JUUNI. TÄNU. Täna on laiemas mõttes välja hingamise päev. Arvasin, et see hetk saabub kolmapäeval, aga saabus juba täna. Juba hommikul ratta seljas sündis isiklik tänulaul Jumalale. Selle eest, et olen siia jõudnud. Et Tema on kandnud ja viib ka edasi. Ja kui siis oleme õpilastega muuseumis ära käinud (ja olen sinna ette ja järele veel mõndagi töist teinud) ja kooli poole tagasi lähen, teadmisega, et mul on sel õppeaastal veel ÜKS tund (väga lihtne), tabab mind heas mõttes see overwhelming tunne, et ohh, ongi tehtud?! Jah, igast dokumente, koosolekuid jms on veel, aga see tundub juba lihtne. Peamiselt on ees lõbu ja tähistamise päevad.
Kusagil nende mõtete vahepeal kajab Timo Lige "Taas tulen koju", mis on ammu selle maja laul mu jaoks, sügisest alates ühe väga erilise kinnituse läbi ka koguduse laul. "Ja ma taas tulen koju
tean, et alati oodatud siin olen ju ma....Siit leian rõõmu ja rahu,
siia armastus mahub, taevast õnnistust kogen olles siin Sinuga. Siin on mu naerud ja nutud, tunded väljendamatud, siit ma leidnud, mida kusagilt leida ei saa." https://www.youtube.com/watch?v=k5PICAOB0Bs
Hilisel pealelõunal lähen saali ja panen risti all põlved maha. Tänus. Suures ja sügavas, nii mitmetahulises ja (positiivselt) hapras tänus, mis sõnadesse päriselt kunagi ei mahu.
See paik ja see rist on näinud aasta jooksul mu väga erinevaid hetki, erinevaid palveid, olgu hommikul enne koolipäeva, lõuna ajal või õhtul; kooliga seotud, isiklikke teemasid või mõlemat korraga. Eks peamiselt jõuan sinna ikka keerulisematel hetkedel. Aga täna on tänu. Koju sõites kajab peas Andres Jäätma "Tänu, ütlen vaid tänu, et selle elu sain kingituseks ma..." ja meenub uuesti, et täna on 1.juuni, st mõttes võin süüdata kümnenda küünla pildist, mille õppeaasta algul Jumalalt sain (kümme küünalt küünlajalas nagu kümme kuud õppeaastas). Lubadusega, et Ta annab igaks päevaks, igaks kuuks oma jõu.
Tänu Jumalale! Tänu inimestele ja inimeste eest, kes mu ümber! Aitäh, et olete, aitäh, et hoiate ja armastate! Aitäh, kallis TKP ja Elu Sõna pere!
No comments:
Post a Comment