E: Hull(ult õnnistatud) nädal

Mõned inimesed on mulle öelnud, et minu tekstid fb-s on neid kõnetanud ja et võiksin blogida. Olen ka varem kaalunud, et võiks siin ka niisama elust jagada. Ja tänane õhtu tundub selleks küps aeg. Niisiis, võimalik, et hakkate siit edaspidi leidma rohkem erandeid ehk muid tekste lisaks tähendamissõnadele. Tähistan need pealkirjad tähega E (mis võib tähendada "erand" või lihtsalt "elu")

***
Mul on väga tihe, pingeline ja väga väsitav nädal olnud. Ja ometi tegelikult väga õnnistatud ja hoitud!

Ja praegu, pühapäeva õhtul koju jõudes ja oma facebooki sõnumeid lugedes ma olen lihtsalt nagu WOW....suu tõuseb kõrvuni ja lihtsalt naeran tänulikkusest ja rõõmust ja üllatusest. Sest vahepealse paari tunni jooksul on mitu inimest kirjutanud mulle väga julgustavaid sõnu tagasisideks blogipostitusele, mida pealelõunal jagasin. Seal hulgas gümnaasiumiaegne paralleelklassiõde, kellega pole aastaid mingit kontakti olnud. See paneb taas mõtlema, kui kaugele meie mõtted võivad jõuda - inimesteni, kellest me üldse ei arvaks, et nad loevad! Ja ka kõik teised, kes on julgustanud seekord või varem - teadke, need sõnad tähendavad mulle mega palju ja innustavad edaspidigi kirjutama. Sest vahel ma ikka mõtlen, et jagan liiga palju ja liiga avalikult. Aga kui need tekstid kedagi kõnetavad ja ehk kuidagi aitavad - see ongi eesmärk ja minu suurim rõõm!

Aga miks siis nii pingeline ja samas nii õnnistatud nädal? Osa seikadest:

See on olnud mu esimene päris praktikanädal, 2 bioloogiat ja 1 saksa keele tund on antud. Ma pole 100% rahul olnud oma ettevalmistusega ja tundideks valmistumine on olnud kohati veel aeganõudvam, kui ma arvasin, aga tegelikult on läinud hästi - Jumal kannab! Juba kogen ka, et praktikakoolid (ja õpetajad) on olnud õige valik. Kasvõi hetk, kus ma saangi oma juhendaja õpetajale (kellega mul on väga hea suhe iseenda kooliajast) täitsa ausalt öelda, et ma olen täiega väsinud ja pärast jutustada, miks nii, ja ta päriselt viitsib mind kuulata. Sest meil on kujunenud omamoodi sõprussuhe. See inimlik kontakt on minu jaoks tohutult tähtis ja olen tänulik, et saan selle naisterahvaga taas rohkem aega veeta!

Kõige väsitavam ja erilisem oli neljapäev - hommikul kl 6 üles, et sõita koos kahe oma õppejõuga Raplasse saksa keele päevale. Pole saksa keelt päriselt rääkida (rohkem kui mõni lause järjest) ammu saanud ja ühest küljest oli see väga mõnus, teisalt ülimalt väsitav, kuna võõrkeelele lisandusid ka võõras keskkond ja palju võõraid inimesi, kellega päeva jooksul tutvusin. Nii et kella 16/17ks olin omadega täiesti läbi. Aga siis ootas veel koguduse juhtimiskool Vedur. Ja paradoksaalsel kombel kl 21.30 paiku sealt ära minnes ja bussipeatuses lõpuks oma mõtetega üksi jäädes sain aru, et olen vähem väsinud kui pealelõunal ja emotsioonid olid umbes järgmised: On olnud hullumeelne päev (ja ülejäänud nädal) ja palju tegemisi on veel ees sel nädalal, aga ma olen ikkagi nii nii tänulik ja õnnelik! Armastan oma kogudust, armastan oma õpinguid, armastan saksa keelt ja armastan oma elu! Vedur oli nii julgustav ja hea, nii mitmed inimesed ütlesid mulle tol õhtul mõne väikese lause, mis kokkuvõttes tähendasid väga palju. Lisaks oli teemaks kogukondade paljunemine ja sain veidi jagada oma kogemust ning sellega omakorda teistele julgustuseks olla ja see oli väga eriline mu jaoks. Olen tohutult õnnelik, et mul on selline (3D koguduse) perekond!!

Reede õhtu: Õnn on see, kui saan peale pingelist nädalat kl 1 öösel lõpuks Tartusse tagasi jõudes oma kodus oma voodisse vajuda. Mis sest, et tuba on jahe, sest naabritädi pole seekord kütta saanud, aga tõmban peale vanaema kootud villase teki ja see soojendab topelt. Nii hinge kui keha.

Laupäeval oli plaanis EKB Liidu Talvekonverentsil osaleda. Aga kuna ma olin tõesti üliväsinud ja eelnevatel öödel liiga vähe maganud, tundus ainuõige valik kõigepealt lasta endal nii kaua magada, kui suudan, seega jõudsin konverentsile alles lõunaajaks. Kuid ilmselt saingi osa just neist hetkedest, mis mind rohkem kõnetada said. Kõige erilisem oli päeva lõpus toimunud jumalateenistus, kus ma täiega kogesin Püha Vaimu kohalolu, nii nagu ma ammu teenistuse ajal, lihtsalt oma kohal jutlust kuulates pole kogenud. Kõige ägedamad on need hetked, kui jutlustaja ütleb, et tal oli ette valmistatud üks teine jutlus, aga Jumal kõnetas parasjagu rääkima millestki muust - ja üks neist hetkedest sündis eile. Seda kõike raamimas võimas ülistus - kuigi muusika mind tihti jutlusest rohkemgi kõnetab, oli seekord veel erilisemalt pühalikkust ja rõõmu loov. Võimsad meeshääled, üks neist bändis, teised saalist, kõlamas minu jaoks justkui taevaliku atmosfääri loojana. Mehed, see on tõeliselt ilus, kui te täiel häälel Jumalat kiidate!
Üks stiilinäide:

Vähemtähtis polnud muidugi ka laulude sõnum, näiteks:

Südant täitis tõesti vabadus!

Tänane pühapäev sisaldas lisaks oma koguduse kokkusaamisele veel õhtut, mil jõudsime (küll alles poole pealt) Salemi kirikusse Terve Elu õhtule. Sellest üritusest on saanud omamoodi hingamispaik mu jaoks. Koht, kus lihtsalt olla ja oma patareisid laadida. Kus turvaliste ja tugevate inimestega koos palvetada (aitäh, Einike, et oled mind kuidagi oma tiiva alla võtnud!) ja olla väljas kõikidest rollidest ja vaba kohustustest. Aitäh, et olete loonud selle keskkonna!