Olin vanematekodus ja läksin hommikul bussi peale, maastik oli mõnusalt lumine, üks neist talve ilusatest hetkedest. Tegin ka mõned fotod, aga nii nagu ka paljudel varasematel hetkedel looduses, tajusin, et päriselt ei suuda pildiga edasi anda seda, mis mu ümber on. Olen varem ka mõelnud, miks see nii on, ja sel hetkel taipasin, et põhjus on suuresti ilmselt selles, et ühe fotoga (või isegi panoraamfotoga) ei saa edasi anda 360 kraadi vaadet, kogu terviklikku ilu, mille sees sa parasjagu oled. Ka Jumalaga käies on nii. Kui keegi näeb kõrvalt vaid ühte fragmenti, osakest Su elust (ehk ühte fotot), võib parema juhul küll õhata, et oh kui ilus ja võib mõista osakest, mida tähendab elu Jumalaga, aga päriselt, lõpuni sellisena juttude vms põhjal seda mõista ja tajuda ei saa. Seda saab ainult siis, kui ise elad Jumalga, saad osa sellest pikaajalisest Jumala mustrist ehk elad "pildi sees". Nii, nagu ei saa looduse võimsust ja ilu tajuda ise kohal olemata, ei saa ka mõista kristlasena elatud elu erilisust ise seda elamata.
No comments:
Post a Comment