Lugu sündis 26.07.2018
Sõitsin peale kl 23 õhtul rattaga Raadi pargis, oli juba üsna pime. Sõitsin mäest alla teed mööda, mis ei ole kaetud asfaldiga, vaid peenikese killustikupuruga. Vahepeal oli seda killustikupuru veidi liiga paksult, väga hästi pimedas ei näinud ka, nii et ratta püsti püsimiseks pehmes teekattes pidin kõvemini juhtrauast haarama. Aga see väike ebamugavus ei tähenda muidugi, et ma arvaks, et ma poleks üldse pidanud seal sõitma, eks? Muidugi mitte. See soe suveõhtu õhk ja mõnusad mõtted päevast peas keerlemas oli seda väärt!
Niisiis, elus on ka nii, et vahepeal ongi veidi pime ja tee ei ole ideaalne, aga see ei tähenda, et me ei peaks seal sõitma! Kohtades, kus hästi ei näe, mis on ees ja me pole kindlad, kui tasane on tee, mida mööda kulgeme, ning seetõttu tekib ebakindlus ja hirmgi, tuleb lihtsalt tugevamini juhtrauast haarata ehk siis rohkem Jumalast kinni hoida, Teda usaldada, ja saadki ilusti mäest alla ning tegelikult ka naudid sõitu, olgugi, et vahel on ehk veidi hirmutav!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
-
Siit tuleb üks väga isiklik ja väga haavatav lugu. Palun, kui Sa vähegi saad, armas lugeja, suhtu sellesse õrnalt ja arm(ast)u(se)ga. Tegeli...
-
Jumal üllatab. Ja kingib ja tervendab. Ka inimeste kaudu, kes ei ole isegi kristlased. Ehk sain täna ühe väga erilise kogemuse osaliseks. ... -
Tänases oli üks huvitav ilus-valus-omamoodi eriline hetk. Teiste jaoks väike ja argine, minu jaoks sel momendil palju suurema tähendusega. ...
No comments:
Post a Comment