E: Päris elu [jagades]

Ma kuulan väga harva ingliskeelsest muusikat. Seekord aga sattusin kuidagi. Oli südames jagada kahte lugu, mille saatel pühapäeva õhtul omajagu pisaraid valasin. Ise ka lõpuni ei oska nime anda, miks, aga eks laulude sisu reedab mõnda. Igatsusest. Hirmust. Mingeid lahendamata pingeid maandades. Ma kuigi palju lahti ei seleta, millised osad ja miks just rohkem puudutasid, aga kes tahab, see küsib (ja luban, et vastavalt usalduse tasemele saab vastuse ka, nii natuke kui ma isegi kogetut sõnastada oskan).

"You are my strenght ´cause I`m not strong enough to win this fight.
You are greater than the battle raging in my mind". Oi kuidas mul on vaja neid sõnu uskuda!

Pisarad. Nutmine ei tähenda minu jaoks ammu enam, et oleksin hirmus kurb. Pigem tähendab see, et midagi on tasakaalust väljas. Pisaratena võivad vallanduda väga erinevad emotsioonid. Ma olen üldiselt öelnud/arvanud, et ma ei nuta kergesti. Umbes viimase aasta jooksul on see vist päris palju muutunud. Ja teate, ma olen õppinud neid pisaraid omamoodi hindama. Ei, mitte et mulle nad nii väga meeldiks. Aga pärast pisaraid hakkab vähemalt natukeseks ajaks kergem. Ja Jumal näeb iga meie pisarat ka, olgugi seda vahel raske uskuda.

Kuidas Sina oma pisaratega läbi saad? Kas Sul on hetki, kus lihtsalt lubadki endal nutta?