Ootamatud hetked keset Tallinna kesklinna. Roheline "müür" ja üle pika-pika aja ilm, mis päriselt tundub (peaaegu) soe. Igatahes müts lendab esimese minutiga peast ja juba see on niii mõnus! Üks armas lilleke jääb ka ette, mida emale emadepäevaks osta. Loengupäev on õnneks nii sisukas, et klassiruumis istudes ununeb peagi jälle see väike kadedus, et tahaks õues olla. Vähemalt õhtul kl 19 paiku koju jõudes on meie imelisel rõdul ikka veel nii soe, et saab üle poole tunni ilma jopeta päikese käes mõnuleda. Aju vajabki natuke vaikust, sest päev on olnud tihe.
Bussiaknast Russalka otsas olevat inglit vaadates ja päevamuljeid seedides meenub laul, mida tahaks täna laulda üle kõigi Eestimaa perede: "Iga lapse lähedal las olla ingel valge, vaatamas ja valvamas, et öö neil oleks helge. Iga lapse väikses käes las olla käsi pehme..." (Airi Liiva, "Maalides head"). Nõustamisoskustest rääkides tulevad ju ikka esile peresüsteemide düsfunktsionaalsused ja kõige rohkem kannatavad siis tihti just lapsed, kes ise sellest süsteemist veel välja astuda ei saa ega oska. Neist hüpoteetilistest ja pärislugudest mõeldes tahaks meie lapsi ja noori kaitsta. Et nemad täiskasvanuna ei peaks enam (vähemalt mitte nii palju) eelmiste põlvkondade eest teraapiakabinettides istuma.
Täna rääkisime genogrammidest, sõltuvustest, sümptomite jäämäest, julgusest olla "kivi kinga sees" (või vähemalt liivatera), emotsionaalsest hüljatusest, Boweni kolmnurkadest, sulandumisest ja eristumisest, kilpkonnast ja rahetormist ja paljust muust. Nii mõnigi neist teemadest on mulle juba tuttav isikliku teekonna kaudu. Ja kuigi korra olen pettunud, et äh, tahaks midagi uut ja põnevat kuulda, siis tegelikult mingis mõttes nii ongi hea. Ükski neist teemadest ei ole kindlasti selline, mis esmakordsel kuulmisel sügavuti selgeks saaks või kohe kõik meelde jääks. Klassiruumis saab teise nurga alt teemad üle korrata. Jään mõtlema, et see on vist natuke sama asi, millest õpetajana vahel unistanud olen - et enne oleks praktika ja siis alles teooria. Siis oskad teooriaga midagi päriselt peale ka hakata. Ja saad aru, et päriselu ei ole mustvalge. On hulga komplekssem ja nüansirohkem kui ükski teooria. Ja ometi see teebki elu huvitavaks. Keeruliseks ja küsimusi tekitavaks muidugi ka. Aga kui enne on olnud rohkem või vähem praktikat, saab teooria vähemalt mõnele küsimusele vastuse anda.
Kui vanematekodu juures bussist maha astun ja kodu poole kõnnin, olen ikka veel Airi Liiva laulude lainel. Esimest korda satub mulle ette laul "Koduteel" (rääkides lapsepõlvekoju naasmisest). Seal on muuhulgas fraas "Siin on hoiul mu üks elulõik." Niii ilusasti öeldud! Mõtlen, et nii õigesti ka. Jah, lapsepõlvekodu on üks lõik meie elust, aga see ei pea lõpuni defineerima, kes me oleme ja kuhu me kasvame.
Kodutänaval miskipärast lennutan oma mütsi sinitaevasse ja sel hetkel tundub elu kuidagi helge. Kõigest oma keerukusest, ebatäiuslikkusest ja ja küsimustest hoolimata - lootust on.
No comments:
Post a Comment