, erilised ei ole mitte kohad iseenesest, vaid seosed selle kohaga. Tõeliselt meeldejäävaid seoseid omakorda loovad enamasti suhted - inimeste ja/või Jumalaga.
Näiteks veel nädal tagasi ei olnud mul Ida-Virumaal asuva Aa ranna ja Gideoni laagripaigaga seoses mingeid mälestusi ega seoseid. Olles vahepeal seal aga Võimaluste Festivalil (mu koguduse suvelaager) 4 imelist päeva veetnud, on see koht minu südames eriline. Mis sest, et olmetingimused ei olnud kõige paremad jne. Sisu loeb, seal tekkinud mälestused loevad. Ja seal sündis oi kui palju mälestusi! Sellest laagrist kirjutan peagi veidi pikemalt.
Täna aga ajendas mind kohtade erilisusele mõtlema see, et mul oli võimalus käia Nuutsakul. Tänane oli super, aga seal paigas on juba varem palju imelist toimunud ja just seepärast on sinna eriline tunne minna. Kitsamalt ajendas mind mõtlema ja kirjutama see sama pildil olev roheline diivan. No muidugi, mitte diivan ise. Aga just selles pildil olevas diivaninurgas toimus u 2 aastat tagasi, samuti Võimaluste Festivalil, augustis 2016, minu elu seni kõige erilisem kogemus Jumalaga. Lugu ise on liiga isiklik, et seda laiemalt jagada, aga olgu see info neile, kes ehk teavad, millest ma räägin ;). Muidugi, on palju erilisi kogemusi ja pikemaajalist tööd, mida Jumal on minu elus ja minu sees teinud, aga see õhtu seal diivaninurgas on kõige konkreetsem üksik kogemus, mis minu elu reaalselt pikas plaanis muutis ja mõni hetk sellest õhtust on kohati meeles nagu eilne päev. Olen nii tänulik, et mu elus on palju neid erilisi kohti ja hetki!
Sunday, August 12, 2018
Taustal töötav rakendus
Lugu sündis: Millalgi juuli lõpus 2018 (ja sisuliselt tegelikult juba palju varem, pikema perioodi vältel)
Üks lugu mitmete suviste äratundmiste seast, mis tekkinud poolteadliku (ja pooleldi alateadliku) eneseanalüüsi käigus.
Sel suvel panin tähele, et kui on rohkem aega ja vaimset tegevust vähem, hakkan tahes-tahtmata rohkem endasse vaatama ja iseendale küsimusi esitama, miks ma parasjagu just nii mõtlen või tunnen. Eriti siis, kui ma pole parasjagu enda sees toimuvaga rahul. Ja mõnikord tulid need (arvatavad) vastuse-mõtted lõpuks pähe kuidagi iseenesest, ilma et oleksin tahtlikult neile asjadele mõelnud.
Üks sellistest äratundmistest koos huvitava võrdpildiga tehnoloogiamaailmast tabas mind juuli lõpus. Alustama pean aga veidi kaugemalt. Nimelt juuli algul, kui lõpuks saabus kauaoodatud aeg, mil mul ei olnud mitte midagi planeeritud ja saingi lihtsalt olla, igal hommikul ärgates mõelda, mida ma täna teha tahan, avastasin, et ma tegelikult ei suuda ega oska üldse puhata. Olin sisemiselt pinges ja seda vabaduse tunnet, mis kõigi eelduste kohaselt oleks võinud olla, ei olnud! Ma ei saanud aru, miks, ja olin enda peale pahane! Et nüüd Sul on see aeg puhata ja sa ometi ei suuda vabalt võtta!? Ma olin ju seda hetke nii väga oodanud! Ja mida ei olnud, oli sisemine puhkamise tunne. Olgu, nädala lõpuks ikkagi õppisin veidi vabamalt võtma ja mõndagi hetke nädala sees ka nautisin, aga see polnud see. Seega hakkasin endalt küsima, mis lahti on, miks ma nii tunnen ega suuda end vabaks lasta.
Ühe sõbraga vesteldes pani ta mulle pähe mõtte, et võib-olla see ongi normaalne peale pikka ja pingelist perioodi, et vajame rohkem aega nö puhkusele häälestumiseks. Järjest enam arvan, et tal oli õigus. Ma ei ütleks, et mul oli väga pingeline või raske semester, aga siiski, lihtne ka ei olnud. Just emotsionaalses mõttes. Ja emotsionaalne energia on minu kõige piiratum ressurss. Seega jäin järele mõtlema, et tõesti, tegelikult oli üsna mitu asja, mis seda ressurssi kõvasti ära kasutasid. Sain kokku kolm suuremat teema: üks väline sündmus, mis mõjutas mind rohkem kui algul aru sain ja (üli)kooliga seotud väljakutsed, millega ma kõige paremini toime ei tulnud. Aga kõige enam üks isiklik teema, mis on minu jaoks väga väga emotsionaalne ja sügav ning kulgeb punase joonena läbi terve 2018 aastanumbri. Sest täna ma tean - Jumal ise on selle teema eriti teravalt esile tõstnud. Igal juhul ma sain ka varem aru, et selle teemaga seotu võtab minult päris palju (emotsionaalset) energiat. Ja samas, ma ei mõelnud sellele/ei tegelenud sellega ju üldse nii tihti. Ehk mõned korrad kuus intensiivsemalt, mõnikord tahtlikult, mõnikord väliste olukordade tõttu. Seega, miks ikkagi sellele nii palju energiat kulus? Ma ei mõistnud. Siis ühel hetkel tuligi pähe võrdpilt: see teema minu elus on pikalt olnud nagu taustal töötav rakendus. Et ma otseselt ei kasuta seda tihti, ma isegi ei tea, et see töötab, aga tegelikult kusagil taustal mingid protsessid käivad kogu aeg ja see kulutabki energiat, nö salaja sööb minu akut tühjemaks.
Üks lugu mitmete suviste äratundmiste seast, mis tekkinud poolteadliku (ja pooleldi alateadliku) eneseanalüüsi käigus.
Sel suvel panin tähele, et kui on rohkem aega ja vaimset tegevust vähem, hakkan tahes-tahtmata rohkem endasse vaatama ja iseendale küsimusi esitama, miks ma parasjagu just nii mõtlen või tunnen. Eriti siis, kui ma pole parasjagu enda sees toimuvaga rahul. Ja mõnikord tulid need (arvatavad) vastuse-mõtted lõpuks pähe kuidagi iseenesest, ilma et oleksin tahtlikult neile asjadele mõelnud.
Üks sellistest äratundmistest koos huvitava võrdpildiga tehnoloogiamaailmast tabas mind juuli lõpus. Alustama pean aga veidi kaugemalt. Nimelt juuli algul, kui lõpuks saabus kauaoodatud aeg, mil mul ei olnud mitte midagi planeeritud ja saingi lihtsalt olla, igal hommikul ärgates mõelda, mida ma täna teha tahan, avastasin, et ma tegelikult ei suuda ega oska üldse puhata. Olin sisemiselt pinges ja seda vabaduse tunnet, mis kõigi eelduste kohaselt oleks võinud olla, ei olnud! Ma ei saanud aru, miks, ja olin enda peale pahane! Et nüüd Sul on see aeg puhata ja sa ometi ei suuda vabalt võtta!? Ma olin ju seda hetke nii väga oodanud! Ja mida ei olnud, oli sisemine puhkamise tunne. Olgu, nädala lõpuks ikkagi õppisin veidi vabamalt võtma ja mõndagi hetke nädala sees ka nautisin, aga see polnud see. Seega hakkasin endalt küsima, mis lahti on, miks ma nii tunnen ega suuda end vabaks lasta.
Ühe sõbraga vesteldes pani ta mulle pähe mõtte, et võib-olla see ongi normaalne peale pikka ja pingelist perioodi, et vajame rohkem aega nö puhkusele häälestumiseks. Järjest enam arvan, et tal oli õigus. Ma ei ütleks, et mul oli väga pingeline või raske semester, aga siiski, lihtne ka ei olnud. Just emotsionaalses mõttes. Ja emotsionaalne energia on minu kõige piiratum ressurss. Seega jäin järele mõtlema, et tõesti, tegelikult oli üsna mitu asja, mis seda ressurssi kõvasti ära kasutasid. Sain kokku kolm suuremat teema: üks väline sündmus, mis mõjutas mind rohkem kui algul aru sain ja (üli)kooliga seotud väljakutsed, millega ma kõige paremini toime ei tulnud. Aga kõige enam üks isiklik teema, mis on minu jaoks väga väga emotsionaalne ja sügav ning kulgeb punase joonena läbi terve 2018 aastanumbri. Sest täna ma tean - Jumal ise on selle teema eriti teravalt esile tõstnud. Igal juhul ma sain ka varem aru, et selle teemaga seotu võtab minult päris palju (emotsionaalset) energiat. Ja samas, ma ei mõelnud sellele/ei tegelenud sellega ju üldse nii tihti. Ehk mõned korrad kuus intensiivsemalt, mõnikord tahtlikult, mõnikord väliste olukordade tõttu. Seega, miks ikkagi sellele nii palju energiat kulus? Ma ei mõistnud. Siis ühel hetkel tuligi pähe võrdpilt: see teema minu elus on pikalt olnud nagu taustal töötav rakendus. Et ma otseselt ei kasuta seda tihti, ma isegi ei tea, et see töötab, aga tegelikult kusagil taustal mingid protsessid käivad kogu aeg ja see kulutabki energiat, nö salaja sööb minu akut tühjemaks.
Thursday, July 26, 2018
Hoia kõvasti kinni
Lugu sündis 26.07.2018
Sõitsin peale kl 23 õhtul rattaga Raadi pargis, oli juba üsna pime. Sõitsin mäest alla teed mööda, mis ei ole kaetud asfaldiga, vaid peenikese killustikupuruga. Vahepeal oli seda killustikupuru veidi liiga paksult, väga hästi pimedas ei näinud ka, nii et ratta püsti püsimiseks pehmes teekattes pidin kõvemini juhtrauast haarama. Aga see väike ebamugavus ei tähenda muidugi, et ma arvaks, et ma poleks üldse pidanud seal sõitma, eks? Muidugi mitte. See soe suveõhtu õhk ja mõnusad mõtted päevast peas keerlemas oli seda väärt!
Niisiis, elus on ka nii, et vahepeal ongi veidi pime ja tee ei ole ideaalne, aga see ei tähenda, et me ei peaks seal sõitma! Kohtades, kus hästi ei näe, mis on ees ja me pole kindlad, kui tasane on tee, mida mööda kulgeme, ning seetõttu tekib ebakindlus ja hirmgi, tuleb lihtsalt tugevamini juhtrauast haarata ehk siis rohkem Jumalast kinni hoida, Teda usaldada, ja saadki ilusti mäest alla ning tegelikult ka naudid sõitu, olgugi, et vahel on ehk veidi hirmutav!
Sõitsin peale kl 23 õhtul rattaga Raadi pargis, oli juba üsna pime. Sõitsin mäest alla teed mööda, mis ei ole kaetud asfaldiga, vaid peenikese killustikupuruga. Vahepeal oli seda killustikupuru veidi liiga paksult, väga hästi pimedas ei näinud ka, nii et ratta püsti püsimiseks pehmes teekattes pidin kõvemini juhtrauast haarama. Aga see väike ebamugavus ei tähenda muidugi, et ma arvaks, et ma poleks üldse pidanud seal sõitma, eks? Muidugi mitte. See soe suveõhtu õhk ja mõnusad mõtted päevast peas keerlemas oli seda väärt!
Niisiis, elus on ka nii, et vahepeal ongi veidi pime ja tee ei ole ideaalne, aga see ei tähenda, et me ei peaks seal sõitma! Kohtades, kus hästi ei näe, mis on ees ja me pole kindlad, kui tasane on tee, mida mööda kulgeme, ning seetõttu tekib ebakindlus ja hirmgi, tuleb lihtsalt tugevamini juhtrauast haarata ehk siis rohkem Jumalast kinni hoida, Teda usaldada, ja saadki ilusti mäest alla ning tegelikult ka naudid sõitu, olgugi, et vahel on ehk veidi hirmutav!
Thursday, July 19, 2018
Oodates päikesestõusu
Lugu sündis: 18.07.2018 Salme rannas Saaremaal
Läksime külaliste ja mu vennaga päikesetõusu vaatama. Loomulikult olime järgi uurinud, mis kell päike tõuseb, aga siiski u 20 min enne päikese tõusuaega randa jõudes ei olnud seal päikesest veel kuigi palju näha. Ja päris kaua peale vastavat kellaaega ka veel ei olnud. Siis sündisidki iseenesest järgmised mõtted:
Läksime külaliste ja mu vennaga päikesetõusu vaatama. Loomulikult olime järgi uurinud, mis kell päike tõuseb, aga siiski u 20 min enne päikese tõusuaega randa jõudes ei olnud seal päikesest veel kuigi palju näha. Ja päris kaua peale vastavat kellaaega ka veel ei olnud. Siis sündisidki iseenesest järgmised mõtted:
Mõnikord me ootame päikesetõusu liiga vara. Tundub, et päike ei tulegi, muutume kannatamatuks ja pettumus on kerge tekkima. Tegelikult päike tõuseb, varem või hiljem, aga alati. On hea, kui on sõbrad, kes ootavad koos sinuga.
Ja nagu elus ikka, kõige ilusamaid hetki pildile püüda on väga raske või pea võimatu. Seega ma isegi ei postita pilti päikesetõusust, kuna see poleks veeranditki see, mida reaalsuses nägime. Tahtsime just minna veidi maa poole tagasi, tuulevarju ootama, aga siis tõusis silmapiirile imeline punane triip ja peagi punane tulekera. Ootamine tasus end ikkagi ära. Nii nagu tihti eluski.
Ja nagu elus ikka, kõige ilusamaid hetki pildile püüda on väga raske või pea võimatu. Seega ma isegi ei postita pilti päikesetõusust, kuna see poleks veeranditki see, mida reaalsuses nägime. Tahtsime just minna veidi maa poole tagasi, tuulevarju ootama, aga siis tõusis silmapiirile imeline punane triip ja peagi punane tulekera. Ootamine tasus end ikkagi ära. Nii nagu tihti eluski.
Monday, July 9, 2018
Vaarikavõsa võrdpilte
Lood sündisid: 6.07 ja 9.07.2018
Minu kodu lähedal on üks kingitus, mille ma alles hiljuti avastasin. Vaarikavõsa. Üldse mitte suur, aga piisav, et isegi natuke talvevarusid koguda. Ma üldse teadlikult ei mõelnud vaimulike asjade peale, aga päris huvitavad mõtted tekkisid vaarikaid korjates. Siin blogis olevad tähendamissõnad sünnivadki tegelikult alati nö juhuslikult. Jagan mõnda mõtet vaarikavõsast teiega ka.
Vaarikatest edasi sai toormoos, mille sügavkülma tallele panin. Kas olete tähele pannud, et marjad tervetena, taime küljest nopitult on magusad, aga kohe, kui nad katki ehk moosiks teha, muutuvad hapumaks? Ma olen selle üle varem ka mõelnud, et miks see nii on. Tore oleks ju ilma suhkruta moosi teha. Ega ma vastust päriselt ei tea, aga oletan, et mingi struktuuri muutuse tõttu vabanevad ained toovad hapu maitse esile. Nö oma loomulikus olekus on marjad magusad, Looja loodud olekut lõhkudes aga maitse muutub. (Ma nüüd ei ütle, et moosi ei peaks tegema eks, aga) arvan, et inimestega on ka sarnaselt - tahes või tahtmata me teeme üksteist elus vähem või rohkem katki, nö lõhume algset olekut. Ja see katki olek teeb meid kibedaks, hapuks - selliseks, nagu Looja ei ole mõelnud. Ainult Tema käe järgi täiuslikult kujundatuna, tervetena, oleme meeldivad ja toredad, nii nagu algselt mõeldud.
Selle vaarikavõsa näol on ilmselt tegemist metsistunud aedvaarikatega, sest osade taimede küljes olid marjad üsna pisikesed, nagu metsvaarikad, tagapool aga teiste taimede küljes jällegi päris suured ja piklikuma kujuga, peaaegu aedvaarika mõõtu. Muidugi neid suuremaid marju avastades ma tahtsin kõigepealt neid ära korjata. Selles kontekstis ei ole seal midagi valesti, kuna polnud kohustust või vajadust kõiki marju ära korjata. Aga vaimuliku võrdpildina on lugu keerulisem. Mõtlesin, et juhina ma vahel tahaks "korjata ainult neid suuremaid ja ilusamaid marju" ehk tegeleda ainult inimestega, kelles näen palju potentsiaali, tulevasi juhte jne. Ja need pisemad marjad ehk inimesed, kes vajavad rohkem hoolt ja tuge ja kelles ma inimlikult ei oska eriti suurt potentsiaali näha, jätaks heameelega tahaplaanile. Kindlasti on inimesi, kelle kutsumus ongi tegeleda nö nõrgematega, neid toetada ja jalule aidata, kuid üldiselt julgen arvata, et see "tahaks ainult lihtsamate inimestega tegeleda" on üldinimlik kalduvus. Kuid me oleme kutsutud igaühte armastama ja kõigisse panustama. Kõik "marjad" ära korjama. Jumala silmis on kõik ühtmoodi väärtuslikud ja imeliselt loodud, olgu suured või väikesed vaarikad, andekad ja toredad kaaslased või keerulisemad inimesed.
Korjates kukkusid ikka ja jälle mõned vaarikad ka sõrmede vahelt maha. Ka juhina (või üldse kristlasena teiste kõrval) mõnikord inimesed kukuvad nö meie sõrmede vahelt läbi, ja see ei ole sugugi tahtlik ega teadlik valik ja me ei ole selle üle õnnelikud, aga seda ikkagi juhtub. Alati ei ole piisavalt aega, energiat või oskusi kellelegi piisavalt tähelepanu pöörata, nii palju panustada, kui teine inimene meie kõrval vajab või ootab.
Minu kodu lähedal on üks kingitus, mille ma alles hiljuti avastasin. Vaarikavõsa. Üldse mitte suur, aga piisav, et isegi natuke talvevarusid koguda. Ma üldse teadlikult ei mõelnud vaimulike asjade peale, aga päris huvitavad mõtted tekkisid vaarikaid korjates. Siin blogis olevad tähendamissõnad sünnivadki tegelikult alati nö juhuslikult. Jagan mõnda mõtet vaarikavõsast teiega ka.
Vaarikatest edasi sai toormoos, mille sügavkülma tallele panin. Kas olete tähele pannud, et marjad tervetena, taime küljest nopitult on magusad, aga kohe, kui nad katki ehk moosiks teha, muutuvad hapumaks? Ma olen selle üle varem ka mõelnud, et miks see nii on. Tore oleks ju ilma suhkruta moosi teha. Ega ma vastust päriselt ei tea, aga oletan, et mingi struktuuri muutuse tõttu vabanevad ained toovad hapu maitse esile. Nö oma loomulikus olekus on marjad magusad, Looja loodud olekut lõhkudes aga maitse muutub. (Ma nüüd ei ütle, et moosi ei peaks tegema eks, aga) arvan, et inimestega on ka sarnaselt - tahes või tahtmata me teeme üksteist elus vähem või rohkem katki, nö lõhume algset olekut. Ja see katki olek teeb meid kibedaks, hapuks - selliseks, nagu Looja ei ole mõelnud. Ainult Tema käe järgi täiuslikult kujundatuna, tervetena, oleme meeldivad ja toredad, nii nagu algselt mõeldud.
Selle vaarikavõsa näol on ilmselt tegemist metsistunud aedvaarikatega, sest osade taimede küljes olid marjad üsna pisikesed, nagu metsvaarikad, tagapool aga teiste taimede küljes jällegi päris suured ja piklikuma kujuga, peaaegu aedvaarika mõõtu. Muidugi neid suuremaid marju avastades ma tahtsin kõigepealt neid ära korjata. Selles kontekstis ei ole seal midagi valesti, kuna polnud kohustust või vajadust kõiki marju ära korjata. Aga vaimuliku võrdpildina on lugu keerulisem. Mõtlesin, et juhina ma vahel tahaks "korjata ainult neid suuremaid ja ilusamaid marju" ehk tegeleda ainult inimestega, kelles näen palju potentsiaali, tulevasi juhte jne. Ja need pisemad marjad ehk inimesed, kes vajavad rohkem hoolt ja tuge ja kelles ma inimlikult ei oska eriti suurt potentsiaali näha, jätaks heameelega tahaplaanile. Kindlasti on inimesi, kelle kutsumus ongi tegeleda nö nõrgematega, neid toetada ja jalule aidata, kuid üldiselt julgen arvata, et see "tahaks ainult lihtsamate inimestega tegeleda" on üldinimlik kalduvus. Kuid me oleme kutsutud igaühte armastama ja kõigisse panustama. Kõik "marjad" ära korjama. Jumala silmis on kõik ühtmoodi väärtuslikud ja imeliselt loodud, olgu suured või väikesed vaarikad, andekad ja toredad kaaslased või keerulisemad inimesed.
Korjates kukkusid ikka ja jälle mõned vaarikad ka sõrmede vahelt maha. Ka juhina (või üldse kristlasena teiste kõrval) mõnikord inimesed kukuvad nö meie sõrmede vahelt läbi, ja see ei ole sugugi tahtlik ega teadlik valik ja me ei ole selle üle õnnelikud, aga seda ikkagi juhtub. Alati ei ole piisavalt aega, energiat või oskusi kellelegi piisavalt tähelepanu pöörata, nii palju panustada, kui teine inimene meie kõrval vajab või ootab.
Sunday, July 8, 2018
E: Muusikast ja suurest perekonnast
Käisin täna hommikul Salemis teenistusel.
Ma armastan väga oma kogudust ja olen 101% veendunud, et inimesel peab olema oma kodukogudus, kus ta on tugevalt ja kindlalt juurdunud, teenib kaasa, kus tal on tugevad suhted jne, aga selle kevade ja suve jooksul olen järjest rohkem õppinud hindama ja aru saama üle üksikute koguduste piiride ulatuva koguduse perekonna väärtuslikkusest, vajalikkusest, tähtsusest. Tänu Jumalale, et Ta teeb tööd kogu oma suure perekonna sees ja üle kohalike koguduste piiride!
Ma olen kuulnud oma elus palju häid jutlusi ja mõnigi neist on puudutanud ja hinge läinud, aga ikka ja jälle kogen, kuidas Jumal hoopis muusika, laulude kaudu mind uuesti kätte saab, kui tasakaal on läinud paigast ära vms. Nii ka täna.
Külas olid Rannamõisa koguduse muusikud ja just muusika oli see, mis väga südamesse läks, Jumal kuidagi ütles nii õigeid asju mulle nende laulude kaudu, seal oli väljendatud nii palju asju, mis minu mõtetes ja tunnetes on olnud viimasel ajal ja ma tõesti kogesin selle teenistuse ajal Jumala armastavat puudutust ja natukenegi seda taastamist, mida vajan.
Päris lõpus, kui ma olin juba omajagu puudutatud saanud, oli jälle üks mulle täiesti võõras laul, mis algas sõnadega: "Armu Kuningas, mu kaitseja, kõik mu tunded need on Sinu käes". Nähes neid sõnu sel hetkel ma lihtsalt naeratasin Jumalale, kogedes, kuidas ta näeb ja mõistab. Isegi, kui mina kõike sõnadesse panna ei oska ja ise päriselt aru ei saa, mis mu sees toimub. Nagu jaa, loomulikult ma teadsin seda varem ka, et ta näeb ja mõistab kõike, aga vahepeal on vaja mitte ainult teada, vaid ka kogeda.
Ma tean, et see kõnetatud-uuendatud saamise tunne oli pigem siiski pealispindne, et vajan veel midagi palju sügavamat Jumalalt, aga olen igal juhul väga väga tänulik selle kogemuse eest, et Ta sai end selgelt meelde tuletada ja mind puudutada tänase muusika kaudu.
Aitäh, Rannamõisa koguduse muusikud!
Peale teenistust tekkis veel üks väike (aga nii oluline!) suure perekonna kogemus: Üks Salemi liige, kes on aeg-ajalt käinud ka meie kogukonnas, oli ka teenistusel. Ma märkasin teda küll ja oleksin tahtnud minna tervitama, aga ta juba rääkis kellegagi juttu ja ma siis ei taha ega oska kunagi vahele minna. Niisiis läksin ikkagi ära. Kui juba väljas olin, jooksis ta mulle järgi, tervitas soojalt, küsis kuidas läheb ja rääkisime paar sõna juttu. Me ei tunne üldse palju, aga esimesest korrast peale, kui kohtusime, on ta olnud selline mees, keda on alati nii hea meel näha, temast lausa õhkab soojust, siirust ja rõõmsameelsust. Nii et mulle väga meeldis ja läks korda see soe hoolimine! Mis sest, et need olid vaid mõned laused, mis vahetasime, aga point on olulisem. Samamoodi, nagu teenistusel kaks noort ema jagasid sellest, kuidas koguduses viidi noortele peredele peale lapse sündi nädala aega sooja õhtusööki koju, ja kui väga see korda läks. Üks emadest jagas, et toit on toit, sellest on suur abi, aga oleks ise ka hakkama saanud, kuid see ei ole üldse ainult toit, vaid see on see hoolimise kogemus, et kogudus päriselt ka on Sinu taga, sinu perekond. Ja siis nad olid juba oma noortekambaga teinud sama ka mõnele mittekristlastest perele oma tutvusringkonnas ja neile läks see nii väga korda, et nad ütlesid, et tahavad ise ka edaspidi sellest osa olla, kui sarnase teenimisega jätkatakse! Ja nad tahavad jätkata! Ilus! See on see perekond, üle koguduse piiride.
Ma armastan väga oma kogudust ja olen 101% veendunud, et inimesel peab olema oma kodukogudus, kus ta on tugevalt ja kindlalt juurdunud, teenib kaasa, kus tal on tugevad suhted jne, aga selle kevade ja suve jooksul olen järjest rohkem õppinud hindama ja aru saama üle üksikute koguduste piiride ulatuva koguduse perekonna väärtuslikkusest, vajalikkusest, tähtsusest. Tänu Jumalale, et Ta teeb tööd kogu oma suure perekonna sees ja üle kohalike koguduste piiride!
Ma olen kuulnud oma elus palju häid jutlusi ja mõnigi neist on puudutanud ja hinge läinud, aga ikka ja jälle kogen, kuidas Jumal hoopis muusika, laulude kaudu mind uuesti kätte saab, kui tasakaal on läinud paigast ära vms. Nii ka täna.
Külas olid Rannamõisa koguduse muusikud ja just muusika oli see, mis väga südamesse läks, Jumal kuidagi ütles nii õigeid asju mulle nende laulude kaudu, seal oli väljendatud nii palju asju, mis minu mõtetes ja tunnetes on olnud viimasel ajal ja ma tõesti kogesin selle teenistuse ajal Jumala armastavat puudutust ja natukenegi seda taastamist, mida vajan.
Päris lõpus, kui ma olin juba omajagu puudutatud saanud, oli jälle üks mulle täiesti võõras laul, mis algas sõnadega: "Armu Kuningas, mu kaitseja, kõik mu tunded need on Sinu käes". Nähes neid sõnu sel hetkel ma lihtsalt naeratasin Jumalale, kogedes, kuidas ta näeb ja mõistab. Isegi, kui mina kõike sõnadesse panna ei oska ja ise päriselt aru ei saa, mis mu sees toimub. Nagu jaa, loomulikult ma teadsin seda varem ka, et ta näeb ja mõistab kõike, aga vahepeal on vaja mitte ainult teada, vaid ka kogeda.
Ma tean, et see kõnetatud-uuendatud saamise tunne oli pigem siiski pealispindne, et vajan veel midagi palju sügavamat Jumalalt, aga olen igal juhul väga väga tänulik selle kogemuse eest, et Ta sai end selgelt meelde tuletada ja mind puudutada tänase muusika kaudu.
Peale teenistust tekkis veel üks väike (aga nii oluline!) suure perekonna kogemus: Üks Salemi liige, kes on aeg-ajalt käinud ka meie kogukonnas, oli ka teenistusel. Ma märkasin teda küll ja oleksin tahtnud minna tervitama, aga ta juba rääkis kellegagi juttu ja ma siis ei taha ega oska kunagi vahele minna. Niisiis läksin ikkagi ära. Kui juba väljas olin, jooksis ta mulle järgi, tervitas soojalt, küsis kuidas läheb ja rääkisime paar sõna juttu. Me ei tunne üldse palju, aga esimesest korrast peale, kui kohtusime, on ta olnud selline mees, keda on alati nii hea meel näha, temast lausa õhkab soojust, siirust ja rõõmsameelsust. Nii et mulle väga meeldis ja läks korda see soe hoolimine! Mis sest, et need olid vaid mõned laused, mis vahetasime, aga point on olulisem. Samamoodi, nagu teenistusel kaks noort ema jagasid sellest, kuidas koguduses viidi noortele peredele peale lapse sündi nädala aega sooja õhtusööki koju, ja kui väga see korda läks. Üks emadest jagas, et toit on toit, sellest on suur abi, aga oleks ise ka hakkama saanud, kuid see ei ole üldse ainult toit, vaid see on see hoolimise kogemus, et kogudus päriselt ka on Sinu taga, sinu perekond. Ja siis nad olid juba oma noortekambaga teinud sama ka mõnele mittekristlastest perele oma tutvusringkonnas ja neile läks see nii väga korda, et nad ütlesid, et tahavad ise ka edaspidi sellest osa olla, kui sarnase teenimisega jätkatakse! Ja nad tahavad jätkata! Ilus! See on see perekond, üle koguduse piiride.
Tuesday, June 26, 2018
E: Palvepere(tee)kond pisaratest pisarateni
Olles nüüd tagasi kodus, tunduvad 17.-21.juuni Aegviidu kandi metsade vahel veedetud päevad nagu unenägu või muinasjutt. Aga mõnikord on muinasjutud ka päriselt...Võib-olla muinasjuttudes ongi rohkem päris maailm kui meie argipäevas?
Nimelt käisime palverännakul ühe imelise seltskonnaga. Ei, sugugi kõiki neist ma eelnevalt ei tundnud. Mõnda küll tundsin isiklikumalt, aga enamiku puhul mitte rohkem kui nime ja nägu. Aga selle u 4 päeva ja 4 ööga (ja juba palju varemgi!) sai sellest grupist tõeline perekond! Jah, alati laagrites vm pikematel väljasõitudel tekib ühtsustunne, aga seekord kogetu oli palju kordi võimsam ja lähedasem osadus! Nagu keegi ühises palves ütles (umbes nii jäi mulle meelde): Paari päevaga saab sündida perekond, kui asume koos palveteekonnale.
Väga palju ilu ja imestust lisas neisse päevadesse ka väga lahke, südamlik pererahvas! Rabav puhkemaja pidavad Meelis ja Cerly oma kolme imelise lapsega! Lapsed olid ka täiega kaasatud kõigesse ja seda oli nii ilus näha! Meie eest tõesti hoolitseti nagu oma pere eest, toideti võrratute toitudega, tehti iga päev sauna (kuigi kokku lepitud oli 2 päeva!), et saaksime oma vihmast läbi ligunenud kehad uuesti soojaks jne. Olite parimad võõrustajad! Teie hoolitsuse saatel oli väga hea rännata!
Nimelt käisime palverännakul ühe imelise seltskonnaga. Ei, sugugi kõiki neist ma eelnevalt ei tundnud. Mõnda küll tundsin isiklikumalt, aga enamiku puhul mitte rohkem kui nime ja nägu. Aga selle u 4 päeva ja 4 ööga (ja juba palju varemgi!) sai sellest grupist tõeline perekond! Jah, alati laagrites vm pikematel väljasõitudel tekib ühtsustunne, aga seekord kogetu oli palju kordi võimsam ja lähedasem osadus! Nagu keegi ühises palves ütles (umbes nii jäi mulle meelde): Paari päevaga saab sündida perekond, kui asume koos palveteekonnale.
Väga palju ilu ja imestust lisas neisse päevadesse ka väga lahke, südamlik pererahvas! Rabav puhkemaja pidavad Meelis ja Cerly oma kolme imelise lapsega! Lapsed olid ka täiega kaasatud kõigesse ja seda oli nii ilus näha! Meie eest tõesti hoolitseti nagu oma pere eest, toideti võrratute toitudega, tehti iga päev sauna (kuigi kokku lepitud oli 2 päeva!), et saaksime oma vihmast läbi ligunenud kehad uuesti soojaks jne. Olite parimad võõrustajad! Teie hoolitsuse saatel oli väga hea rännata!
Palverännaku põhimõte on, et kõnnitakse üldjuhul vaikuses. Kõndisime ümmarguselt 2x20 ja 2x10km, mõni kilomeeter peale. Uskumatu, kuidas ka vaikus liidab ja kui palju saab öelda vaid pilkude ja puudutustega! Siiski, lõunapauside ajal ning hommikuti ja õhtuti suhtlesime muidugi sõnadega ka. Aga varasemast veel selgemaks sai mitteverbaalse suhtluse tohutu suur roll.
Väga äge ja esmakordne kogemus oli minu jaoks ka kogu palverännaku ajal siira naeru ja sügavate, isiklike hetkede kiire vaheldumine. Ühel hetkel keegi jagas midagi tõsiseks tegevat ja ülejäänud seltskond elas talle siiralt kaasa, järgmisel hetkel lihtsalt naersime südamest.
Pisaraid oli neis päevades ka kahte sorti - sügavalt südamest, valust ühistes palvetes nutetud pisaraid, aga minu üllatuseks sai ka pisarateni, südamest naerda. Ma ei mäleta, millal ma viimati niimoodi naersin! See sügavus, avatus, tõeline peretunne ja samas nii vaba ja rõõmurohke olemine oli tõesti võrratu kombinatsioon!
Kes tahab kõigest pikemalt teada, see võib julgelt isiklikult küsida, jutustan hea meelega!
Ja nagu perekonnas ikka, siis alati on veel palju-palju hetki, nii sügavaid kui lustlikke, mis jäävadki selle perekonna keskele. Nii et järgmine kord lihtsalt tule ja võta ise osa!
Mina igal juhul olen meeletult tänulik, et sain sellest kogemusest osa olla!!
Ja nagu perekonnas ikka, siis alati on veel palju-palju hetki, nii sügavaid kui lustlikke, mis jäävadki selle perekonna keskele. Nii et järgmine kord lihtsalt tule ja võta ise osa!
Mina igal juhul olen meeletult tänulik, et sain sellest kogemusest osa olla!!
Tuesday, May 15, 2018
Ära muretse ette
Lugu sündis: Teisipäeva, 15.05 hilisõhtul
Olles just päris pikalt oma kalendrit vaadanud (alates tänasest kuni juuni lõpuni eriti, aga tegelikult lausa suve lõpuni) ja püüdnud planeerida, mõelda, ette kujutada, milline see aeg välja näeks, kuidas ja millal oleks kõige parem midagi teha jne, vaatasin taaskord ilmateadet - nimelt on mul selle nädala R-P ees rattamatk, kus ilm on loomulikult tähtis. Ilmateade hetkel muutub iga päev, nii et liiga kinni ei ole ma end sellesse mõelnud, ja tore on, et seni on iga päevaga ainult ilusamaks muutunud! Üleeile õhtul lubas nii reedeks kui laupäevaks päris palju vihma, eile lubas natuke vähem vihma, praegu vaadates - lubas täitsa kuiva! Jess! Loodan, et vihmata ilmateade jääb püsima ja läheb ka täide :). Nagu öeldud, olin aga just pikalt kalendrit vaadates pead murdnud lähikuude ajakava üle. Mitte, et mul tingimata oleks vaja seda öösel teha eks, aga vahel on lihtsalt hetked, kus ma ei saa muidu rahu, kui pean nö plaani paika panema, ka asjade kohta, millega tegelikult annaks veel oodata. Igatahes, andsin endale ise ka aru, et tunnen liiga palju mõttetut pinget eelseisvate kuude ees - mis on ju ometi vabamad kui kõik eelnevad ja seega võiks ka kalendrit vaadates just nautida ja rõõmu tunda! Ja siis ilmateadet vaadates, kergendusega nähes, et prognoos on vahepeal oluliselt paremaks muutunud, tabas mind uuesti arusaamine, et planeerimisega on ka nii - liialt palju ei tasu ette muretseda, asjad võivad muutuda, aja jooksul ise paika loksuda! Ma sain sellest küll ka varem aru (ja eelnevale kogemusele tuginedes on see nii mõnigi kord tõeks osutunud), aga see võrdlus oli hetkel kuidagi hea terav meeldetuletus, et pole mõtet ise liiga palju rabeleda, mõnikord loksutab Jumal aja jooksul ise meie plaanid paika just nii, nagu meile lõpuks kõige parem on. - Planeerima peab, aga seda ei tohi liiga jäigalt teha ehk pikka ilmaprognoosi ei tohiks liiga tõsiselt võtta.
Olles just päris pikalt oma kalendrit vaadanud (alates tänasest kuni juuni lõpuni eriti, aga tegelikult lausa suve lõpuni) ja püüdnud planeerida, mõelda, ette kujutada, milline see aeg välja näeks, kuidas ja millal oleks kõige parem midagi teha jne, vaatasin taaskord ilmateadet - nimelt on mul selle nädala R-P ees rattamatk, kus ilm on loomulikult tähtis. Ilmateade hetkel muutub iga päev, nii et liiga kinni ei ole ma end sellesse mõelnud, ja tore on, et seni on iga päevaga ainult ilusamaks muutunud! Üleeile õhtul lubas nii reedeks kui laupäevaks päris palju vihma, eile lubas natuke vähem vihma, praegu vaadates - lubas täitsa kuiva! Jess! Loodan, et vihmata ilmateade jääb püsima ja läheb ka täide :). Nagu öeldud, olin aga just pikalt kalendrit vaadates pead murdnud lähikuude ajakava üle. Mitte, et mul tingimata oleks vaja seda öösel teha eks, aga vahel on lihtsalt hetked, kus ma ei saa muidu rahu, kui pean nö plaani paika panema, ka asjade kohta, millega tegelikult annaks veel oodata. Igatahes, andsin endale ise ka aru, et tunnen liiga palju mõttetut pinget eelseisvate kuude ees - mis on ju ometi vabamad kui kõik eelnevad ja seega võiks ka kalendrit vaadates just nautida ja rõõmu tunda! Ja siis ilmateadet vaadates, kergendusega nähes, et prognoos on vahepeal oluliselt paremaks muutunud, tabas mind uuesti arusaamine, et planeerimisega on ka nii - liialt palju ei tasu ette muretseda, asjad võivad muutuda, aja jooksul ise paika loksuda! Ma sain sellest küll ka varem aru (ja eelnevale kogemusele tuginedes on see nii mõnigi kord tõeks osutunud), aga see võrdlus oli hetkel kuidagi hea terav meeldetuletus, et pole mõtet ise liiga palju rabeleda, mõnikord loksutab Jumal aja jooksul ise meie plaanid paika just nii, nagu meile lõpuks kõige parem on. - Planeerima peab, aga seda ei tohi liiga jäigalt teha ehk pikka ilmaprognoosi ei tohiks liiga tõsiselt võtta.
Tuesday, May 8, 2018
E: Kevad ehk tee seda praegu!
Viimased nädalad on olnud omajagu raputavad (kunagi kirjutan sellest ehk mingis vormis veidi pikemalt). Igal juhul, see on tavapärasest rohkem pannud mõtlema suunas, mida väljendab fotol olev tsitaat:
Mul on olnud hiljuti koolis mõned valikud, millal mingi ülesandega tegeleda jne ja ühest küljest tahaks kõik ruttu tehtud saada, aga lõpuks on olnud päris mitu põhjust, miks otsustasin käesolevat aega nii rahulikult võtta, kui võimalik. Esiteks, mu keha nõuab puhkust; teiseks on palju inimesi, kellega pole ammu kokku saanud ja loodan vähemalt osa neist kohtumistest lähinädalatel realiseerida. Ja ehk isegi kõige olulisem põhjus - kevad, see imeilus ja soe kevad on just siin ja praegu. Ja ma tahan, et mul oleks aega sellest rõõmu tunda! Käingi ringi pea kuklas, muudkui vaatan ja imestan, imetledes seda tärkavat rohelust. Ma pigem olen valmis suvepoole rohkem kooliasjadega tegelema, sest see just praegu kestev minu arvates kõige võrratum aeg kevadest läheb nii kiiresti mööda. Ma pole küll lapsevanem, aga öeldakse ikka, et lapsed kasvavad nii kiiresti ja peab püüdma nende jaoks aega võtta just siis, kui nad on väikesed. Mulle tundub sel aastal eriti teravalt, et kevadega on samamoodi. Kindlasti ma naudin seda perioodi igal aastal, aga praegu on eriti tugev soov, et mul oleks kevade jaoks aega. See heleroheliste lehtede aeg. Aeg, kus iga leht on ime. See aeg libiseb nii kergelt sõrmede vahelt. Nii et naudi seda just täna! Märka kevadet!
Hiljuti kuulsin ühel üritusel umbes sellist mõtet, et Jumalal ei olnud vaja maastikele piiblisalme lisada, et näidata, et see on Tema kätetöö. Mulle tundus see väga tabav - igas lehekeses, õies ja rohulibles on tegelikult nii palju ilu, et see räägib selgelt Loojast! Rääkimata sellest, kuidas kogu loodus toimib raku-ja molekulitasandini välja.
Ja veel üks ilus mõte, mida üks sõber jagas: "Spring is God's way of saying: 'One more time!'" - "Kevad on Jumala viis öelda: 'Veel üks kord!'" (Robert Orben)
Õue mineku isu tekitamiseks mõned fotod meeletu kiirusega arenevast kevadest Tartus, pildistatud vahemikus 1.kuni 8.mai:
Käisin täna Toomemäel õppimas. Vahepeal lihtsalt sõna otseses mõttes vahtisin pea kuklas üles, lihtsalt imetlesin neid õrnu lehekesi!
Jah, päriselt, toomingas läheb juba õitsema! (8.mai õhtul pildistatud)
Muide, mu 80+ naabrionu on juba 2 päeva ujumas käinud! Tema abikaasa ilmselt alustab ka peagi, tal hetkel lihtsalt tervis veidi kehv. Tõelised eeskujud! Tehke järgi!
Monday, March 26, 2018
Saapapaelad, võti ja päike
Lugu sündis 15.03.2018
Tulin täna hommikul Tallinna-koju. Paarkümmend meetrit enne koju jõudmist märkasin, et mul on saapapael lahti. Kuna kaasas oli mitu kotti ja kummardamine mitte kõige lihtsam, mõtlesin korraks, kas panna pael kinni või minna lahtise paelaga koduni. Hetke kaalutlenud, otsustasin siiski koti maha panna ja paela kinni siduda. Olgugi, et lühike maa, lahtise paelaga on ikkagi ebamugav käia ja pärast on pael vastikult porine jne. Kohe meenus sarnane vaimuliku elu paralleel, mida meie pastor Jakob kunagi ühes oma jutluses jagas - Ta oli sõjaväes, metsas rännakul ja saapad hakkasid hõõruma. Tal oli valida, kas kohe peatuda, saapad jalast kiskuda ja jalad ära plaasterdada, mis tähendaks teistest maha jäämist ja et ta peab kiireimini järgi võtma, või siis minna edasi ja katkiste jalgadega tegeleda alles rännaku lõpus. Ta otsustas kohe tegutsemise kasuks - sest hiljem oleks kahju jalgadele juba palju suurem. Ka elus kehtib reegel, et kui midagi on valesti, on parem igal juhul kohe sellele tähelepanu pöörata ja viga parandada, kui et hiljem tegeleda oluliselt tõsisemate tagajärgedega.
Koju jõudes oli uks lukus ja pistsin automaatselt lukuauku Tartu-kodu võtme (see läks isegi sisse). See on lihtsalt juba automatiseerunud liigutus, võtmekimbust just see võti otsida. Kui võti ei keeranud, sain aru, et aa, see pole praegu see koht, tuleb võtta teine võti.
Mõtlesin, et elus on ka vahel nii, et tahame lahendada mõnda probleemi "võtmega", mida oleme harjunud igapäevaselt kasutama. Aga alati see üks ja sama võti ehk meetod ei tööta. Tuleb otsida mõni teine, meile ehk ebamugavam võti (sest me ei oska/pole nii harjunud seda kasutama), et lukk lahti saada ehk olukord lahendada.
Kolmas seik samast hommikupoolikust. Päikesepaiste. Kevad. Ühel pool maja on -2 kraadi, samal ajal teisel pool maja terrassil kõige soojemas kohas mõõtsin +19 kraadi.
Meie kass magas põhjapoolses toas õndsat und. Ühel hetkel otsustasin, et viin kassi ka õue, ta magab seal pimedas toas ega teagi, et päike paistab! Kuigi see oli loomakese vägivaldne unest üles kiskumine, siis tegelikult talle õues väga meeldis - jäigi kohe rõdule mõnulema. Pilves/külma ilmaga ta seal kunagi niimoodi pikalt ei istu. Mõnikord Jumalaga elades me ka lihtsalt ei tea, et "teisel pool maja" on midagi nii palju paremat ja ilusamat! Ehk Ta tahab meid mugavustsoonist välja kiskuda, et anda meile midagi veel palju paremat! Või teine paralleel: elades tavalist elu (mittekristlasena) tundubki see täitsa okei ja normaalne, ehk isegi tore. Aga me ei tea, et kusagil teises küljes on midagi nii nii palju väärtuslikumat, midagi tõeliselt eluandvat!
Tulin täna hommikul Tallinna-koju. Paarkümmend meetrit enne koju jõudmist märkasin, et mul on saapapael lahti. Kuna kaasas oli mitu kotti ja kummardamine mitte kõige lihtsam, mõtlesin korraks, kas panna pael kinni või minna lahtise paelaga koduni. Hetke kaalutlenud, otsustasin siiski koti maha panna ja paela kinni siduda. Olgugi, et lühike maa, lahtise paelaga on ikkagi ebamugav käia ja pärast on pael vastikult porine jne. Kohe meenus sarnane vaimuliku elu paralleel, mida meie pastor Jakob kunagi ühes oma jutluses jagas - Ta oli sõjaväes, metsas rännakul ja saapad hakkasid hõõruma. Tal oli valida, kas kohe peatuda, saapad jalast kiskuda ja jalad ära plaasterdada, mis tähendaks teistest maha jäämist ja et ta peab kiireimini järgi võtma, või siis minna edasi ja katkiste jalgadega tegeleda alles rännaku lõpus. Ta otsustas kohe tegutsemise kasuks - sest hiljem oleks kahju jalgadele juba palju suurem. Ka elus kehtib reegel, et kui midagi on valesti, on parem igal juhul kohe sellele tähelepanu pöörata ja viga parandada, kui et hiljem tegeleda oluliselt tõsisemate tagajärgedega.
Koju jõudes oli uks lukus ja pistsin automaatselt lukuauku Tartu-kodu võtme (see läks isegi sisse). See on lihtsalt juba automatiseerunud liigutus, võtmekimbust just see võti otsida. Kui võti ei keeranud, sain aru, et aa, see pole praegu see koht, tuleb võtta teine võti.
Mõtlesin, et elus on ka vahel nii, et tahame lahendada mõnda probleemi "võtmega", mida oleme harjunud igapäevaselt kasutama. Aga alati see üks ja sama võti ehk meetod ei tööta. Tuleb otsida mõni teine, meile ehk ebamugavam võti (sest me ei oska/pole nii harjunud seda kasutama), et lukk lahti saada ehk olukord lahendada.
Kolmas seik samast hommikupoolikust. Päikesepaiste. Kevad. Ühel pool maja on -2 kraadi, samal ajal teisel pool maja terrassil kõige soojemas kohas mõõtsin +19 kraadi.
Meie kass magas põhjapoolses toas õndsat und. Ühel hetkel otsustasin, et viin kassi ka õue, ta magab seal pimedas toas ega teagi, et päike paistab! Kuigi see oli loomakese vägivaldne unest üles kiskumine, siis tegelikult talle õues väga meeldis - jäigi kohe rõdule mõnulema. Pilves/külma ilmaga ta seal kunagi niimoodi pikalt ei istu. Mõnikord Jumalaga elades me ka lihtsalt ei tea, et "teisel pool maja" on midagi nii palju paremat ja ilusamat! Ehk Ta tahab meid mugavustsoonist välja kiskuda, et anda meile midagi veel palju paremat! Või teine paralleel: elades tavalist elu (mittekristlasena) tundubki see täitsa okei ja normaalne, ehk isegi tore. Aga me ei tea, et kusagil teises küljes on midagi nii nii palju väärtuslikumat, midagi tõeliselt eluandvat!
Saturday, March 10, 2018
E: Mine igal juhul edasi
Mul ei ole hetkel Jumala (elu)koolis parimad hinded ja ma pole oma sooritusega eriti rahul.
Suurim põhjus on käimasolev praktikaperiood (õpin õpetajaks ja nüüd on käes aeg päriselt oma esimesed tunnid anda). Sellega seoses on mu ärevuse tase liiga tihti liiga kõrge, saan ka ise aru, et muretsen kõvasti rohkem kui asi väärt on, ometi näen, et pole ikka veel õppinud piisavalt usaldama. Pinge tõttu tunnen, et ei suuda praegust perioodi nautida ja mul on sellest kahju ning arvan, et see pole Jumala parim, Ta igatseb ilmselt, et piltlikult öeldes rahuneksin ja puhkaksin Tema käte peal (ka siis, kui väliselt on vaja palju tegutseda).
Täna õhtul hakkasin vaatama ühte jutlust, mehelt, keda ma sügavalt austan ja imetlen ning kellel on olnud ja on jätkuvalt mu elus väga suur roll ja mõju. Ma kuulasin sama jutlust ka möödunud suvel live´s, aga täna rääkis see mu ellu rohkem kui tol korral. Ta jagab siin paralleelselt Peetruse looga ka oma (elu)lugu, kuidas tema noorena õppima hakkas ja alguses ei läinud see just kergelt. Olen neid lugusid vähemalt osaliselt ka varem kuulnud ja alati on raske uskuda, et sama inimene oli noorena selline, nagu ta kirjeldab! Sest mina tunnen ainult tänast, tarka ja vägagi palju ning edukalt õppinud meest, kes juba palju aastaid ise teisi õpetab!
Samas ülevalpool lingitud jutluses ta ütleb, et otsustavad on need hetked, kui tuleb küsida, kas olen valmis minema edasi ka siis, kui tegelikult võiksin pöörata tagasi(tagasi vana rada, kui tulevad tagasilöögid valitud teel). Ja siis, kui selles hetkes ütleme, et ma lähen igal juhul edasi, Jeesus, ma lähen Sinuga, ma lähen Sinu järel, siis hakkavad alles tegelikult asjad toimuma.
Mul ei ole küll nende mõne möödunud praktikanädala jooksul tekkinud tahtmist tagasi pöörata (üldse kogu asi katki jätta vms), küll aga on taas hakanud pead tõstma inimlik kahtlus, kas ma ikka sobin õpetajaks, kui hetkel tundub 4 tundi nädalas anda juba liigse stressina. Loomulikult, ma tean, et hiljem harjud ja ettevalmistamine läheb kiiremini jne, aga siiski. Ka vastutus ja väljakutsed kasvavad. Eks olen ka varem oma minevikule vaadates mõelnud, et mina ju küll õpetajaks ei sobi! Aga ma pole väga palju lubanud endal sellele mõelda, sest: ma tean, et ma tean, et ma tean, et käsilolevad õpingud on nii Jumala tahe ja tee minu jaoks, kui vähegi olla saab. Olen selle kohta väga palju erinevaid kinnitusi saanud nii enne õpingute alustamist kui ka nende ajal. Ja ma tean, et "kui kuningas tellib, siis kuningas maksab" ehk kui Jumal on mulle selle tee valinud, järelikult Tema ka annab kõik, mida ma teel vajan. See on ka põhjus, miks ma praegu siiski jätkuvalt edasi julgen minna, olgugi, et olen aeg-ajalt iseenda peale pahane, et kuidas ma küll (just emotsionaalselt) paremini toime tulla ei suuda.
Aga kuhu ma tegelikult jõuda tahtsin...seda on raske sõnadesse panna, aga vaadates seda jutlust, sain terviklikumalt kui kunagi varem julgustatud selle mehe eluloost. Ka tema elus on olnud kujunemisaastad ja-hetked, mis ei ole olnud kõige lihtsamad. Kus ta ütles, et see kõik on liiga raske ja küsis, et äkki oleks lihtsam minna tagasi. Ometi ta koges kindlalt, et Jumal on teda just selleks tööks kutsunud ja läks julgelt edasi. Täna on ta väga paljudele suureks eeskujuks ja õnnistuseks.
Ma ei mõtle-unista tihti enda elus ette rohkem kui maksimaalselt 5-10 aastat. Kuid endale nii tuttava ja kalli inimese suust neid lugusid kuulates pani Jumal mind vähemalt korraks mõtlema aastakümneid tulevikku ja nägema suuremat pilti. Tajuma, et Tema tahab minust ilmselt kasvatada midagi palju-palju rohkemat, kui ma täna ette kujutada oskan. Seega, mõelda argipäevast kõrgemale ja julgelt edasi!
Suurim põhjus on käimasolev praktikaperiood (õpin õpetajaks ja nüüd on käes aeg päriselt oma esimesed tunnid anda). Sellega seoses on mu ärevuse tase liiga tihti liiga kõrge, saan ka ise aru, et muretsen kõvasti rohkem kui asi väärt on, ometi näen, et pole ikka veel õppinud piisavalt usaldama. Pinge tõttu tunnen, et ei suuda praegust perioodi nautida ja mul on sellest kahju ning arvan, et see pole Jumala parim, Ta igatseb ilmselt, et piltlikult öeldes rahuneksin ja puhkaksin Tema käte peal (ka siis, kui väliselt on vaja palju tegutseda).
Täna õhtul hakkasin vaatama ühte jutlust, mehelt, keda ma sügavalt austan ja imetlen ning kellel on olnud ja on jätkuvalt mu elus väga suur roll ja mõju. Ma kuulasin sama jutlust ka möödunud suvel live´s, aga täna rääkis see mu ellu rohkem kui tol korral. Ta jagab siin paralleelselt Peetruse looga ka oma (elu)lugu, kuidas tema noorena õppima hakkas ja alguses ei läinud see just kergelt. Olen neid lugusid vähemalt osaliselt ka varem kuulnud ja alati on raske uskuda, et sama inimene oli noorena selline, nagu ta kirjeldab! Sest mina tunnen ainult tänast, tarka ja vägagi palju ning edukalt õppinud meest, kes juba palju aastaid ise teisi õpetab!
Samas ülevalpool lingitud jutluses ta ütleb, et otsustavad on need hetked, kui tuleb küsida, kas olen valmis minema edasi ka siis, kui tegelikult võiksin pöörata tagasi(tagasi vana rada, kui tulevad tagasilöögid valitud teel). Ja siis, kui selles hetkes ütleme, et ma lähen igal juhul edasi, Jeesus, ma lähen Sinuga, ma lähen Sinu järel, siis hakkavad alles tegelikult asjad toimuma.
Mul ei ole küll nende mõne möödunud praktikanädala jooksul tekkinud tahtmist tagasi pöörata (üldse kogu asi katki jätta vms), küll aga on taas hakanud pead tõstma inimlik kahtlus, kas ma ikka sobin õpetajaks, kui hetkel tundub 4 tundi nädalas anda juba liigse stressina. Loomulikult, ma tean, et hiljem harjud ja ettevalmistamine läheb kiiremini jne, aga siiski. Ka vastutus ja väljakutsed kasvavad. Eks olen ka varem oma minevikule vaadates mõelnud, et mina ju küll õpetajaks ei sobi! Aga ma pole väga palju lubanud endal sellele mõelda, sest: ma tean, et ma tean, et ma tean, et käsilolevad õpingud on nii Jumala tahe ja tee minu jaoks, kui vähegi olla saab. Olen selle kohta väga palju erinevaid kinnitusi saanud nii enne õpingute alustamist kui ka nende ajal. Ja ma tean, et "kui kuningas tellib, siis kuningas maksab" ehk kui Jumal on mulle selle tee valinud, järelikult Tema ka annab kõik, mida ma teel vajan. See on ka põhjus, miks ma praegu siiski jätkuvalt edasi julgen minna, olgugi, et olen aeg-ajalt iseenda peale pahane, et kuidas ma küll (just emotsionaalselt) paremini toime tulla ei suuda.
Aga kuhu ma tegelikult jõuda tahtsin...seda on raske sõnadesse panna, aga vaadates seda jutlust, sain terviklikumalt kui kunagi varem julgustatud selle mehe eluloost. Ka tema elus on olnud kujunemisaastad ja-hetked, mis ei ole olnud kõige lihtsamad. Kus ta ütles, et see kõik on liiga raske ja küsis, et äkki oleks lihtsam minna tagasi. Ometi ta koges kindlalt, et Jumal on teda just selleks tööks kutsunud ja läks julgelt edasi. Täna on ta väga paljudele suureks eeskujuks ja õnnistuseks.
Ma ei mõtle-unista tihti enda elus ette rohkem kui maksimaalselt 5-10 aastat. Kuid endale nii tuttava ja kalli inimese suust neid lugusid kuulates pani Jumal mind vähemalt korraks mõtlema aastakümneid tulevikku ja nägema suuremat pilti. Tajuma, et Tema tahab minust ilmselt kasvatada midagi palju-palju rohkemat, kui ma täna ette kujutada oskan. Seega, mõelda argipäevast kõrgemale ja julgelt edasi!
Ühtsuse olulisus
Lugu sündis: 24.01.2018
Oli üks kristlik kokkusaamine. Ülistasime (ehk laulsime). Ülistust juhiti suhteliselt vaikse, võimenduseta kitarrimuusikaga ja ruumis oli 40-50 inimest. Ruum oli üsna piklik ja seega ruumi tagaosas, kus mina seisin, alati ei kuulnudki, milliseid sõnu ülistust juhtiv noormees parajasti laulis. Kuna muusika oli vaikne, ei saanud ka viisi järgi orienteeruda. Tuli kuulata endast eespool seisjaid. Ühel hetkel sain aru, et me ruumi tagaosas olijatega laulsime teisi sõnu kui parasjagu eespool lauldi. Antud hetkel ei olnud sellest küll midagi hullu, kõik olid omad ja tegu polnud liialt ametliku üritusega. Aga sel hetkel tekkis paralleel laiemalt vaimuliku elu ja (koguduse) juhtimisega. - Kui inimesed ei kuula/kuule eesolijat (juhti), kellelt tulevad visioon ja juhised, mille järgi parasjagu ülejäänud rahvas joonduma peaks, lähevad asjad sassi. Meenus ka üks mu pastori lemmikkirjakohtadest:
Õp 29:18 "Kui nägemus puudub, muutub rahvas ohjeldamatuks, aga Seadust pidades on ta õnnis."
Suur pilt
Lugu sündis: 23.02.2018
Olin vanematekodus ja läksin hommikul bussi peale, maastik oli mõnusalt lumine, üks neist talve ilusatest hetkedest. Tegin ka mõned fotod, aga nii nagu ka paljudel varasematel hetkedel looduses, tajusin, et päriselt ei suuda pildiga edasi anda seda, mis mu ümber on. Olen varem ka mõelnud, miks see nii on, ja sel hetkel taipasin, et põhjus on suuresti ilmselt selles, et ühe fotoga (või isegi panoraamfotoga) ei saa edasi anda 360 kraadi vaadet, kogu terviklikku ilu, mille sees sa parasjagu oled. Ka Jumalaga käies on nii. Kui keegi näeb kõrvalt vaid ühte fragmenti, osakest Su elust (ehk ühte fotot), võib parema juhul küll õhata, et oh kui ilus ja võib mõista osakest, mida tähendab elu Jumalaga, aga päriselt, lõpuni sellisena juttude vms põhjal seda mõista ja tajuda ei saa. Seda saab ainult siis, kui ise elad Jumalga, saad osa sellest pikaajalisest Jumala mustrist ehk elad "pildi sees". Nii, nagu ei saa looduse võimsust ja ilu tajuda ise kohal olemata, ei saa ka mõista kristlasena elatud elu erilisust ise seda elamata.
Olin vanematekodus ja läksin hommikul bussi peale, maastik oli mõnusalt lumine, üks neist talve ilusatest hetkedest. Tegin ka mõned fotod, aga nii nagu ka paljudel varasematel hetkedel looduses, tajusin, et päriselt ei suuda pildiga edasi anda seda, mis mu ümber on. Olen varem ka mõelnud, miks see nii on, ja sel hetkel taipasin, et põhjus on suuresti ilmselt selles, et ühe fotoga (või isegi panoraamfotoga) ei saa edasi anda 360 kraadi vaadet, kogu terviklikku ilu, mille sees sa parasjagu oled. Ka Jumalaga käies on nii. Kui keegi näeb kõrvalt vaid ühte fragmenti, osakest Su elust (ehk ühte fotot), võib parema juhul küll õhata, et oh kui ilus ja võib mõista osakest, mida tähendab elu Jumalaga, aga päriselt, lõpuni sellisena juttude vms põhjal seda mõista ja tajuda ei saa. Seda saab ainult siis, kui ise elad Jumalga, saad osa sellest pikaajalisest Jumala mustrist ehk elad "pildi sees". Nii, nagu ei saa looduse võimsust ja ilu tajuda ise kohal olemata, ei saa ka mõista kristlasena elatud elu erilisust ise seda elamata.
Friday, March 9, 2018
E: Jumala kannatlikkus
Jumala kannatlikkus. Saabun Tartu-koju tagasi ja peale suhteliselt pingelist nädalat ja paar tundi tagasi lõppenud arutelu õnnelikkuse teemal tajun taas teravalt, et mulle on palju antud. Ja alati ma ei oska seda vääriliselt hinnata ega kasutada. Ometi olen ka selles nädalas kogenud, kuidas Jumal on minuga armuline ja kannatlik. Nädala keskel oma praktikatundide pärast liigselt muretsedes (ja isegi mõistes, et see on mõttetu, ometi suutmata rahuneda) mõtlesin, et Jumal vist hoiab küll peast kinni ja mõtleb midagi sellist: kallis laps, kuidas sa küll ei suuda usaldada, sa oled ju näinud, et mina kannan sind alati välja! Aga Ta on kannatlik. Ka selles nädalas on Ta kinkinud hetki, kus olen saanud lohutust/julgustust õigel hetkel. Nii praktika osas kui teistes eluvaldkondades kogetud keerulistel hetkedel. Tundmata Jumalat, püüdes loota ainult iseendale, oleksin ilmselt juba täielik paanikapundar :). Nüüd aga tean, et mul on alati Keegi veel, kes hoolib ja hoiab. Üleloomulikult, aga ka koguduse kaudu. Täna naistega saunalaval rääkisime, et suurim võimalus, mida kristlaseks olemine on meile kinkinud, on olla osa kogudusest. St omada perekonda, sh üle riigipiiride, igal pool, kuhu läheme, isegi siis, kui neid inimesi esialgu sügavalt ei tunne. Samas omada ka tõeliselt lähedast perekonda, kellega tean, et saan vajadusel jagada ka sügavaimaid teemasid. Ja vahel lihtsalt kogeda, kuidas Jumal hoolitseb nende inimeste kaudu - näiteks kinkides selliseid õhtud, nagu täna. Oli õnnistus teada, et saun ja hea vestlus ootavad mind. Ning kogeda läbi nädala, et lõpuks ta kannabki, lõpuks on ju kõik hästi. Ja Oleviste noored laulavad video vahendusel: "Su hoolimine minust on veel suurem kui ma aru saan, veel sügavam on see..." See kõik kokku ongi jumalik.
Saturday, February 24, 2018
E: Eesti 100
Tänase päevasõna esimene lause oli: "Gott schreibt Geschichte und benutzt dafür Menschen!"
ehk emakeeles "Jumal kirjutab ajalugu ja kasutab selleks inimesi!"- Minu arvates ideaalne algus ja hea meeldetuletus Eesti 100.sünnipäeva hommikusse!
Sõidan hommikul läbi päiksekullas ja lumesäras Eestimaa ühest kodust teise. Tallinna bussijaam tervitab ja üllatab sinimustvalges õhupallirüüs. Meil on ilus riik, võin südamest hõisata! Jah, ma armastan Eestit. Jah, meil on palju asju, mis on valesti või saaks olla paremini. Aga mind on Eesti igatahes hoidnud ja üles kasvatanud õnnistatult ja hoitult ja tänasel kordumatul, pidulikul tähtpäeval tajub hing vaevalt-vaevalt seda imet. Meile on väga palju antud ja selle üle tasub uhke ning tänulik olla, tasub meie Eestit edasi ehitada ilusamaks ja paremaks. Ehitada eelkõige iseenda seest, sest Eesti on ikka inimesed.
Hümni sain pidulikult laulda juba eile Viimsi kooli aktusel, oma kalli klassijuhataja kõrval. Vaadates teda hiljem aktuse-etendusele kaasa elamas, mõistsin taas, kui palju ma seda naeratust armastan! Täna heliseb hommikust saati südames "Hoia, Jumal, Eestit...!"
Vaatan oma toa aknast meie majal lehvivat sinimustvalget ja olen tänulik, et täna võivad sinimustvalged vabalt ja kartmata lehvida ja kaunistada kogu Eestit. Ma olen sündinud paar kuud peale taasiseseisvat Eesti Vabariiki ega tunne isiklikult seda aega, kui sinimustvalget pidi peitma või salaja lehvitama. Ometi on see aeg vanemate elu ja juttude kaudu piisavalt lähedal, tajutav ja meeles vähemalt neil pidupäevadel, kui mõtleme tagasi ajaloole. "Tulevikul on ajalugu", lugesin eile bussipeatuses olevalt Euroopa kultuuripärandi aasta plakatilt. Imeliselt sügav lause minu arvates. Tänulik neile, kes seda ajalugu on loonud nii, et täna võime elada vabas Eestis!
Päeval sain olla osa Kolgata koguduses toimunud EV 100 ülistus-ja palveteenistusest, mis oli liigutav, ilus ja pidulik, samas mõnelgi hetkel tõsine ja mõtlemapanev. Alguseks saigi kõik koos lauldud "Hoia, Jumal, Eestit!" ja kõige viimaseks lauluks hümni.
Pärast ühine koosviibimine osaga 3D koguduse inimestest.
See ongi minu Eesti: minu Jumal, minu perekond, minu kogudus ja sõbrad, Eesti loodus.
Üks imeilus video Daniel Levilt ka siia lõppu:
https://www.facebook.com/daniellevimusic/videos/1005425612947636/
ehk emakeeles "Jumal kirjutab ajalugu ja kasutab selleks inimesi!"- Minu arvates ideaalne algus ja hea meeldetuletus Eesti 100.sünnipäeva hommikusse!
Sõidan hommikul läbi päiksekullas ja lumesäras Eestimaa ühest kodust teise. Tallinna bussijaam tervitab ja üllatab sinimustvalges õhupallirüüs. Meil on ilus riik, võin südamest hõisata! Jah, ma armastan Eestit. Jah, meil on palju asju, mis on valesti või saaks olla paremini. Aga mind on Eesti igatahes hoidnud ja üles kasvatanud õnnistatult ja hoitult ja tänasel kordumatul, pidulikul tähtpäeval tajub hing vaevalt-vaevalt seda imet. Meile on väga palju antud ja selle üle tasub uhke ning tänulik olla, tasub meie Eestit edasi ehitada ilusamaks ja paremaks. Ehitada eelkõige iseenda seest, sest Eesti on ikka inimesed.
Hümni sain pidulikult laulda juba eile Viimsi kooli aktusel, oma kalli klassijuhataja kõrval. Vaadates teda hiljem aktuse-etendusele kaasa elamas, mõistsin taas, kui palju ma seda naeratust armastan! Täna heliseb hommikust saati südames "Hoia, Jumal, Eestit...!"
Vaatan oma toa aknast meie majal lehvivat sinimustvalget ja olen tänulik, et täna võivad sinimustvalged vabalt ja kartmata lehvida ja kaunistada kogu Eestit. Ma olen sündinud paar kuud peale taasiseseisvat Eesti Vabariiki ega tunne isiklikult seda aega, kui sinimustvalget pidi peitma või salaja lehvitama. Ometi on see aeg vanemate elu ja juttude kaudu piisavalt lähedal, tajutav ja meeles vähemalt neil pidupäevadel, kui mõtleme tagasi ajaloole. "Tulevikul on ajalugu", lugesin eile bussipeatuses olevalt Euroopa kultuuripärandi aasta plakatilt. Imeliselt sügav lause minu arvates. Tänulik neile, kes seda ajalugu on loonud nii, et täna võime elada vabas Eestis!
Päeval sain olla osa Kolgata koguduses toimunud EV 100 ülistus-ja palveteenistusest, mis oli liigutav, ilus ja pidulik, samas mõnelgi hetkel tõsine ja mõtlemapanev. Alguseks saigi kõik koos lauldud "Hoia, Jumal, Eestit!" ja kõige viimaseks lauluks hümni.
Pärast ühine koosviibimine osaga 3D koguduse inimestest.
See ongi minu Eesti: minu Jumal, minu perekond, minu kogudus ja sõbrad, Eesti loodus.
Üks imeilus video Daniel Levilt ka siia lõppu:
https://www.facebook.com/daniellevimusic/videos/1005425612947636/
Sunday, February 18, 2018
E: Hull(ult õnnistatud) nädal
Mõned inimesed on mulle öelnud, et minu tekstid fb-s on neid kõnetanud ja et võiksin blogida. Olen ka varem kaalunud, et võiks siin ka niisama elust jagada. Ja tänane õhtu tundub selleks küps aeg. Niisiis, võimalik, et hakkate siit edaspidi leidma rohkem erandeid ehk muid tekste lisaks tähendamissõnadele. Tähistan need pealkirjad tähega E (mis võib tähendada "erand" või lihtsalt "elu")
***
Mul on väga tihe, pingeline ja väga väsitav nädal olnud. Ja ometi tegelikult väga õnnistatud ja hoitud!
Ja praegu, pühapäeva õhtul koju jõudes ja oma facebooki sõnumeid lugedes ma olen lihtsalt nagu WOW....suu tõuseb kõrvuni ja lihtsalt naeran tänulikkusest ja rõõmust ja üllatusest. Sest vahepealse paari tunni jooksul on mitu inimest kirjutanud mulle väga julgustavaid sõnu tagasisideks blogipostitusele, mida pealelõunal jagasin. Seal hulgas gümnaasiumiaegne paralleelklassiõde, kellega pole aastaid mingit kontakti olnud. See paneb taas mõtlema, kui kaugele meie mõtted võivad jõuda - inimesteni, kellest me üldse ei arvaks, et nad loevad! Ja ka kõik teised, kes on julgustanud seekord või varem - teadke, need sõnad tähendavad mulle mega palju ja innustavad edaspidigi kirjutama. Sest vahel ma ikka mõtlen, et jagan liiga palju ja liiga avalikult. Aga kui need tekstid kedagi kõnetavad ja ehk kuidagi aitavad - see ongi eesmärk ja minu suurim rõõm!
Aga miks siis nii pingeline ja samas nii õnnistatud nädal? Osa seikadest:
See on olnud mu esimene päris praktikanädal, 2 bioloogiat ja 1 saksa keele tund on antud. Ma pole 100% rahul olnud oma ettevalmistusega ja tundideks valmistumine on olnud kohati veel aeganõudvam, kui ma arvasin, aga tegelikult on läinud hästi - Jumal kannab! Juba kogen ka, et praktikakoolid (ja õpetajad) on olnud õige valik. Kasvõi hetk, kus ma saangi oma juhendaja õpetajale (kellega mul on väga hea suhe iseenda kooliajast) täitsa ausalt öelda, et ma olen täiega väsinud ja pärast jutustada, miks nii, ja ta päriselt viitsib mind kuulata. Sest meil on kujunenud omamoodi sõprussuhe. See inimlik kontakt on minu jaoks tohutult tähtis ja olen tänulik, et saan selle naisterahvaga taas rohkem aega veeta!
Kõige väsitavam ja erilisem oli neljapäev - hommikul kl 6 üles, et sõita koos kahe oma õppejõuga Raplasse saksa keele päevale. Pole saksa keelt päriselt rääkida (rohkem kui mõni lause järjest) ammu saanud ja ühest küljest oli see väga mõnus, teisalt ülimalt väsitav, kuna võõrkeelele lisandusid ka võõras keskkond ja palju võõraid inimesi, kellega päeva jooksul tutvusin. Nii et kella 16/17ks olin omadega täiesti läbi. Aga siis ootas veel koguduse juhtimiskool Vedur. Ja paradoksaalsel kombel kl 21.30 paiku sealt ära minnes ja bussipeatuses lõpuks oma mõtetega üksi jäädes sain aru, et olen vähem väsinud kui pealelõunal ja emotsioonid olid umbes järgmised: On olnud hullumeelne päev (ja ülejäänud nädal) ja palju tegemisi on veel ees sel nädalal, aga ma olen ikkagi nii nii tänulik ja õnnelik! Armastan oma kogudust, armastan oma õpinguid, armastan saksa keelt ja armastan oma elu! Vedur oli nii julgustav ja hea, nii mitmed inimesed ütlesid mulle tol õhtul mõne väikese lause, mis kokkuvõttes tähendasid väga palju. Lisaks oli teemaks kogukondade paljunemine ja sain veidi jagada oma kogemust ning sellega omakorda teistele julgustuseks olla ja see oli väga eriline mu jaoks. Olen tohutult õnnelik, et mul on selline (3D koguduse) perekond!!
Reede õhtu: Õnn on see, kui saan peale pingelist nädalat kl 1 öösel lõpuks Tartusse tagasi jõudes oma kodus oma voodisse vajuda. Mis sest, et tuba on jahe, sest naabritädi pole seekord kütta saanud, aga tõmban peale vanaema kootud villase teki ja see soojendab topelt. Nii hinge kui keha.
Laupäeval oli plaanis EKB Liidu Talvekonverentsil osaleda. Aga kuna ma olin tõesti üliväsinud ja eelnevatel öödel liiga vähe maganud, tundus ainuõige valik kõigepealt lasta endal nii kaua magada, kui suudan, seega jõudsin konverentsile alles lõunaajaks. Kuid ilmselt saingi osa just neist hetkedest, mis mind rohkem kõnetada said. Kõige erilisem oli päeva lõpus toimunud jumalateenistus, kus ma täiega kogesin Püha Vaimu kohalolu, nii nagu ma ammu teenistuse ajal, lihtsalt oma kohal jutlust kuulates pole kogenud. Kõige ägedamad on need hetked, kui jutlustaja ütleb, et tal oli ette valmistatud üks teine jutlus, aga Jumal kõnetas parasjagu rääkima millestki muust - ja üks neist hetkedest sündis eile. Seda kõike raamimas võimas ülistus - kuigi muusika mind tihti jutlusest rohkemgi kõnetab, oli seekord veel erilisemalt pühalikkust ja rõõmu loov. Võimsad meeshääled, üks neist bändis, teised saalist, kõlamas minu jaoks justkui taevaliku atmosfääri loojana. Mehed, see on tõeliselt ilus, kui te täiel häälel Jumalat kiidate!
Üks stiilinäide:
Vähemtähtis polnud muidugi ka laulude sõnum, näiteks:
Südant täitis tõesti vabadus!
Tänane pühapäev sisaldas lisaks oma koguduse kokkusaamisele veel õhtut, mil jõudsime (küll alles poole pealt) Salemi kirikusse Terve Elu õhtule. Sellest üritusest on saanud omamoodi hingamispaik mu jaoks. Koht, kus lihtsalt olla ja oma patareisid laadida. Kus turvaliste ja tugevate inimestega koos palvetada (aitäh, Einike, et oled mind kuidagi oma tiiva alla võtnud!) ja olla väljas kõikidest rollidest ja vaba kohustustest. Aitäh, et olete loonud selle keskkonna!
***
Mul on väga tihe, pingeline ja väga väsitav nädal olnud. Ja ometi tegelikult väga õnnistatud ja hoitud!
Ja praegu, pühapäeva õhtul koju jõudes ja oma facebooki sõnumeid lugedes ma olen lihtsalt nagu WOW....suu tõuseb kõrvuni ja lihtsalt naeran tänulikkusest ja rõõmust ja üllatusest. Sest vahepealse paari tunni jooksul on mitu inimest kirjutanud mulle väga julgustavaid sõnu tagasisideks blogipostitusele, mida pealelõunal jagasin. Seal hulgas gümnaasiumiaegne paralleelklassiõde, kellega pole aastaid mingit kontakti olnud. See paneb taas mõtlema, kui kaugele meie mõtted võivad jõuda - inimesteni, kellest me üldse ei arvaks, et nad loevad! Ja ka kõik teised, kes on julgustanud seekord või varem - teadke, need sõnad tähendavad mulle mega palju ja innustavad edaspidigi kirjutama. Sest vahel ma ikka mõtlen, et jagan liiga palju ja liiga avalikult. Aga kui need tekstid kedagi kõnetavad ja ehk kuidagi aitavad - see ongi eesmärk ja minu suurim rõõm!
Aga miks siis nii pingeline ja samas nii õnnistatud nädal? Osa seikadest:
See on olnud mu esimene päris praktikanädal, 2 bioloogiat ja 1 saksa keele tund on antud. Ma pole 100% rahul olnud oma ettevalmistusega ja tundideks valmistumine on olnud kohati veel aeganõudvam, kui ma arvasin, aga tegelikult on läinud hästi - Jumal kannab! Juba kogen ka, et praktikakoolid (ja õpetajad) on olnud õige valik. Kasvõi hetk, kus ma saangi oma juhendaja õpetajale (kellega mul on väga hea suhe iseenda kooliajast) täitsa ausalt öelda, et ma olen täiega väsinud ja pärast jutustada, miks nii, ja ta päriselt viitsib mind kuulata. Sest meil on kujunenud omamoodi sõprussuhe. See inimlik kontakt on minu jaoks tohutult tähtis ja olen tänulik, et saan selle naisterahvaga taas rohkem aega veeta!
Kõige väsitavam ja erilisem oli neljapäev - hommikul kl 6 üles, et sõita koos kahe oma õppejõuga Raplasse saksa keele päevale. Pole saksa keelt päriselt rääkida (rohkem kui mõni lause järjest) ammu saanud ja ühest küljest oli see väga mõnus, teisalt ülimalt väsitav, kuna võõrkeelele lisandusid ka võõras keskkond ja palju võõraid inimesi, kellega päeva jooksul tutvusin. Nii et kella 16/17ks olin omadega täiesti läbi. Aga siis ootas veel koguduse juhtimiskool Vedur. Ja paradoksaalsel kombel kl 21.30 paiku sealt ära minnes ja bussipeatuses lõpuks oma mõtetega üksi jäädes sain aru, et olen vähem väsinud kui pealelõunal ja emotsioonid olid umbes järgmised: On olnud hullumeelne päev (ja ülejäänud nädal) ja palju tegemisi on veel ees sel nädalal, aga ma olen ikkagi nii nii tänulik ja õnnelik! Armastan oma kogudust, armastan oma õpinguid, armastan saksa keelt ja armastan oma elu! Vedur oli nii julgustav ja hea, nii mitmed inimesed ütlesid mulle tol õhtul mõne väikese lause, mis kokkuvõttes tähendasid väga palju. Lisaks oli teemaks kogukondade paljunemine ja sain veidi jagada oma kogemust ning sellega omakorda teistele julgustuseks olla ja see oli väga eriline mu jaoks. Olen tohutult õnnelik, et mul on selline (3D koguduse) perekond!!
Reede õhtu: Õnn on see, kui saan peale pingelist nädalat kl 1 öösel lõpuks Tartusse tagasi jõudes oma kodus oma voodisse vajuda. Mis sest, et tuba on jahe, sest naabritädi pole seekord kütta saanud, aga tõmban peale vanaema kootud villase teki ja see soojendab topelt. Nii hinge kui keha.
Laupäeval oli plaanis EKB Liidu Talvekonverentsil osaleda. Aga kuna ma olin tõesti üliväsinud ja eelnevatel öödel liiga vähe maganud, tundus ainuõige valik kõigepealt lasta endal nii kaua magada, kui suudan, seega jõudsin konverentsile alles lõunaajaks. Kuid ilmselt saingi osa just neist hetkedest, mis mind rohkem kõnetada said. Kõige erilisem oli päeva lõpus toimunud jumalateenistus, kus ma täiega kogesin Püha Vaimu kohalolu, nii nagu ma ammu teenistuse ajal, lihtsalt oma kohal jutlust kuulates pole kogenud. Kõige ägedamad on need hetked, kui jutlustaja ütleb, et tal oli ette valmistatud üks teine jutlus, aga Jumal kõnetas parasjagu rääkima millestki muust - ja üks neist hetkedest sündis eile. Seda kõike raamimas võimas ülistus - kuigi muusika mind tihti jutlusest rohkemgi kõnetab, oli seekord veel erilisemalt pühalikkust ja rõõmu loov. Võimsad meeshääled, üks neist bändis, teised saalist, kõlamas minu jaoks justkui taevaliku atmosfääri loojana. Mehed, see on tõeliselt ilus, kui te täiel häälel Jumalat kiidate!
Üks stiilinäide:
Vähemtähtis polnud muidugi ka laulude sõnum, näiteks:
Südant täitis tõesti vabadus!
Tänane pühapäev sisaldas lisaks oma koguduse kokkusaamisele veel õhtut, mil jõudsime (küll alles poole pealt) Salemi kirikusse Terve Elu õhtule. Sellest üritusest on saanud omamoodi hingamispaik mu jaoks. Koht, kus lihtsalt olla ja oma patareisid laadida. Kus turvaliste ja tugevate inimestega koos palvetada (aitäh, Einike, et oled mind kuidagi oma tiiva alla võtnud!) ja olla väljas kõikidest rollidest ja vaba kohustustest. Aitäh, et olete loonud selle keskkonna!
Astu aeglasemalt
Lugu sündis: 10.02.2018
Käisin möödunud nädalavahetusel ööbimisega matkal, kus meil tuli rabaserval asuvasse majakesse kaasa vedada kogu eluks vajalik kraam, sh joogivesi, potid ja toit. Mulle meeldib looduses käia küll, aga ma pole eriline seljakotimatkaja, sellisel matkal polegi vist varem käinud, kus tõesti tuleb kogu varustus ise kaasa vedada. Niisiis, laenasin matkaks korralikku matka-seljakotti ja see sai kokkuvõttes päris suur ja raske. Kõndides kodust paika, kust ühine matkale sõit algas (u 2 km), võtsin igaks juhuks tavapärasest rohkem aega, et koos oma kandamiga rahulikult kohale jõuda. Niimoodi astudes avastasingi, et mõnikord on meil rohkem koormaid kui teistel hetkedel, aga tegelikult ei pruugi see olla sugugi takistuseks. - Siis tuleb lihtsalt aeglasemalt astuda, ja saad ikkagi teekonda nautida!
Ka elus, kui on raskem aeg või minevikust kaasas raskem "pagas", tuleb lihtsalt sellest teadlik olla, sellega arvestada ja piltlikult öeldes aeglasemalt astuda. Ei ole vaja end võrrelda nendega, kes liiguvad sinust oluliselt väiksema seljakotiga ja saavad kiiremini edasi. Igaühel on oma seljakott kanda ja kuna need elupagasid on tihti nähtamatud, ei peaks me ka kedagi hukka mõistma, kui me võib-olla ei saa aru, miks tema nii kiiresti ei liigu (nii palju ei saavuta vms). Ja samas ei peaks ka üleliia kadedad olema, kui keegi teine suudab ja saavutab meist palju rohkem. Ma ise olen mingil perioodil näiteks tundnud ennast suhteliselt ebamugavalt seetõttu, et ma ei jõua nii palju kui mõni teine, nt käin ainult koolis ja ei tööta samal ajal - ja ikkagi tundub koormus vahel juba päris suur. Tänaseks ma enam seda survet ei tunneta ja astun rahulikult aeglasemalt. Olen enda piire üsna hästi tundma õppinud ja tean, et mina ei suuda oma peas (ja elus) väga palju erinevaid tegemisi korraga hallata ja kui tegemisi-kohustusi liiga paljuks läheb, võin täitsa kokku joosta ja siis ei suuda ma enam midagi ning seda pole ju kellelegi vaja. Nii et olen õppinud teadlikult ja mõnuga aeglasemalt astuma. Ja paradoksaalsel kombel selle juures kogenud, et oma piiridest teadlik olles ja nendega arvestades mu suutlikkus tegelikult hoopis kasvab :).
Käisin möödunud nädalavahetusel ööbimisega matkal, kus meil tuli rabaserval asuvasse majakesse kaasa vedada kogu eluks vajalik kraam, sh joogivesi, potid ja toit. Mulle meeldib looduses käia küll, aga ma pole eriline seljakotimatkaja, sellisel matkal polegi vist varem käinud, kus tõesti tuleb kogu varustus ise kaasa vedada. Niisiis, laenasin matkaks korralikku matka-seljakotti ja see sai kokkuvõttes päris suur ja raske. Kõndides kodust paika, kust ühine matkale sõit algas (u 2 km), võtsin igaks juhuks tavapärasest rohkem aega, et koos oma kandamiga rahulikult kohale jõuda. Niimoodi astudes avastasingi, et mõnikord on meil rohkem koormaid kui teistel hetkedel, aga tegelikult ei pruugi see olla sugugi takistuseks. - Siis tuleb lihtsalt aeglasemalt astuda, ja saad ikkagi teekonda nautida!
Ka elus, kui on raskem aeg või minevikust kaasas raskem "pagas", tuleb lihtsalt sellest teadlik olla, sellega arvestada ja piltlikult öeldes aeglasemalt astuda. Ei ole vaja end võrrelda nendega, kes liiguvad sinust oluliselt väiksema seljakotiga ja saavad kiiremini edasi. Igaühel on oma seljakott kanda ja kuna need elupagasid on tihti nähtamatud, ei peaks me ka kedagi hukka mõistma, kui me võib-olla ei saa aru, miks tema nii kiiresti ei liigu (nii palju ei saavuta vms). Ja samas ei peaks ka üleliia kadedad olema, kui keegi teine suudab ja saavutab meist palju rohkem. Ma ise olen mingil perioodil näiteks tundnud ennast suhteliselt ebamugavalt seetõttu, et ma ei jõua nii palju kui mõni teine, nt käin ainult koolis ja ei tööta samal ajal - ja ikkagi tundub koormus vahel juba päris suur. Tänaseks ma enam seda survet ei tunneta ja astun rahulikult aeglasemalt. Olen enda piire üsna hästi tundma õppinud ja tean, et mina ei suuda oma peas (ja elus) väga palju erinevaid tegemisi korraga hallata ja kui tegemisi-kohustusi liiga paljuks läheb, võin täitsa kokku joosta ja siis ei suuda ma enam midagi ning seda pole ju kellelegi vaja. Nii et olen õppinud teadlikult ja mõnuga aeglasemalt astuma. Ja paradoksaalsel kombel selle juures kogenud, et oma piiridest teadlik olles ja nendega arvestades mu suutlikkus tegelikult hoopis kasvab :).
Subscribe to:
Posts (Atom)
-
Siit tuleb üks väga isiklik ja väga haavatav lugu. Palun, kui Sa vähegi saad, armas lugeja, suhtu sellesse õrnalt ja arm(ast)u(se)ga. Tegeli...
-
Jumal üllatab. Ja kingib ja tervendab. Ka inimeste kaudu, kes ei ole isegi kristlased. Ehk sain täna ühe väga erilise kogemuse osaliseks. ... -
Tänases oli üks huvitav ilus-valus-omamoodi eriline hetk. Teiste jaoks väike ja argine, minu jaoks sel momendil palju suurema tähendusega. ...
