Okay, I would not prefer that today...but let's take what we have given [and try to make the best out of it], I guess...🤔🫣 ❄️Sellised olid mõtted täna hommikul aknast välja vaadates…ja siis paljajalu lumme joostes. (Ja ma ei tea, miks see oli inglise keeles, aga las ta siis olla). Sisuliselt sama mõtte oleks võinud emotsionaalsesse maailma ka üle kanda. Aga kui tagasi tuppa astun, mängib käima jäänud raadiost vägagi tuttav laul: "Oma mured Sinu peale laotan laiali, iga mõtte, iga vaeva, annan viimseni. Oma hingerahu pärast risti alla läen, tänuliku südamega üles tõstan käed..." (Tänulik Eino eest, kes oma andi ja südant ka selle laulu näol on jaganud!) See hetk on nii selge kogemus, et #Isateab [kõike, mis mu sees toimub], et mul valguvad automaatselt pisarad silma. Ja juba ongi natukene parem.
Olen juba hommikul plaani võtnud, et olen täna koolis tõenäoliselt kauem kui tingimata vaja. Sest usun, et antud hetkel on seal produktiivsem ja toredam olla kui kodus. Aga seda, et lõpuks olen seal umbes 6 tundi rohkem kui ma pean, ei oska ma ise ka aimata. Ja kõike, mis vahepeal sünnib. Võib-olla 1/3 ajast on töötegemist. Ja ülejäänud ajas…kogu emotsioonideskaala. On hulgaliselt nalja ja naeru. Osaliselt tingib selle vist kollektiivne väsimuseaste päev enne vaheaega, osaliselt meie argipäev ongi tihti selline (tänu Jumalale!). On pisaraid, mida ma täna kellelegi näidata ei taha. On mõnusat niisama jutustamist erinevate inimestega. Ja esimene palve meie uuel diivanil (oi, need väikesed-suured kauaoodatud rõõmud - kui palju elevust võib tekitada üks diivan!). Ja saan täna lausa 2x realiseerida igatsust, mis mul algusest peale autoomanikuks saades on olnud - "see auto peab teenima Jumalat." Teeb ennast ka nii rõõmsaks.
Õhtuks tuleb päike ka taas välja. Täpselt niimoodi, et kuldab üle meie ühendatud palvekäed. Kuidagi ilus ja sümboolne. Korraks sõidan veel ERMi juurest läbi, et hetkeks järve ääres värsket õhku hingata ja vaikust nautida. Vaadates ERMi kohviku poole, meenub, et täna täpselt 8 kuud tagasi istusime seal kolmekesi ja see oli üks valus ja väga kaalukas vestlus. Ma olen õnnelik ja lõputult tänulik, et läks nii, nagu läks. Et see perekond on jätkuvalt mu elus alles.
Kui pimeduse hakul lõpuks koju jõuan, on ka lumi peaaegu sulanud. Ka selle võib emotsionaalsesse maailma võrdpildina üle kanda.
#õpetajaelu #ootamevaheaega #päriselujagades #igapäevaimed #ilusadinimesed #Jumalaperekond #Isateab #Issivõtabsülle
No comments:
Post a Comment