Sõidan täna kogudusest koju kõrvuni naeratusega, mida keegi minult võtta ei saa. Sest olen taaskord kogenud elavat Jumalat, väga selgelt ja isiklikult.
Teate küll, sedasorti naeratus, mis paneb inimesed tänaval mind imelikult vaatama, sest normaalne eestlane ju ei naerata niimoodi. Aga ma ei tahagi olla "normaalne eestlane". Tahan olla Jumala riigi kodanik.
Mul on nii ülimalt hea meel, et ma ikka tänaseks koju tagasi tulin (kuigi teoreetiliselt jätsin endale võimaluse ka jooksvalt teisiti otsustada). Et mul suve planeerides oli (ja on jätkuvalt) tunne, et rohkem kui ühte pühapäeva korraga ma kogudusest eemal olla ei raatsi. K u i tohutu õnnistus on niimoodi elada! Kuigi mul veel paar päeva tagasi oli tunne, et vähemalt mingi osa minust tahaks natuke veel Saaremaal olla, selle looduse ja vabaduse ja vanaema ja tema tehtud toitude pärast. Aga viimase kahe päevaga ma sain aru, et ei. Mul on vaja tagasi oma inimeste keskele! Sest igas maapealses paradiisis on tõrvatilgad. Ja ma olen põhjusega pandud sinna, kus ma olen.
Ära olla ja rännata oli väga vajalik ja õnnistatud aeg. Aga nüüd on kodus hea.
"Ta pani mu suhu uue laulu, kiituslaulu meie Jumalale. Paljud näevad seda ja hakkavad kartma ja lootma Issanda peale." (Ps 40:4)
**
Rääkimata ülejäänud teenistusest, mis oli ka imehea. Koos südamest ülistada. Ma isegi ei teadnud veel, et ma sellest juba puudust tunnen, aga selle sees olles kogesin taas - niiii hea on!
Ja ma pole ammu jutluse ajal nii palju naernud!! Kuulates samal ajal ikkagi väga sisulist sõnumit. Vahepeal silmanurgast liigutuspisaraid pühkides.
Siis veel õhtupoolik, kus saan käia külas oma (endisel) 3D kogukonnal, sellisel kujul esimest korda selle peaaegu aasta jooksul, mil olen ära olnud. On hea meel nendega olla, inimesed ja koguduse käekäik on mulle kallid jätkuvalt! Kuid ma tean, et ma tean, et ma tean, et mina olen seal, kus ma olema pean ja olla tahan. Ilus. Väga ilus.
Üdini tänulik. Jumal toimetab. Otse ja inimeste kaudu, nende suu ja käte läbi.
Aitäh, Issi!
