Lugu sündis: oktoober 2018 ja väga ammu Tallinna-kodus
Käisin hiljuti õhtul pimedas Raadi pargis jalutamas. Tavaliselt ma pimedas valgustamata radadele ei kipu, aga seekord oli miskipärast tahtmine teha veidi pikem ring ja seega läbisin ka valgustamata pargi osa. Seal pole ka kõnniteed, vaid on lihtsalt sisse tallatud rada suurte puude all. Tõesti väga midagi ei näinud, nii et astuma pidi ettevaatlikult ja mälu järgi. Nimelt ma olen seal palju kordi valges jalutanud - võõrasse kohta poleks pimedas kindlasti kippunud. Nüüd aga oli ikkagi võrdlemisi kindel tunne.
Minu jaoks on see justkui võrdpilt Jumalaga koos käimisest. Headel aegadel ("valges") tuleb Teda ja Tema teerada tundma õppida nii hästi kui võimalik. Siis on ka raskematel hetkedel ("pimedas") võimalik sedasama rada käia. Sest Sa ei pruugi antud hetkel näha, aga juba tead, kuhu astuda.
Samatähenduslik võrdpilt, mis mitmeid kordi pähe tulnud: Õhtul oma voodis lamades aeg-ajalt ikka otsin midagi öökapilt, näiteks taskurätikut või veepudelit. Kui tuli on kustus, teen seda automaatselt käsikaudu. Ma saan seda teha ja asjad pimedas üles leida peamiselt seepärast, et eelnevalt on tuli põlenud ja ma tean, et need asjad on seal ja enam-vähem nende asukohta.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
-
Siit tuleb üks väga isiklik ja väga haavatav lugu. Palun, kui Sa vähegi saad, armas lugeja, suhtu sellesse õrnalt ja arm(ast)u(se)ga. Tegeli...
-
Jumal üllatab. Ja kingib ja tervendab. Ka inimeste kaudu, kes ei ole isegi kristlased. Ehk sain täna ühe väga erilise kogemuse osaliseks. ... -
Tänases oli üks huvitav ilus-valus-omamoodi eriline hetk. Teiste jaoks väike ja argine, minu jaoks sel momendil palju suurema tähendusega. ...
No comments:
Post a Comment