Tänane ja ka mõned eelnevad päevad on mind pannud mõtlema, mis teeb ühe paiga (kellegi jaoks) eriliseks. Avastasin, et jah, mõni koht võib olla looduslikult/arhitektuuriliselt ilus, ajalooliselt tähtis vms ja seetõttu eriline. Enamasti teevad ühe paiga üksikisiku jaoks oluliseks aga mälestused. Kogemused ja emotsioonid, mis on selle paigaga seotud, seal sündinud. Seega, erilised ei ole mitte kohad iseenesest, vaid seosed selle kohaga. Tõeliselt meeldejäävaid seoseid omakorda loovad enamasti suhted - inimeste ja/või Jumalaga.
Näiteks veel nädal tagasi ei olnud mul Ida-Virumaal asuva Aa ranna ja Gideoni laagripaigaga seoses mingeid mälestusi ega seoseid. Olles vahepeal seal aga Võimaluste Festivalil (mu koguduse suvelaager) 4 imelist päeva veetnud, on see koht minu südames eriline. Mis sest, et olmetingimused ei olnud kõige paremad jne. Sisu loeb, seal tekkinud mälestused loevad. Ja seal sündis oi kui palju mälestusi! Sellest laagrist kirjutan peagi veidi pikemalt.
Täna aga ajendas mind kohtade erilisusele mõtlema see, et mul oli võimalus käia Nuutsakul. Tänane oli super, aga seal paigas on juba varem palju imelist toimunud ja just seepärast on sinna eriline tunne minna. Kitsamalt ajendas mind mõtlema ja kirjutama see sama pildil olev roheline diivan. No muidugi, mitte diivan ise. Aga just selles pildil olevas diivaninurgas toimus u 2 aastat tagasi, samuti Võimaluste Festivalil, augustis 2016, minu elu seni kõige erilisem kogemus Jumalaga. Lugu ise on liiga isiklik, et seda laiemalt jagada, aga olgu see info neile, kes ehk teavad, millest ma räägin ;). Muidugi, on palju erilisi kogemusi ja pikemaajalist tööd, mida Jumal on minu elus ja minu sees teinud, aga see õhtu seal diivaninurgas on kõige konkreetsem üksik kogemus, mis minu elu reaalselt pikas plaanis muutis ja mõni hetk sellest õhtust on kohati meeles nagu eilne päev. Olen nii tänulik, et mu elus on palju neid erilisi kohti ja hetki!
No comments:
Post a Comment