Olla avali ja tundlik

Lugu sündis: 19.12.17

Läksin jõulupeole ja tuli tuju ilusasti riidesse ka panna ehk kanda kleiti (ma tõesti teen seda väga harva, eriti talvisel ajal). Niisiis, kleit selga, sukkpüksid jalga. Liiklesin bussiga ja peatusesse jõudes oli bussini veel veidi aega, seega läksin korraks poe fuajeesse sooja - paksemalt riides käima harjunud sukkpükstes jalad tundsid juba veidi talvist jahedust. Sinna poodi astudes tundsin hetkega, kuidas jalgadel hakkas nii hea ja soe. Tavalistes riietes ehk teksapükstes väljas käies sellist efekti kunagi ei tunne, ei taju seda temperatuurierinevust. Uuesti välja astudes mõtlesingi, et Jumalaga on ka nii - mida "õhuksemalt riides" me tema ees oleme, mida vähem "riidekihte", mida vähem maske meid katab, seda rohkem me tunnetame Jumala mõtteid ja soove, seda tundlikumad oleme (vaimuliku) keskkonna suhtes.

Tõeline sisu

Lugu sündis: 26.11.2017

Panin täna selga pildil oleva kampsuni, välja minemisega oli kiire ja mõtlesin, et viskan lihtsalt mingi T-särgi alla, pole väga mõtet valida, et sealt kampsuni alt niikuinii ei paista. Võtsin kiirelt kapist valge koguduse särgi, mille peal on must rist. Ja üllatuseks avastasin, et paistab küll - kude on nii hõre, et rist paistab ka läbi kampsuni! (Sain selle kampsuni hiljuti, seepärast oli üllatus :)). 

Nii tuligi pähe paralleel, et kristlastena peaks meie sees olev alati välja paistma, ka paksude riidekihtide alt. Et me ei peaks varjama/tohiks varjata Jeesuse risti mõju oma elus. Meie elu peaks olema selgelt erinev ja head tunnistust andev võrreldes mittekristlastega. (Loodan ja püüdlen selle poole, et olla ise selline "läbipaistev" ja aus kristlane, kuid ei julge ise hinnata, kas seda olen ka).

Teine mõte: tasub hoolega valida, mis meie sees on, mida oma ellu ja südamesse lubame, sest see paistab välja - ka siis, kui algul arvame, et ei paista!

Fookusest

Lugu sündis: 8.11.2017

Pärast taimede istutamist jalutasin veel korraks hobuste juurde, tall on minu majast ehk 100 m. 

Alguses vaatasin kaugemalt ja avanes järgmine pilt:

Ehk siis vaadet mõnusale idüllile segasid aed ja valgesse kilesse pakitud heinapallid. Kuid siiski nautisin pilti, suunates oma pilgu kaugemal olevatele hobustele ja mitte aiale. See, mida ma näen, oleneb sellest, millisele kaugusele ma oma pilgu fokusseerin. Sellest, kuhu me vaatame, ei kao küll aiad ehk takistused/ebameeldivad olukorrad ära, aga võime siiski vaadata neist kaugemale ja takistustest hoolimata nautida kõike ilusat, mis meil on. Eluraskustes on alati meie valik, kas suuname oma pilgu meie ees seisvatele raskustele või raskuste taga seisvale Jeesusele. Ja kui siis aiale piisavalt lähedale minna, saab vaadata läbi aia ja nähagi ainult veel seda ilusat pilti. Ka Jeesusele lähemale liikudes näeme aina rohkem Teda ja aina vähem takistusi.

Lootus

Lugu sündis: 8.11.2017

Veel päriselt algamata talveski võib leida uue kevade lootust, õppisin täna hommikul, kui istutasin lillepeenrasse naabritädilt varase sünnipäevakingina saadud kanarbikutaimi ja sõna otseses mõttes astusin peale juba tärkavatele lillesibulatele. Nende aeg on kevadel, aga juba on näha, et nad on olemas ja tulevad taas! Nii ka meie elu rasketes, pimedamates aegades võime leida uue, ühel hetkel [veel kaugena näivas tulevikus] saabuva kevade ehk lootuse märke. Aga tihti on meil vaja teiste abi, et neid märgata. Mul poleks olnud mingit põhjust sinna lillepeenrasse möllama minna, kui poleks olnud kingitud taimi.

Aidakem siis üksteisel neid lootuse märke märgata!

Südamest

Lugu sündis: 14.09.17 3D koguduse juhtimiskoolis "Vedur"

Eile sain endale pildil oleva märkmiku. Ja see on täiega armas ja ilus! Emotsionaalne väärtus muidugi ka, aga tõesti, seda käes hoides oli esimene mõte "Oi, kui nunnu!" Kaaned on natuke pehmed ja lumivalged. Teine mõte oligi kohe, et ühest küljest väga ilus, teisalt see nii valgena ilmselt kaua ei püsi, eriti, kui hakkan seda kaasas kandma. Käsitöölisena hakkasin mõtlema, kas saaks seda millegagi katta, nii et ilus värske välimus püsiks (pole veel katsetanud). 

Tegemist siis 3D koguduse juhtimiskooli jaoks tehtud märkmikuga ning juba enne, kui eilne kokkusaamine lõppes, õnnestus mul märkmik juba veidi ära määrida. Mu käed olid kogemata pastakaga kokku saanud ja läksin kaane vastu ning oligi tindijälg peal :(. Mitte küll tugev, aga siiski, perfektsest valgest ei saanud enam rääkida.  Siis tuligi pähe võrdlus - teemaks oli parajasti meie süda ja selle puhtus (ülekantud tähenduses) ehk kõik see, mis toimub meie sees. Ning kõik me oleme ekslikud inimesed, keegi ei ole täiuslik ja seega ei ole ka kellegi meie süda täiuslikult puhas. Just nagu see märkmik - me oleme loodud imeliselt puhaste südametega, aga väikseimgi liigutus (tegu/mõte vms) rikub suure tõenäosusega juba selle südame puhtuse ära, nii nagu mina rikkusin oma märkmiku kaane juba esimese tunni jooksul, kui see minu käes oli. Isegi, kui ma mõtlesin, et tahan seda väga hoida puhta ja ilusana. Täpselt sama on ka südamega - me kunagi ei suuda ise hoida enda südant täiesti puhtana, ükskõik, kui palju me ka ei pingutaks. Selleks ongi vaja Jeesust/Jumalat, kellel on ainukesena võime meie südamed puhtaks teha või teisiti väljendudes, anda meile uus süda (kuigi see peab olema jätkuv protsess iga päev, sest ikka ja jälle me teeme oma südamed mustaks, tahes või tahtmata).

Sümboolsena huvitav oli, et kui üritasin pastakajälge maha hõõruda, muutus see risti kujuliseks (pildilt vist ei ole näha, aga jälg on logost üleval pool keskel). 

Lendamisest

Lugu sündis: 8.08.17 Berliin-Tallinn lennukis

Vaatasin lennuki aknast välja ja mõtlesin, et ma ikka üldse ei mõista, kuidas lennuk saab lennata. Mu mõistus lihtsalt ei saa sellest füüsikast aru. Aga lahe, et sellest hoolimata võin istuda seal ja lasta lennukil end kanda. Jumalaga on sama. Ma ei mõista, kuidas ta kannab, kõiki Tema teid ja kuidas kõik toimib, aga Tema ikkagi kannab! Mul ei olegi vaja mõista, vaid usaldada!

Teine mõte: Pealpool pilvi paistab alati päike - kui lased Jumalal end kanda, on Sul mingi sügavam rõõm, kuigi ümber võivad olla ka tumedad pilved (ja see ei tähenda, et kurb ei või olla). Aga Sa tead, et päike on alati olemas.

Sasipuntra harutamine

Lugu sündis: 20.06.2017

Paar päeva tagasi aitasin vanaisal sassi läinud spinningunööri lahti harutada. Mingil hetkel vanaisa ütles, et näe, selle pusa tekkimiseks kulus mõni sekund, aga lahti harutamiseks kulub mitu tundi. Päris mitu tundi tegelikult ei kulunud, saime vähem kui tunniga hakkama. Aga ikkagi läks probleemi lahendamiseks palju kordi rohkem aega kui selle tekkimiseks.

Meie elus on tihti ka segadusi, sasipuntraid, mis tekivad võib-olla vaid ühe õhtu või ühe päevaga, aga mõjutavad meid veel kaua. Mõtlesin seda lauset kuuldes raamatule, mida praegu loen: Dean Sherman, „Armastus, seks ja suhted“ (soovitan, eriti kõigile noortele). Seal on hulgaliselt näiteid, kuidas valesti elatud suhted, tehtud valed valikud võivad meid jääda painama terveks eluks, lõhkuda meid emotsionaalselt ja hingeliselt ning seega takistada ka Jumala parimad plaani täitumist meie elus. Aga see ei pea nii jääma. Parim on muidugi neid sasipuntraid oma ellu mitte tekitada. Aga igal juhul nende lahti harutamine tasub ennast ära. Oi, kui hea tunne oli, kui see nööri harutamine lõpuks vilja kandis ja viimane keerd oli sirgeks saanud!

Alguses küsisin vanaisalt, et miks ta ei võiks seda pundart lihtsalt ära lõigata? Ta ütles, et see on liiga kallis. Maksis üle 20 euro, mis on kordades kallim tavalisest tamiilist. See nöör on erilisem - küll imepeenike, aga koosneb kolmest harust nagu köis ning on seetõttu palju tugevam ja annab kalapüügil eelise. Seega liiga palju väärt, et lihtsalt tükki otsast ära lõigata ja minema visata. Samamoodi on meie elu liiga väärtuslik, et jätta sasipuntrad lahti harutamata. Sest ainult korda seatud elus ja suhetes saab avalduda meie tõeline potentsiaal. Ja Jumala jaoks on igaüks meist liiga väärtuslik, et tekkinud sasipundarde pärast lihtsalt minema visata.

Muutumatu valgusallikas

Lugu sündis: 11.05.2017 varahommikul

Täna ärkasin korraks hommikul kl 5 paiku üles - hakkas juba valgeks minema. On maikuu. Samas eile sadas lund. Ma ei tahtnud kella vaadata (peale selle loo sündimist minu peas alles vaatasin), aga mõtlesin, et ei tea, kaua veel magada saab. Siis teadvustasin, et on ju alles hämar, kl 7 (kui tõusma pidin) on aga täitsa valge juba, seega ilmselt aega on. Siis tuligi mõte, et küll on hea, et hoolimata heitlikust ilmast on Päikese rütm ikka aastast aastasse täpselt sama - sadagu maikuus lund või olgu 30 kraadi sooja, Päike käib samal kuupäeval ikka sama kõrgelt. Seega võib seda valgusallikat usaldada, ükskõik, mis olukord meid ümbritsevas keskkonnas parajasti valitseb. 

Sama on Jumalaga. Ta on muutumatult hea ja me võime Teda alati usaldada, Tema valguse järgi otsuseid teha ja elus oma samme seada. Ükskõik, kas meie ümber piltlikult öeldes sajab lund või paistab päike. Ka siis, kui tuleb ebameeldivat kevadist lund meie ellu, ka siis, kui me ei saa usaldada väliseid tingimusi, võime olla kindlad, et Jumal on siiski muutumatu ja usaldatav allikas. Just nii, nagu Päike on igal hommikul sama kõrgel (vastavalt kuupäevale), olenemata sellest, milline on parajasti ilmastik.

Kuidas leida õiget teed

Lugu sündis: 15.02.2017
Läksin täna õhtul KUSi (Kõrgem Usuteaduslik Seminar) ülistusõhtule. See asub Annelinna taga otsas ehk piirkonnas, mida ma peaaegu ei tunne. Olen seal majas küll paar korda käinud, aga üsna ammu ja mitte bussiga ega pimedas. Mul oli teada õige bussipeatus, kus maha pidin tulema ja sellega sain ilusasti hakkama. Samuti olin kaasa pildistanud kaardi, et kuhu edasi minna. Kuna maja kui selline (mismoodi see välja näeb) oli mul meeles, mõtlesin, et mis see siis on, kindlasti jõuan kohale. Kuid juhtus nii, et mu orienteerumisoskus vedas alt, st ma ei lugenud kaarti õigesti ja sain üsna tükk aega ekselda. Alguses ei olnud seal õhtustel tänavatel ka kedagi, kelle käest küsida. Siis jõudsin järgmisse bussipeatusesse ja küsisin seal olevatelt inimestelt teed, aga nemad ka täpselt ei teadnud. Otsustasin minna tagasi peatusesse, kus maha tulin, seal bussipeatuse kaarti vaadata ja uuesti nö sihti seada proovida, et ehk ikka õigesti aru, mis pidi kaarti vaatama pean :D. Sel kaardil kahjuks otsitavat tänavat märgitud polnud. Olin juba üsna nõutu, üksinda Annelinna vahel ekselda natuke kõhe ka. Lisaks unustasin telefoni koju, nii et sõpradele, kes juba seal olid, ka helistada ei saanud. Siis tuli meelde, et miks ma ei palveta?! Palusingi kohe, et Jumal, ma tahan kohale jõuda, palun saada mulle keegi inimene, kes oskab juhatada vms. Hakkasin siis minema uues suunas (mis tegelikult oli küll juba õige ka, aga pole ikkagi kindel, kas ma üksi oleks tee leidnud) ja üsna kohe tuli üks tüdruk, kellelt küsisin ja selgus, et tema läheb ka samale üritusele ja teab hästi, kus see asub! :) Nii et tema oli täna õhtul mu palvevastus. Pärast mõtlesin, et elus võib ka nii olla - arvame algul, et teame, kuidas jõuda soovitud sihtkohta, hakkame enesekindlalt minema, aga siis selgub, et vist ei olegi päris õige tee...hakkame nõutult ekslema ja tihti ei tule kohe pähegi, et saame ju palves Jumalalt abi küsida! Aga kui seda lõpuks teeme, aitab Tema leida õige tee, näiteks saates kedagi, kes oskab meid juhatada, ehk tuleb meiega kooski.

Valgustatud ja valgustamata rada

Foto: Pinterest

Lugu sündis: 8.11.2016

Möödunud novembris läksin õhtul kl 21 paiku DNA gruppi (ehk sisuliselt sõbranna juurde) ja kuna oli kiire, jalutasin otsetee mõttes läbi Raadi surnuaia, mis oli paksu lumevaiba all ja sellisena üldsegi mitte hirmus. Kõndisin enamuse ajast valgustamata rajal (tänu lumele oli piisavalt valge, et vabalt näha) ja hiljem läksin lampidega valgustatud teerajale, kust oli vaade hoopis teistsugune! Sealt ei näinud enam ülejäänud mind ümbritsevat ala sugugi nii hästi. Teate küll seda efekti, mis tekib pimedas liikudes. - Kui kõnnime valgustamata alal, silm harjub ja näeme ka seal, minnes aga valgustatud teele, tundub ümberringi kottpime olevat. Me tihti ka kristlastena kõnnime ainult oma valgustatud rada (suhtleme peamiselt teiste kristlastega, käime nö heas, meile sarnases keskkonnas ainult), aga tegelikult me oleme kutsutud kõndima suurema osa ajast just selles maailmas, mida on valdav osa (nagu surnuaiast suurem osa oli valgustamata ja seal keskel vaid üks (!) tee valgustatud). Oleme kutsutud olema keskkonnas, mis on nö loomulik siin maa peal (kahjuks), mis on pime, st valgustamata! Sest ainult selles pimedas osas kõndides me näeme tõeliselt, missugune see maailm on, seega me oskame ainult sinna sisse minnes näha ja mõista. Seega me peame astuma välja oma valgustatud rajalt (siiski unustamata valgust ja eesmärki, et ka teisi sellele rajale kaasa kutsuda) ja minema maailma, mitte käima ainult oma nö püha rada ja arvama, et meil pole selle väljaspool oleva pimeda maailmaga midagi pistmist.

Neid mõtteid täiendama sobib hästi ka 14.novembri päevasõna.

Udused päevad

 Lugu sündis: 28.01.2017

Jaanuaris oli paar väga udust päeva. Ühel sellisel käisin taas ERMi juures jalutamas ja see pilt oli nii võõras - kuna ala on avar ja reljeefne, on seal tavaliselt ilusad vaated ja näeb kaugele, sel päeval aga polnud suurt midagi näha.

Nende puude taga on hulka rohkem, kui välja paistab

 

Paarisaja meetri kauguselt ERMi peaaegu nagu polekski... (vaade veidi külje pealt peasissekäigu poole)

Udust ilma võib kujundina väga mitme nurga alt vaimsesse sfääri üle kanda. Näiteks kui me kõnnime elus ja olud on nii segased, et me ei näe edasi. Me ei tea lahendusi, ei tea vastuseid. Me ei tea, mis saab homme, järgmisel nädalal või aastal. See ei ole lihtne olukord, aga siiski parim viis sellises päevas on usaldada Jumalat ja nautida ka seda udust ilma - isegi, kui meile meeldiks rohkem selge ja päikesepaisteline ilm, kus kõik on teada, selge, lihtne ja kindel.

Mõnikord võime me oma elukogemuse poolt olla vormitud sellisteks inimesteks, kes ei näe (mõnikord ka ei taha näha) osasid asju enda ümber, ei oska märgata seda, mida ehk suurem osa teisi näeb. Või siis oleme lihtsalt liiga noored, et osata kõike näha. Ja siis on hea, kui me usaldame neid, kes ütlevad, et seal on midagi veel. Seal taga, mis meie jaoks on vaid udu, on nii palju veel. Oleme targad, kui me usume ja usaldame siis seda, mida teised inimesed meile kirjeldavad, mis seal udu sees veel on. Just nii, nagu mina võinuksin tol päeval jalutades kirjeldada väga paljut, mis seal ümbruses veel on (lisaks näha olevale), sest ma olen käinud seal ka selge ilmaga.

Need udused tingimused võivad ka näidata meile, et me ei suudagi kunagi lõpuni mõista kõike. Ei elu, inimesi ega olukordi enam ümber. Et me teame, et seal on midagi veel, aga ei saa aru, mis täpselt. Näiteks me ei saa aru, miks keegi käitub nii, nagu ta käitub. Mõistame, et seal on midagi veel, mida meie ei tea, aga ei saa aru, näiteks mis elukogemus või mõtteviis paneb inimese nii käituma? Või me ei näe, miks tingimused on praegu sellised, miks Jumal annab teatud asju meie ellu.

Kaotamisest ja leidmisest

Tähendasmissõna sügisest 2016

Möödunud sügise jooksul kaotasin ära kokku 2, 5 paari kindaid (ühe paari sain küll tagasi) ja ühe salli. - Vist rohkem, kui varasemas elus kokku, sest ma tõesti väga harva kaotan asju! Lisaks jäin sügissemestri esimeste kuude jooksul tihti kusagile hiljaks. Ja üldiselt olen väga kohusetundlik, st ka täpne inimene ja mul on alati piinlik, kui hilinen.
Ükskord, kui taas olin paari kindaid ära kaotanud, tuli pähe paralleel, et okei, ma ei tunne ennast ära enam selles osas, et kaotan asju ja hilinen ja mulle ei meeldi see, aga vaadates, mis ma kõik olen vastu saanud selle sügise jooksul, kui vaimustava elu, tegemised ja inimesed Jumal on kinkinud! - Peamegi ohvreid tooma suurepärast, rahuldustpakkuvat ja tegemisi täis, aga tohutult rõõmu toovat elu elades! Ometi need "ohvrid" on nii väikesed, et see tasub end tuhat korda ära! Ja laiemas mõttes ma ei mõtle siin muidugi vaid kaotatud kindaid ja hilinetud loenguid, vaid asju/tegevusi, millest peame loobuma, kui tahame elada täiega Jumalale ja Tema antud parimat plaani - sest kõigeks lihtsalt ei jää aega, isegi, kui need asjad, millest peame loobuma, on iseenesest head.

Ebameeldiv vahestaadium

Lugu ja pilt on hoopis ammusest, 13.jaanuarist 2015 ja tuli praegu esile facebooki mälestustest. Igal juhul sobib siia blogisse hästi!
Oli äärmiselt märg ja lögane ilm, aga ma muidugi tahtsin ikka õues olla. Tänaval liikudes said jalad kiiresti märjaks ja ega eriti mõnus ei olnud. Siiski proovin positiivset leida ja nautida ka nö halba ilma. Niimoodi kõndides meenus, kuidas üks mu sõber ütles hiljuti, et loodusest võib nii mõndagi Jumala kohta õppida. Mõtlesin siis, et elus on ka vahel nii, et selline vahepealne staadium, segadus, kus vana on kadumas, aga uus pole veel sündinud (ehk ei lumi ega vesi) võib kohati väga ebameeldiv olla, aga et saaks edasi minna, tuleb see etapp ka üle elada.

Vigade märkamine ja parandamine

Täna kirjutasin orgaanilise keemia kontrolltööd ja ma pole selles just tugev (see oligi juba järeltöö). Siiski oli üks ülesanne, üks teema, mida ma enda arvates hästi oskasin, selleteemalise ülesande olin juba eelmises töös õigesti teinud. Seekord aga oli nii, et lõpuks, kui töö ära andsin, õppejõud vaatas pilguga üle ja ütles, et vaata, siin on Sul esimene molekul õigesti kirjutatud, aga järgmised on valed. Et proovi analoogia põhjal teised ka üle vaadata. Ma enda arvates olingi kõik täpselt sama loogikaga teinud. Istusin mitu minutit pingsalt oma tööd vaadates ja ei näinud viga. Ütlesin seda ka ja olin valmis loobuma, aga õppejõud on meil nii armas ja kannatlik, et ei tahtnud mind hästi ära lasta. Ta siis soovitas, et ära vaata neid molekule, mis juba kirjas on, vaid proovi täiesti uuesti teha. See soovitus toimis ja leidsingi vea üles. - Kuna tegemist on üsnagi mehaaniliselt 2 molekuli üksteise otsa kirjutamisega, aga neid on seal vaja veidi pöörata jne, on vead lihtsad tulema ja mul oligi igas skeemis sama viga, olin ühe aatomi (ehk sisuliselt ühe kriipsukese) vahepealt ära kaotanud kogemata. Loodan, et nüüd sai õigesti. Igatahes koju minnes mõtlesin sellele ja olin tänulik, et meil on selline armastav õppejõud, kes ei lase lihtsalt niisama ära minna, vaid juhib tähelepanu vigadele (hästi kannatlikult ja ühegi halvustava noodita hääles), sest ta tahab, et lõpuks saaks töö õigesti tehtud - ja mida rohkem punkte saan, seda parem ju mulle endale ka. Mõtlesin, et meie elus on ka nii, näiteks iseloomu või oma käitumise kasvatamisega - tihti me ei ole ise oma vigadest teadlikud ja kui ei tea, et midagi on valesti, ei saa ju ka muutuda. Seepärast on hea, kui vahepeal keegi (armastaval viisil!) meie puudustele tähelepanu juhib, et näe, vaata, Sul on siin kehvasti, proovi parandada! See vigade teadvustaja võib olla nii kaasinimene kui ka Jumal ise, kes vahel hakkab näitama meile mingit iseloomuviga ja siis saame ise aru, et selles on meil vaja muutuda. Ega selles olukorras ei ole kõige meeldivam olla, kui keegi ütleb Sulle midagi negatiivset Sinu enda kohta, eriti veel siis, kui Sa ei tea, kuidas seda muuta. Nii nagu minul ei olnud täna kõige meeldivam seal istuda ja vahtida oma tööd, teades, et midagi on valesti, aga saamata aru, mis see on ja kuidas parandada. Siis on vaja kedagi, kes annab suuna, et proovi seda.
Kõige olulisem ju on, et lõpuks saaks õigesti. Sest isegi kui meile vahel ei meeldi kuulda kriitikat enda kohta, siis asjalik ja õigel viisil väljendatud kriitika on ju ainult kasuks. Nii nagu õppejõud ei tahtnud, et ma saaks töös vähem punkte, kui ma tegelikult võiks saada, ei taha ka Jumal, et me jääksime oma vigadega elu lõpuni, vaid Ta tahab, et me Tema abiga saavutaksime oma maksimaalse potentsiaali.