E: Jumala kannatlikkus

Jumala kannatlikkus. Saabun Tartu-koju tagasi ja peale suhteliselt pingelist nädalat ja paar tundi tagasi lõppenud arutelu õnnelikkuse teemal tajun taas teravalt, et mulle on palju antud. Ja alati ma ei oska seda vääriliselt hinnata ega kasutada. Ometi olen ka selles nädalas kogenud, kuidas Jumal on minuga armuline ja kannatlik. Nädala keskel oma praktikatundide pärast liigselt muretsedes (ja isegi mõistes, et see on mõttetu, ometi suutmata rahuneda) mõtlesin, et Jumal vist hoiab küll peast kinni ja mõtleb midagi sellist: kallis laps, kuidas sa küll ei suuda usaldada, sa oled ju näinud, et mina kannan sind alati välja! Aga Ta on kannatlik. Ka selles nädalas on Ta kinkinud hetki, kus olen saanud lohutust/julgustust õigel hetkel. Nii praktika osas kui teistes eluvaldkondades kogetud keerulistel hetkedel. Tundmata Jumalat, püüdes loota ainult iseendale, oleksin ilmselt juba täielik paanikapundar :). Nüüd aga tean, et mul on alati Keegi veel, kes hoolib ja hoiab. Üleloomulikult, aga ka koguduse kaudu. Täna naistega saunalaval rääkisime, et suurim võimalus, mida kristlaseks olemine on meile kinkinud, on olla osa kogudusest. St omada perekonda, sh üle riigipiiride, igal pool, kuhu läheme, isegi siis, kui neid inimesi esialgu sügavalt ei tunne. Samas omada ka tõeliselt lähedast perekonda, kellega tean, et saan vajadusel jagada ka sügavaimaid teemasid. Ja vahel lihtsalt kogeda, kuidas Jumal hoolitseb nende inimeste kaudu - näiteks kinkides selliseid õhtud, nagu täna. Oli õnnistus teada, et saun ja hea vestlus ootavad mind. Ning kogeda läbi nädala, et lõpuks ta kannabki, lõpuks on ju kõik hästi. Ja Oleviste noored laulavad video vahendusel: "Su hoolimine minust on veel suurem kui ma aru saan, veel sügavam on see..." See kõik kokku ongi jumalik.