Tähistasin hiljuti oma sünnipäeva ja võtsin külalisi vastu rea teeküünaldega pimedas koridoris.
Küünlaid põlema süüdates kasutasin peamiselt meetodit, et üks küünal põlema ja siis võtsin teise küünla ning süütasin selle juba põlevast küünlast, mitte tikust. Tahtsin mõned küünlad panna ka õue purkide sisse, väljas oli tol päeval aga nii kõva tuul, et need ei tahtnud üldse põlema jääda, mõni kustus veel enne, kui jõudsin purgi soovitud paika asetada.
Niimoodi küünlaid süüdates tekkis paralleel vaimuliku eluga. Just niimoodi, ühelt põlevalt küünlalt teisele ehk ühelt Jeesusest põnevil olevalt inimeselt teisele peaksime üksteist nö süütama (kristlased ütlevad ka "Jumalale põlema" või "tuline olema"). Ja täpselt samamoodi kui küünaldega, vahel kohe ei õnnestu, vahel saavad näpud kõrvetada ka ja vahel on tuul liiga tugev ning mõni küünal ei süttigi või kustub kiiresti.
No comments:
Post a Comment