E: Mine igal juhul edasi

Mul ei ole hetkel Jumala (elu)koolis parimad hinded ja ma pole oma sooritusega eriti rahul.
Suurim põhjus on käimasolev praktikaperiood (õpin õpetajaks ja nüüd on käes aeg päriselt oma esimesed tunnid anda). Sellega seoses on mu ärevuse tase liiga tihti liiga kõrge, saan ka ise aru, et muretsen kõvasti rohkem kui asi väärt on, ometi näen, et pole ikka veel õppinud piisavalt usaldama. Pinge tõttu tunnen, et ei suuda praegust perioodi nautida ja mul on sellest kahju ning arvan, et see pole Jumala parim, Ta igatseb ilmselt, et piltlikult öeldes rahuneksin ja puhkaksin Tema käte peal (ka siis, kui väliselt on vaja palju tegutseda).

Täna õhtul hakkasin vaatama ühte jutlust, mehelt, keda ma sügavalt austan ja imetlen ning kellel on olnud ja on jätkuvalt mu elus väga suur roll ja mõju. Ma kuulasin sama jutlust ka möödunud suvel live´s, aga täna rääkis see mu ellu rohkem kui tol korral. Ta jagab siin paralleelselt Peetruse looga ka oma (elu)lugu, kuidas tema noorena õppima hakkas ja alguses ei läinud see just kergelt. Olen neid lugusid vähemalt osaliselt ka varem kuulnud ja alati on raske uskuda, et sama inimene oli noorena selline, nagu ta kirjeldab! Sest mina tunnen ainult tänast, tarka ja vägagi palju ning edukalt õppinud meest, kes juba palju aastaid ise teisi õpetab!
Samas ülevalpool lingitud jutluses ta ütleb, et otsustavad on need hetked, kui tuleb küsida, kas olen valmis minema edasi ka siis, kui tegelikult võiksin pöörata tagasi(tagasi vana rada, kui tulevad tagasilöögid valitud teel). Ja siis, kui selles hetkes ütleme, et ma lähen igal juhul edasi, Jeesus, ma lähen Sinuga, ma lähen Sinu järel, siis hakkavad alles tegelikult asjad toimuma.

Mul ei ole küll nende mõne möödunud praktikanädala jooksul tekkinud tahtmist tagasi pöörata (üldse kogu asi katki jätta vms), küll aga on taas hakanud pead tõstma inimlik kahtlus, kas ma ikka sobin õpetajaks, kui hetkel tundub 4 tundi nädalas anda juba liigse stressina. Loomulikult, ma tean, et hiljem harjud ja ettevalmistamine läheb kiiremini jne, aga siiski. Ka vastutus ja väljakutsed kasvavad. Eks olen ka varem oma minevikule vaadates mõelnud, et mina ju küll õpetajaks ei sobi! Aga ma pole väga palju lubanud endal sellele mõelda, sest: ma tean, et ma tean, et ma tean, et käsilolevad õpingud on nii Jumala tahe ja tee minu jaoks, kui vähegi olla saab. Olen selle kohta väga palju erinevaid kinnitusi saanud nii enne õpingute alustamist kui ka nende ajal. Ja ma tean, et "kui kuningas tellib, siis kuningas maksab" ehk kui Jumal on mulle selle tee valinud, järelikult Tema ka annab kõik, mida ma teel vajan. See on ka põhjus, miks ma praegu siiski jätkuvalt edasi julgen minna, olgugi, et olen aeg-ajalt iseenda peale pahane, et kuidas ma küll (just emotsionaalselt) paremini toime tulla ei suuda.

Aga kuhu ma tegelikult jõuda tahtsin...seda on raske sõnadesse panna, aga vaadates seda jutlust, sain terviklikumalt kui kunagi varem julgustatud selle mehe eluloost. Ka tema elus on olnud kujunemisaastad ja-hetked, mis ei ole olnud kõige lihtsamad. Kus ta ütles, et see kõik on liiga raske ja küsis, et äkki oleks lihtsam minna tagasi. Ometi ta koges kindlalt, et Jumal on teda just selleks tööks kutsunud ja läks julgelt edasi. Täna on ta väga paljudele suureks eeskujuks ja õnnistuseks.

Ma ei mõtle-unista tihti enda elus ette rohkem kui maksimaalselt 5-10 aastat. Kuid endale nii tuttava ja kalli inimese suust neid lugusid kuulates pani Jumal mind vähemalt korraks mõtlema aastakümneid tulevikku ja nägema suuremat pilti. Tajuma, et Tema tahab minust ilmselt kasvatada midagi palju-palju rohkemat, kui ma täna ette kujutada oskan. Seega, mõelda argipäevast kõrgemale ja julgelt edasi!