Läksime külaliste ja mu vennaga päikesetõusu vaatama. Loomulikult olime järgi uurinud, mis kell päike tõuseb, aga siiski u 20 min enne päikese tõusuaega randa jõudes ei olnud seal päikesest veel kuigi palju näha. Ja päris kaua peale vastavat kellaaega ka veel ei olnud. Siis sündisidki iseenesest järgmised mõtted:
Mõnikord me ootame päikesetõusu liiga vara. Tundub, et päike ei tulegi, muutume kannatamatuks ja pettumus on kerge tekkima. Tegelikult päike tõuseb, varem või hiljem, aga alati. On hea, kui on sõbrad, kes ootavad koos sinuga.
Ja nagu elus ikka, kõige ilusamaid hetki pildile püüda on väga raske või pea võimatu. Seega ma isegi ei postita pilti päikesetõusust, kuna see poleks veeranditki see, mida reaalsuses nägime. Tahtsime just minna veidi maa poole tagasi, tuulevarju ootama, aga siis tõusis silmapiirile imeline punane triip ja peagi punane tulekera. Ootamine tasus end ikkagi ära. Nii nagu tihti eluski.
Ja nagu elus ikka, kõige ilusamaid hetki pildile püüda on väga raske või pea võimatu. Seega ma isegi ei postita pilti päikesetõusust, kuna see poleks veeranditki see, mida reaalsuses nägime. Tahtsime just minna veidi maa poole tagasi, tuulevarju ootama, aga siis tõusis silmapiirile imeline punane triip ja peagi punane tulekera. Ootamine tasus end ikkagi ära. Nii nagu tihti eluski.
No comments:
Post a Comment