Ilusad on tööpäevad, mil saan minna kooli rõõmsalt ja lahkuda rõõmsalt. Aga teatud mõttes veel ilusamad on need päevad, kui saan õhtul (hilja!) lahkuda hulga parema enesetundega kui hommikul tulin. Vahepeale mahub üks koolitund; kaks pikka eratundi videos; armsa vilistlasega kohtumine koridoris; kolleegi sünnipäeva tähistamine; loovtööna loodud laulu kuulamine (oh kui palju sügavust võib olla ühes teismelises neius!); hilise lõunasöögi jagamine, mille käigus tohin kolleegi õlal "magada"; palju kallistusi; omajagu erinevat tooni naerupahvakuid; palve oma Tiibadeta Ingliga (milline õnnistus, et ta hilisel pealelõunal, kui lõpuks vabanesin, ikka veel majas oli!); hulk mehhanilist tööd, mille taustaks tohin kuulata ja imetleda meie loovtööde komisjoni vastupidavust selles hindamisarutelu-maratonis; veel kallistusi ja jutustamist ja killuke ühe erilise peo korraldamist; õhtune peolaua jääkide koristamine, lihtsalt sest ma tahtsin ja nägin, et seda oli sel hetkel vaja. Ja siis lõpuks lähengi ära igas mõttes palju parema tundega kui keskhommikul kooli saabusin. Mis sest, et olen jätkuvalt (füüsiliselt) väsinud - lootust ja usku on hulga rohkem. Et küll ma jälle välja magada ka saan ja siis ongi elu kohe palju ilusam. Et Jumal hoolitseb mu eest, isegi kui mu pole vastuseid, miks ma seda imet alati kohe ei saa, et olekski kogu aeg tasakaalus ja hästi. Aga seni on ilus see teie seas hoitud olemise tunne. See ongi perekond. Aitäh, et olete, kallis TKP perekond!
No comments:
Post a Comment