Käisin möödunud nädalavahetusel ööbimisega matkal, kus meil tuli rabaserval asuvasse majakesse kaasa vedada kogu eluks vajalik kraam, sh joogivesi, potid ja toit. Mulle meeldib looduses käia küll, aga ma pole eriline seljakotimatkaja, sellisel matkal polegi vist varem käinud, kus tõesti tuleb kogu varustus ise kaasa vedada. Niisiis, laenasin matkaks korralikku matka-seljakotti ja see sai kokkuvõttes päris suur ja raske. Kõndides kodust paika, kust ühine matkale sõit algas (u 2 km), võtsin igaks juhuks tavapärasest rohkem aega, et koos oma kandamiga rahulikult kohale jõuda. Niimoodi astudes avastasingi, et mõnikord on meil rohkem koormaid kui teistel hetkedel, aga tegelikult ei pruugi see olla sugugi takistuseks. - Siis tuleb lihtsalt aeglasemalt astuda, ja saad ikkagi teekonda nautida!
Ka elus, kui on raskem aeg või minevikust kaasas raskem "pagas", tuleb lihtsalt sellest teadlik olla, sellega arvestada ja piltlikult öeldes aeglasemalt astuda. Ei ole vaja end võrrelda nendega, kes liiguvad sinust oluliselt väiksema seljakotiga ja saavad kiiremini edasi. Igaühel on oma seljakott kanda ja kuna need elupagasid on tihti nähtamatud, ei peaks me ka kedagi hukka mõistma, kui me võib-olla ei saa aru, miks tema nii kiiresti ei liigu (nii palju ei saavuta vms). Ja samas ei peaks ka üleliia kadedad olema, kui keegi teine suudab ja saavutab meist palju rohkem. Ma ise olen mingil perioodil näiteks tundnud ennast suhteliselt ebamugavalt seetõttu, et ma ei jõua nii palju kui mõni teine, nt käin ainult koolis ja ei tööta samal ajal - ja ikkagi tundub koormus vahel juba päris suur. Tänaseks ma enam seda survet ei tunneta ja astun rahulikult aeglasemalt. Olen enda piire üsna hästi tundma õppinud ja tean, et mina ei suuda oma peas (ja elus) väga palju erinevaid tegemisi korraga hallata ja kui tegemisi-kohustusi liiga paljuks läheb, võin täitsa kokku joosta ja siis ei suuda ma enam midagi ning seda pole ju kellelegi vaja. Nii et olen õppinud teadlikult ja mõnuga aeglasemalt astuma. Ja paradoksaalsel kombel selle juures kogenud, et oma piiridest teadlik olles ja nendega arvestades mu suutlikkus tegelikult hoopis kasvab :).
No comments:
Post a Comment