Õppides lonkama, looduna jooksma

Lugu sündis 5.09.2018

Umbes kuu aega tagasi väänasin oma jala välja ja see pole ikka veel päris terveks saanud. Peab tunnistama, et ma olen sellega juba ära harjunud, et ühte jalga nö hoian. Igal juhul nende nädalate jooksul olen õppinud lonkama ega pane seda ise enam tähelegi. Kuid tegelikult pole see ju normaalne seisund. Küll jalg lõpuks ka terveneb ja saan jälle normaalselt käia ja kõike muud teha. Hetkel aga nt joosta ei saa. Mõtlesin, et väga paljude inimeste eludes võib olla tegureid, mis on neid kahjustanud ja see kahjustus (nagu minu viga saanud jalg) hoiab tagasi tegemast midagi, milleks Jumal on nad loonud või isegi olemast keegi, kelleks Jumal on nad loonud. Näiteks mõni sõna või lause, mida keegi kunagi ütles, mis on haavanud ja hävitanud eneseusku. Või veel hullem, vanemate, õpetajate või klassikaaslaste poolt pidevalt korratud väide, mida oled hakanud võtma tõena, kuigi see tegelikult Sinu kohta ei kehti. Aga teiste inimeste sõnad või teod on hävitanud, katki teinud Sinu sees midagi, mille Jumal on sinna pannud ja Sa enam ei tajugi ise, et midagi võiks olla teisiti. Oled õppinud elama selles maha surutud, katkises olekus ja arvad, et see ongi normaalsus. Piltlikult öeldes Sa elad longates, olles ometi loodud jooksma!
Soovin, et Sinu elus, kes Sa end mingitki pidi ära tundsid, saab ühel hetkel Jumala armastus nii tuntavaks, et Tema saab uuesti esile tuua selle parima võimaliku versiooni Sinust, kelleks Ta Sind tegelikult loonud on! Hoolimata kõigist haiget saamistest, maha tõmbavatest sõnadest, kogemustest või tegudest, mis Sinu elu kunagi hävitanud on! Ja ma usun kahjuks, et sisuliselt kõigi elus tegelikult on kas või mõni väga pisike (aga paljudel ka suurem) sarnane kogemus.