It´s a lot...

Kirjutatud teisipäeval, 23.juuni

Möödunud nädala lõpp oli...niii palju. Palju ilusat ja oodatut ja planeeritut ja ka mitmed ootamatud sündmused, mida ise ei valiks. Mitmel päeval järjest oli põhjust tänulik olla, et Eestis on toimiv politsei, kiirabi ja arstiabi. Ja samas oli ka kuhjaga ilusaid hetki ja sündmusi. Ja ilusvalusaid ka. Nii et vahepeal oli see kõik päris overwhelming.

Eilne oli õnneks selline vaikne taastumise päev ja tõeline suvepäev, mil hommikune jalutuskäik lõppes hilisel pealelõunal, sest vahepeal sai järve ääres kordamööda lugeda ja ujuda. Lihtsalt kulgeda. Ja läkski omajagu paremaks - nagu ma endale pühapäeva õhtul kinnitasin: see [igatpidi kehv enesetunne] läheb üle.

Neljapäeva pikk õhtu möödus kaarte ja lillekimpe meisterdades. See tähendab, et mu ümber on palju imelisi inimesi, keda on põhjust tähistada. Nii eriline! Reedel veetsime viimase "tööpäeva" meie võrratu kolleegide kambaga. Imetore aeg! #perekond

Laupäeval sai koguduse ja kooli maja veidi rohkem puhtaks ja korda ehk tegime talgud. Mul oli hea meel, et vähemalt poole ajast sain omaette vaikselt nokitseda. Ehk siis sotsiaalne patarei on jätkuvalt võrdlemisi tühi. St suhtlemine on okei ja oodatud ainult väga kindlates kitsastes piirides. Just neid "õigel viisil/õigete inimestega" suhtlemishetki mahtus õnneks nii laupäeva hommikusse kui õhtupoolikusse.

Pühapäeval oli koguduse perepäev. Alati mega oodatud sündmus! Samas sel päeval olin ma tegelikult nii hapralt väsinud, et pigem oleks tahtnud kellegagi kahekesi kusagil nurga taga vaikselt juttu ajada. Õnneks oli kohal ka paar sellist inimest, kellele seda seisundit ausalt väljendada sai ja see juba on omamoodi abiks. (Ütlen selliste päevade kohta "pisarateni väsinud", sest tihti on see sõna otseses mõttes tõsi, pisarad tulevad ebaproportsionaalselt kergesti iga väikseima asja peale, mis muidu kaugeltki pisaraid väärt ei oleks. Ka selles päevas olid mõned hetked, kus tegin mingeid apsakaid suhtlemises, mida ma normaalses olekus ei teeks, ja siis jäin põdema ja juba olidki pisarad kurgus mitu liiga pikka minutit...mõtlesin, et pean kusagile nurga taha korra minema, et emotsioonid jälle ära reguleerida, aga sain siiski kuidagimoodi hakkama rahva seas olemisega - ja perepäeva lõpuks läks ikka päriselt rõõmsaks ka).

Teisalt oli palju rõõmu ka! Ristimine (viis inimest, kellest neli meie õpilased!!) ja veel üks väga väga rõõmsaks tegev uudis mulle ääretult kallite inimeste elus! Ning lõpuks suudeti mind ikkagi kaasa tõmmata ka seebivahusele liumäele ja üldse ei kahetse!

Huvitav oli hommikul ka tagasi mõelda, kus ma aasta tagasi samal sündmusel viibides oma koguduslike protsessidega olin. Mu süda oli sisuliselt juba (peaaegu) otsustanud [koguduse vahetuse], aga polnud seda veel välja öelnud. Igatahes olen õnnelik, et osustatud sai just nii.

Täna osalesin Ruut koguduse jaanipäeval. Naljakas ja omamoodi tegelikult väga ilus oli, et olin tehniliselt esimest korda elus Ruut koguduse keskel, aga tundsin suurt enamust osalejatest. Nendest omakorda peaaegu kõik on pikemat või lühemat aega mingil hetkel olnud seotud 3D kogudusega.

Oli täpselt parajas vormis, paraja suurusega pidu mulle hetkel - oled seltskonnas, aga tegelikult saab rahulikult kordamööda erinevate inimestega üks-ühele juttu ajada. Ja pean tunnistama, et vahel ikka tunnen omaealiste kristlaste seltskonnast puudust. Nii et hea meel, et ikka läksin!