Tulin täna hommikul Tallinna-koju. Paarkümmend meetrit enne koju jõudmist märkasin, et mul on saapapael lahti. Kuna kaasas oli mitu kotti ja kummardamine mitte kõige lihtsam, mõtlesin korraks, kas panna pael kinni või minna lahtise paelaga koduni. Hetke kaalutlenud, otsustasin siiski koti maha panna ja paela kinni siduda. Olgugi, et lühike maa, lahtise paelaga on ikkagi ebamugav käia ja pärast on pael vastikult porine jne. Kohe meenus sarnane vaimuliku elu paralleel, mida meie pastor Jakob kunagi ühes oma jutluses jagas - Ta oli sõjaväes, metsas rännakul ja saapad hakkasid hõõruma. Tal oli valida, kas kohe peatuda, saapad jalast kiskuda ja jalad ära plaasterdada, mis tähendaks teistest maha jäämist ja et ta peab kiireimini järgi võtma, või siis minna edasi ja katkiste jalgadega tegeleda alles rännaku lõpus. Ta otsustas kohe tegutsemise kasuks - sest hiljem oleks kahju jalgadele juba palju suurem. Ka elus kehtib reegel, et kui midagi on valesti, on parem igal juhul kohe sellele tähelepanu pöörata ja viga parandada, kui et hiljem tegeleda oluliselt tõsisemate tagajärgedega.
Koju jõudes oli uks lukus ja pistsin automaatselt lukuauku Tartu-kodu võtme (see läks isegi sisse). See on lihtsalt juba automatiseerunud liigutus, võtmekimbust just see võti otsida. Kui võti ei keeranud, sain aru, et aa, see pole praegu see koht, tuleb võtta teine võti.
Mõtlesin, et elus on ka vahel nii, et tahame lahendada mõnda probleemi "võtmega", mida oleme harjunud igapäevaselt kasutama. Aga alati see üks ja sama võti ehk meetod ei tööta. Tuleb otsida mõni teine, meile ehk ebamugavam võti (sest me ei oska/pole nii harjunud seda kasutama), et lukk lahti saada ehk olukord lahendada.
Kolmas seik samast hommikupoolikust. Päikesepaiste. Kevad. Ühel pool maja on -2 kraadi, samal ajal teisel pool maja terrassil kõige soojemas kohas mõõtsin +19 kraadi.
Meie kass magas põhjapoolses toas õndsat und. Ühel hetkel otsustasin, et viin kassi ka õue, ta magab seal pimedas toas ega teagi, et päike paistab! Kuigi see oli loomakese vägivaldne unest üles kiskumine, siis tegelikult talle õues väga meeldis - jäigi kohe rõdule mõnulema. Pilves/külma ilmaga ta seal kunagi niimoodi pikalt ei istu. Mõnikord Jumalaga elades me ka lihtsalt ei tea, et "teisel pool maja" on midagi nii palju paremat ja ilusamat! Ehk Ta tahab meid mugavustsoonist välja kiskuda, et anda meile midagi veel palju paremat! Või teine paralleel: elades tavalist elu (mittekristlasena) tundubki see täitsa okei ja normaalne, ehk isegi tore. Aga me ei tea, et kusagil teises küljes on midagi nii nii palju väärtuslikumat, midagi tõeliselt eluandvat!
No comments:
Post a Comment