#TKP #armjaime #parimkollektiiv #parimadjuhid #Jumalaperekond #aitähetmatohin #südatäistänu #aitähIssi
Jah, aktuste päeva on alati ilusad. Need on preemiapäevad. Aga tänases oli veel palju rohkem kui oodata oskasin, neid imeilusaid, siiraid emotsionaalseid ja liigutavaid hetki, mida tahan kaua-kaua mäletada.
Mõned pildikesed:
Esimese aktuse lõpp. Kõlab õnnistussõnade laul, eeslauljateks laval meie kallis pastoripaar. Ja minu taga seisab direktor, kes laulab tugeva selge häälega kaasa ja kelle poole korraks vaadates näen, et ta laulab seda laulu kogu südamest palvena kogu koolipere üle. Loomulikult laulab ka kogu saal kaasa, õpilased, lapsevanemad, kolleegid. Ilus, tohutult ilus. Sellised juhid ja selline perekond - see on sõnadesse pandamatu õnnistus.
Kahe aktuse vahel saan koos lillesülemitega koju viia ühe armsa kolleegi. Sest mul on aega ja see auto peab jätkuvalt teenima Jumalat. Kingituseks saan mitu ilusat, tugevat kallistust ja panen mõneks järgmiseks korraks kõrva taha teadmise, mis lilled talle kõige rohkem meeldivad.
Teise aktuse lõpp, meie üsna värske kooli bänd ja inglisekeelne õnnistussõnade laul, mille kuulmine mind isiklikult viib automaatselt hetkega tagasi ühe ERMi-taguse maja elutuppa, kus seda laulu kord isikliku palvena minu üle lauldi. Ja loomulikult kõlab see ka täna võrratult.
Kuidas me oma koolijuhte tänades plaksutame neile südamest ja kõvasti-kõvasti vähemalt kolm korda kauem kui keskmiselt nö normaalne oleks. Ja kuidas nemad näitavad seejuures üles taeva poole - au Jumalale! See ongi kõige õigem ja ilusam viis minu arvates - et me täname ja tunnustame inimesi, aga samas saame aru, et see kõik on üks suur Jumala arm ja kingitus.
Üks minust vähemalt peajagu pikem noormees toob mulle roosi ja tahab kallistada. Nii armas! Seejuures ma ei arva, et ma oleks tema jaoks just parim õpetaja olnud. Aga selliseid hetki sundida ei saa, nii et see läheb väga korda.
Üks neiu toob mulle lille ja tänab sisuliste, siiraste sõnadega. Ta on juba piisavalt suur (ja pealegi õpetaja laps), et mõista veidigi õpetaja perspektiivi.
Teine armas neiu kingib mulle omatehtud kaardi, armsate, siiraste, julgustavate sõnadega. Vot siis on mul küll juba pisarad kurgus.
Lähen lillekesega tänama üht oma imelistest kolleegidest, kallistame kõvasti-kõvasti ja ta ütleb juba enne, kui ma ühtegi sõna jõuan öelda, et nüüd ma hakkan küll nutma. Tema on üks neist, kes mind hoiab ja armastab nii tohutult palju, et ma vahel ikka veel imestan. Tema hoolimine ja kallistused toovad argipäeva nii palju rõõmu ja tuge.
Hetki, mis on minu või kellegi teise jaoks liiga isiklikud, et neid siia välja kirjutada, aga mis jäävad südamesse, oli veel kuhjaga.
Pärast läheme kogudusekaaslase ja mu kõige uuema kolleegiga kohvikusse tähistama ja jutustama. Ega meil argipäevas eriti rääkida ei ole aega olnud, nii et täna läheb nii, et jätkuvas tähistamismeeleolus räägime päris palju ka koolist - meie juhtide tandemist, sellest perekondlikust ja imelisest atmosfäärist, mis meie majas valitseb. Saan taas aru, et mõned asjad, mille eest ma ühest küljest jätkuvalt igapäevaselt tänulik olen, on siiski aastate jooksul muutunud nii loomulikuks - et meil ju nii ongi. Aga kuulates, kuidas tema (kes liitus kooliperega alles poole aasta pealt) mingeid asju märkab ja väärtustab, tekib endal ka uuesti veel-veel suurem tänutunne. Rääkimata sellest, kui ta ühel hetkel nii võrratult armsasti küsib: Kas su elus on mingi teema praegu, mida ma saaksin palves hoida? Miskipärast läheb see mulle väga korda. Nii-nii ilus. Ja ma tean, et ühel hetkel me jätkame neid isiklikuma tasandi vestlusi. Aitäh, armas Kristiina!
Kokkuvõttes oli mõlemal aktusel niiii ilusas ja ideaalses tasakaalus pidulikkust ja parajal määral ametlikkust, samas sooja huumorit ja siseringi nalju ning kodusust ja südamlikkust. Paremini ei oleks minu arvates saanudki!
Kuigi piltidel olen üksi, siis oli see päev kõike muud kui üksi! See on perekond, mille väärtus ajas aina kasvab! Lõpuks teeme risti all pilte. Oh, kui palju veel rohkem olen seda risti möödunud aastaga armastama õppinud, kui palju väärtuslikke hetki selle all veetnud, koos kogudusega, kooliperega või üksi oma Jumalaga!
Aitäh, kallis TKP pere! Aitäh, et olete, aitäh, et armastate!
Au Jumalale!
No comments:
Post a Comment