Lugu sündis: 24.01.2018
Oli üks kristlik kokkusaamine. Ülistasime (ehk laulsime). Ülistust juhiti suhteliselt vaikse, võimenduseta kitarrimuusikaga ja ruumis oli 40-50 inimest. Ruum oli üsna piklik ja seega ruumi tagaosas, kus mina seisin, alati ei kuulnudki, milliseid sõnu ülistust juhtiv noormees parajasti laulis. Kuna muusika oli vaikne, ei saanud ka viisi järgi orienteeruda. Tuli kuulata endast eespool seisjaid. Ühel hetkel sain aru, et me ruumi tagaosas olijatega laulsime teisi sõnu kui parasjagu eespool lauldi. Antud hetkel ei olnud sellest küll midagi hullu, kõik olid omad ja tegu polnud liialt ametliku üritusega. Aga sel hetkel tekkis paralleel laiemalt vaimuliku elu ja (koguduse) juhtimisega. - Kui inimesed ei kuula/kuule eesolijat (juhti), kellelt tulevad visioon ja juhised, mille järgi parasjagu ülejäänud rahvas joonduma peaks, lähevad asjad sassi. Meenus ka üks mu pastori lemmikkirjakohtadest:
Õp 29:18 "Kui nägemus puudub, muutub rahvas ohjeldamatuks, aga Seadust pidades on ta õnnis."
No comments:
Post a Comment