It´s a lot...

Kirjutatud teisipäeval, 23.juuni

Möödunud nädala lõpp oli...niii palju. Palju ilusat ja oodatut ja planeeritut ja ka mitmed ootamatud sündmused, mida ise ei valiks. Mitmel päeval järjest oli põhjust tänulik olla, et Eestis on toimiv politsei, kiirabi ja arstiabi. Ja samas oli ka kuhjaga ilusaid hetki ja sündmusi. Ja ilusvalusaid ka. Nii et vahepeal oli see kõik päris overwhelming.

Eilne oli õnneks selline vaikne taastumise päev ja tõeline suvepäev, mil hommikune jalutuskäik lõppes hilisel pealelõunal, sest vahepeal sai järve ääres kordamööda lugeda ja ujuda. Lihtsalt kulgeda. Ja läkski omajagu paremaks - nagu ma endale pühapäeva õhtul kinnitasin: see [igatpidi kehv enesetunne] läheb üle.

Neljapäeva pikk õhtu möödus kaarte ja lillekimpe meisterdades. See tähendab, et mu ümber on palju imelisi inimesi, keda on põhjust tähistada. Nii eriline! Reedel veetsime viimase "tööpäeva" meie võrratu kolleegide kambaga. Imetore aeg! #perekond

Laupäeval sai koguduse ja kooli maja veidi rohkem puhtaks ja korda ehk tegime talgud. Mul oli hea meel, et vähemalt poole ajast sain omaette vaikselt nokitseda. Ehk siis sotsiaalne patarei on jätkuvalt võrdlemisi tühi. St suhtlemine on okei ja oodatud ainult väga kindlates kitsastes piirides. Just neid "õigel viisil/õigete inimestega" suhtlemishetki mahtus õnneks nii laupäeva hommikusse kui õhtupoolikusse.

Pühapäeval oli koguduse perepäev. Alati mega oodatud sündmus! Samas sel päeval olin ma tegelikult nii hapralt väsinud, et pigem oleks tahtnud kellegagi kahekesi kusagil nurga taga vaikselt juttu ajada. Õnneks oli kohal ka paar sellist inimest, kellele seda seisundit ausalt väljendada sai ja see juba on omamoodi abiks. (Ütlen selliste päevade kohta "pisarateni väsinud", sest tihti on see sõna otseses mõttes tõsi, pisarad tulevad ebaproportsionaalselt kergesti iga väikseima asja peale, mis muidu kaugeltki pisaraid väärt ei oleks. Ka selles päevas olid mõned hetked, kus tegin mingeid apsakaid suhtlemises, mida ma normaalses olekus ei teeks, ja siis jäin põdema ja juba olidki pisarad kurgus mitu liiga pikka minutit...mõtlesin, et pean kusagile nurga taha korra minema, et emotsioonid jälle ära reguleerida, aga sain siiski kuidagimoodi hakkama rahva seas olemisega - ja perepäeva lõpuks läks ikka päriselt rõõmsaks ka).

Teisalt oli palju rõõmu ka! Ristimine (viis inimest, kellest neli meie õpilased!!) ja veel üks väga väga rõõmsaks tegev uudis mulle ääretult kallite inimeste elus! Ning lõpuks suudeti mind ikkagi kaasa tõmmata ka seebivahusele liumäele ja üldse ei kahetse!

Huvitav oli hommikul ka tagasi mõelda, kus ma aasta tagasi samal sündmusel viibides oma koguduslike protsessidega olin. Mu süda oli sisuliselt juba (peaaegu) otsustanud [koguduse vahetuse], aga polnud seda veel välja öelnud. Igatahes olen õnnelik, et osustatud sai just nii.

Täna osalesin Ruut koguduse jaanipäeval. Naljakas ja omamoodi tegelikult väga ilus oli, et olin tehniliselt esimest korda elus Ruut koguduse keskel, aga tundsin suurt enamust osalejatest. Nendest omakorda peaaegu kõik on pikemat või lühemat aega mingil hetkel olnud seotud 3D kogudusega.

Oli täpselt parajas vormis, paraja suurusega pidu mulle hetkel - oled seltskonnas, aga tegelikult saab rahulikult kordamööda erinevate inimestega üks-ühele juttu ajada. Ja pean tunnistama, et vahel ikka tunnen omaealiste kristlaste seltskonnast puudust. Nii et hea meel, et ikka läksin!

Aasta viimane tööpäev

Ilus. Nii ilus oli, et päeva põhisündmusel ei tulnud isegi hetkekski pähe telefoni välja võtta, et mõni pilt teha. Kõige ilusamad asjad niikuinii ei jää kunagi pildile. Need siirad sõnad, üksteise kuulamine, naer ja armastus, mis selles koosolemises olid. Ehk traditsiooniliselt väljendudes - täna oli aasta oodatuim tööpäev. Ja mitte seepärast, et see on viimane enne puhkust. Vaid seepärast, et nende inimestega vabas õhkkonnas koos olemine on nii tohutu õnnistus ja lihtsalt nii tore. Tänases aastalõpu ringis kõlasid sisuliselt igast suust erinevas variatsioonis sõnad perekond, hoolimine, märkamine; tänulikkus üksteise ja selle õhkkonna eest, mis meil on.

Juba oma esimese TKP aasta lõpus olin kirjutanud: Ilus. Tunnustamise kultuur. Hoolimise ja märkamise kultuur. (Üle)loomuliku armastuse kultuur. - Tänagi tahan kasutada samu sõnu ja sinna juurde õhata - oh, kui palju veel sügavamaks ja avaramaks on nende sõnade tähendus saanud vahepealse seitsme aastaga! 

Rääkimata rõõmust, et tänasesse mahtus veel kalli sõbra ja kolleegi magistri lõpetamisele kaasa elamine! 

Aitäh, aitäh, aitäh! Armastan teid 

#paradiisonsuhetes #TKP #TartuKristlikPõhikool #parimkollektiiv #parimadjuhid #Jumalaperekond #südatäistänu #aitähIssi

Preemiapäev ehk aktused 2026

Vau. See on sõna, mis võtab tänase hästi kokku.  Ehk pidupäev vol 2. Ehk 8 aastat TKPs õpetajana.

#TKP #armjaime #parimkollektiiv #parimadjuhid #Jumalaperekond #aitähetmatohin #südatäistänu #aitähIssi

Jah, aktuste päeva on alati ilusad. Need on preemiapäevad. Aga tänases oli veel palju rohkem kui oodata oskasin, neid imeilusaid, siiraid emotsionaalseid ja liigutavaid hetki, mida tahan kaua-kaua mäletada.

Mõned pildikesed:
Esimese aktuse lõpp. Kõlab õnnistussõnade laul, eeslauljateks laval meie kallis pastoripaar. Ja minu taga seisab direktor, kes laulab tugeva selge häälega kaasa ja kelle poole korraks vaadates näen, et ta laulab seda laulu kogu südamest palvena kogu koolipere üle. Loomulikult laulab ka kogu saal kaasa, õpilased, lapsevanemad, kolleegid. Ilus, tohutult ilus. Sellised juhid ja selline perekond - see on sõnadesse pandamatu õnnistus.

Kahe aktuse vahel saan koos lillesülemitega koju viia ühe armsa kolleegi. Sest mul on aega ja see auto peab jätkuvalt teenima Jumalat. Kingituseks saan mitu ilusat, tugevat kallistust ja panen mõneks järgmiseks korraks kõrva taha teadmise, mis lilled talle kõige rohkem meeldivad.

 
Teise aktuse lõpp, meie üsna värske kooli bänd ja inglisekeelne õnnistussõnade laul, mille kuulmine mind isiklikult viib automaatselt hetkega tagasi ühe ERMi-taguse maja elutuppa, kus seda laulu kord isikliku palvena minu üle lauldi. Ja loomulikult kõlab see ka täna võrratult.

 
Kuidas me oma koolijuhte tänades plaksutame neile südamest ja kõvasti-kõvasti vähemalt kolm korda kauem kui keskmiselt nö normaalne oleks. Ja kuidas nemad näitavad seejuures üles taeva poole - au Jumalale! See ongi kõige õigem ja ilusam viis minu arvates - et me täname ja tunnustame inimesi, aga samas saame aru, et see kõik on üks suur Jumala arm ja kingitus.

 
Üks minust vähemalt peajagu pikem noormees toob mulle roosi ja tahab kallistada. Nii armas! Seejuures ma ei arva, et ma oleks tema jaoks just parim õpetaja olnud. Aga selliseid hetki sundida ei saa, nii et see läheb väga korda.

 
Üks neiu toob mulle lille ja tänab sisuliste, siiraste sõnadega. Ta on juba piisavalt suur (ja pealegi õpetaja laps), et mõista veidigi õpetaja perspektiivi.

Teine armas neiu kingib mulle omatehtud kaardi, armsate, siiraste, julgustavate sõnadega. Vot siis on mul küll juba pisarad kurgus.

 
Lähen lillekesega tänama üht oma imelistest kolleegidest, kallistame kõvasti-kõvasti ja ta ütleb juba enne, kui ma ühtegi sõna jõuan öelda, et nüüd ma hakkan küll nutma. Tema on üks neist, kes mind hoiab ja armastab nii tohutult palju, et ma vahel ikka veel imestan. Tema hoolimine ja kallistused toovad argipäeva nii palju rõõmu ja tuge.

 
Hetki, mis on minu või kellegi teise jaoks liiga isiklikud, et neid siia välja kirjutada, aga mis jäävad südamesse, oli veel kuhjaga.

Pärast läheme kogudusekaaslase ja mu kõige uuema kolleegiga kohvikusse tähistama ja jutustama. Ega meil argipäevas eriti rääkida ei ole aega olnud, nii et täna läheb nii, et jätkuvas tähistamismeeleolus räägime päris palju ka koolist - meie juhtide tandemist, sellest perekondlikust ja imelisest atmosfäärist, mis meie majas valitseb. Saan taas aru, et mõned asjad, mille eest ma ühest küljest jätkuvalt igapäevaselt tänulik olen, on siiski aastate jooksul muutunud nii loomulikuks - et meil ju nii ongi. Aga kuulates, kuidas tema (kes liitus kooliperega alles poole aasta pealt) mingeid asju märkab ja väärtustab, tekib endal ka uuesti veel-veel suurem tänutunne. Rääkimata sellest, kui ta ühel hetkel nii võrratult armsasti küsib: Kas su elus on mingi teema praegu, mida ma saaksin palves hoida? Miskipärast läheb see mulle väga korda. Nii-nii ilus. Ja ma tean, et ühel hetkel me jätkame neid isiklikuma tasandi vestlusi. Aitäh, armas Kristiina!

Kokkuvõttes oli mõlemal aktusel niiii ilusas ja ideaalses tasakaalus pidulikkust ja parajal määral ametlikkust, samas sooja huumorit ja siseringi nalju ning kodusust ja südamlikkust. Paremini ei oleks minu arvates saanudki!

 
Kuigi piltidel olen üksi, siis oli see päev kõike muud kui üksi! See on perekond, mille väärtus ajas aina kasvab! Lõpuks teeme risti all pilte. Oh, kui palju veel rohkem olen seda risti möödunud aastaga armastama õppinud, kui palju väärtuslikke hetki selle all veetnud, koos kogudusega, kooliperega või üksi oma Jumalaga!

 
Aitäh, kallis TKP pere! Aitäh, et olete, aitäh, et armastate! Au Jumalale!

Juuni. TÄNU.

JUUNI. TÄNU. Täna on laiemas mõttes välja hingamise päev. Arvasin, et see hetk saabub kolmapäeval, aga saabus juba täna. Juba hommikul ratta seljas sündis isiklik tänulaul Jumalale. Selle eest, et olen siia jõudnud. Et Tema on kandnud ja viib ka edasi. Ja kui siis oleme õpilastega muuseumis ära käinud (ja olen sinna ette ja järele veel mõndagi töist teinud) ja kooli poole tagasi lähen, teadmisega, et mul on sel õppeaastal veel ÜKS tund (väga lihtne), tabab mind heas mõttes see overwhelming tunne, et ohh, ongi tehtud?! Jah, igast dokumente, koosolekuid jms on veel, aga see tundub juba lihtne. Peamiselt on ees lõbu ja tähistamise päevad.
Kusagil nende mõtete vahepeal kajab Timo Lige "Taas tulen koju", mis on ammu selle maja laul mu jaoks, sügisest alates ühe väga erilise kinnituse läbi ka koguduse laul. "Ja ma taas tulen koju
tean, et alati oodatud siin olen ju ma....Siit leian rõõmu ja rahu,
siia armastus mahub, taevast õnnistust kogen olles siin Sinuga. Siin on mu naerud ja nutud, tunded väljendamatud, siit ma leidnud, mida kusagilt leida ei saa." https://www.youtube.com/watch?v=k5PICAOB0Bs

Hilisel pealelõunal lähen saali ja panen risti all põlved maha. Tänus. Suures ja sügavas, nii mitmetahulises ja (positiivselt) hapras tänus, mis sõnadesse päriselt kunagi ei mahu.
See paik ja see rist on näinud aasta jooksul mu väga erinevaid hetki, erinevaid palveid, olgu hommikul enne koolipäeva, lõuna ajal või õhtul; kooliga seotud, isiklikke teemasid või mõlemat korraga. Eks peamiselt jõuan sinna ikka keerulisematel hetkedel. Aga täna on tänu. Koju sõites kajab peas Andres Jäätma "Tänu, ütlen vaid tänu, et selle elu sain kingituseks ma..." ja meenub uuesti, et täna on 1.juuni, st mõttes võin süüdata kümnenda küünla pildist, mille õppeaasta algul Jumalalt sain (kümme küünalt küünlajalas nagu kümme kuud õppeaastas). Lubadusega, et Ta annab igaks päevaks, igaks kuuks oma jõu.
Tänu Jumalale! Tänu inimestele ja inimeste eest, kes mu ümber! Aitäh, et olete, aitäh, et hoiate ja armastate! Aitäh, kallis TKP ja Elu Sõna pere!