Ma armastan väga oma kogudust ja olen 101% veendunud, et inimesel peab olema oma kodukogudus, kus ta on tugevalt ja kindlalt juurdunud, teenib kaasa, kus tal on tugevad suhted jne, aga selle kevade ja suve jooksul olen järjest rohkem õppinud hindama ja aru saama üle üksikute koguduste piiride ulatuva koguduse perekonna väärtuslikkusest, vajalikkusest, tähtsusest. Tänu Jumalale, et Ta teeb tööd kogu oma suure perekonna sees ja üle kohalike koguduste piiride!
Ma olen kuulnud oma elus palju häid jutlusi ja mõnigi neist on puudutanud ja hinge läinud, aga ikka ja jälle kogen, kuidas Jumal hoopis muusika, laulude kaudu mind uuesti kätte saab, kui tasakaal on läinud paigast ära vms. Nii ka täna.
Külas olid Rannamõisa koguduse muusikud ja just muusika oli see, mis väga südamesse läks, Jumal kuidagi ütles nii õigeid asju mulle nende laulude kaudu, seal oli väljendatud nii palju asju, mis minu mõtetes ja tunnetes on olnud viimasel ajal ja ma tõesti kogesin selle teenistuse ajal Jumala armastavat puudutust ja natukenegi seda taastamist, mida vajan.
Päris lõpus, kui ma olin juba omajagu puudutatud saanud, oli jälle üks mulle täiesti võõras laul, mis algas sõnadega: "Armu Kuningas, mu kaitseja, kõik mu tunded need on Sinu käes". Nähes neid sõnu sel hetkel ma lihtsalt naeratasin Jumalale, kogedes, kuidas ta näeb ja mõistab. Isegi, kui mina kõike sõnadesse panna ei oska ja ise päriselt aru ei saa, mis mu sees toimub. Nagu jaa, loomulikult ma teadsin seda varem ka, et ta näeb ja mõistab kõike, aga vahepeal on vaja mitte ainult teada, vaid ka kogeda.
Ma tean, et see kõnetatud-uuendatud saamise tunne oli pigem siiski pealispindne, et vajan veel midagi palju sügavamat Jumalalt, aga olen igal juhul väga väga tänulik selle kogemuse eest, et Ta sai end selgelt meelde tuletada ja mind puudutada tänase muusika kaudu.
Peale teenistust tekkis veel üks väike (aga nii oluline!) suure perekonna kogemus: Üks Salemi liige, kes on aeg-ajalt käinud ka meie kogukonnas, oli ka teenistusel. Ma märkasin teda küll ja oleksin tahtnud minna tervitama, aga ta juba rääkis kellegagi juttu ja ma siis ei taha ega oska kunagi vahele minna. Niisiis läksin ikkagi ära. Kui juba väljas olin, jooksis ta mulle järgi, tervitas soojalt, küsis kuidas läheb ja rääkisime paar sõna juttu. Me ei tunne üldse palju, aga esimesest korrast peale, kui kohtusime, on ta olnud selline mees, keda on alati nii hea meel näha, temast lausa õhkab soojust, siirust ja rõõmsameelsust. Nii et mulle väga meeldis ja läks korda see soe hoolimine! Mis sest, et need olid vaid mõned laused, mis vahetasime, aga point on olulisem. Samamoodi, nagu teenistusel kaks noort ema jagasid sellest, kuidas koguduses viidi noortele peredele peale lapse sündi nädala aega sooja õhtusööki koju, ja kui väga see korda läks. Üks emadest jagas, et toit on toit, sellest on suur abi, aga oleks ise ka hakkama saanud, kuid see ei ole üldse ainult toit, vaid see on see hoolimise kogemus, et kogudus päriselt ka on Sinu taga, sinu perekond. Ja siis nad olid juba oma noortekambaga teinud sama ka mõnele mittekristlastest perele oma tutvusringkonnas ja neile läks see nii väga korda, et nad ütlesid, et tahavad ise ka edaspidi sellest osa olla, kui sarnase teenimisega jätkatakse! Ja nad tahavad jätkata! Ilus! See on see perekond, üle koguduse piiride.
No comments:
Post a Comment