Minu kodu lähedal on üks kingitus, mille ma alles hiljuti avastasin. Vaarikavõsa. Üldse mitte suur, aga piisav, et isegi natuke talvevarusid koguda. Ma üldse teadlikult ei mõelnud vaimulike asjade peale, aga päris huvitavad mõtted tekkisid vaarikaid korjates. Siin blogis olevad tähendamissõnad sünnivadki tegelikult alati nö juhuslikult. Jagan mõnda mõtet vaarikavõsast teiega ka.
Vaarikatest edasi sai toormoos, mille sügavkülma tallele panin. Kas olete tähele pannud, et marjad tervetena, taime küljest nopitult on magusad, aga kohe, kui nad katki ehk moosiks teha, muutuvad hapumaks? Ma olen selle üle varem ka mõelnud, et miks see nii on. Tore oleks ju ilma suhkruta moosi teha. Ega ma vastust päriselt ei tea, aga oletan, et mingi struktuuri muutuse tõttu vabanevad ained toovad hapu maitse esile. Nö oma loomulikus olekus on marjad magusad, Looja loodud olekut lõhkudes aga maitse muutub. (Ma nüüd ei ütle, et moosi ei peaks tegema eks, aga) arvan, et inimestega on ka sarnaselt - tahes või tahtmata me teeme üksteist elus vähem või rohkem katki, nö lõhume algset olekut. Ja see katki olek teeb meid kibedaks, hapuks - selliseks, nagu Looja ei ole mõelnud. Ainult Tema käe järgi täiuslikult kujundatuna, tervetena, oleme meeldivad ja toredad, nii nagu algselt mõeldud.
Selle vaarikavõsa näol on ilmselt tegemist metsistunud aedvaarikatega, sest osade taimede küljes olid marjad üsna pisikesed, nagu metsvaarikad, tagapool aga teiste taimede küljes jällegi päris suured ja piklikuma kujuga, peaaegu aedvaarika mõõtu. Muidugi neid suuremaid marju avastades ma tahtsin kõigepealt neid ära korjata. Selles kontekstis ei ole seal midagi valesti, kuna polnud kohustust või vajadust kõiki marju ära korjata. Aga vaimuliku võrdpildina on lugu keerulisem. Mõtlesin, et juhina ma vahel tahaks "korjata ainult neid suuremaid ja ilusamaid marju" ehk tegeleda ainult inimestega, kelles näen palju potentsiaali, tulevasi juhte jne. Ja need pisemad marjad ehk inimesed, kes vajavad rohkem hoolt ja tuge ja kelles ma inimlikult ei oska eriti suurt potentsiaali näha, jätaks heameelega tahaplaanile. Kindlasti on inimesi, kelle kutsumus ongi tegeleda nö nõrgematega, neid toetada ja jalule aidata, kuid üldiselt julgen arvata, et see "tahaks ainult lihtsamate inimestega tegeleda" on üldinimlik kalduvus. Kuid me oleme kutsutud igaühte armastama ja kõigisse panustama. Kõik "marjad" ära korjama. Jumala silmis on kõik ühtmoodi väärtuslikud ja imeliselt loodud, olgu suured või väikesed vaarikad, andekad ja toredad kaaslased või keerulisemad inimesed.
Korjates kukkusid ikka ja jälle mõned vaarikad ka sõrmede vahelt maha. Ka juhina (või üldse kristlasena teiste kõrval) mõnikord inimesed kukuvad nö meie sõrmede vahelt läbi, ja see ei ole sugugi tahtlik ega teadlik valik ja me ei ole selle üle õnnelikud, aga seda ikkagi juhtub. Alati ei ole piisavalt aega, energiat või oskusi kellelegi piisavalt tähelepanu pöörata, nii palju panustada, kui teine inimene meie kõrval vajab või ootab.
No comments:
Post a Comment