Lugu sündis: 8.11.2016
Möödunud novembris läksin õhtul kl 21 paiku DNA gruppi (ehk sisuliselt sõbranna juurde) ja kuna oli kiire, jalutasin otsetee mõttes läbi Raadi surnuaia, mis oli paksu lumevaiba all ja sellisena üldsegi mitte hirmus. Kõndisin enamuse ajast valgustamata rajal (tänu lumele oli piisavalt valge, et vabalt näha) ja hiljem läksin lampidega valgustatud teerajale, kust oli vaade hoopis teistsugune! Sealt ei näinud enam ülejäänud mind ümbritsevat ala sugugi nii hästi. Teate küll seda efekti, mis tekib pimedas liikudes. - Kui kõnnime valgustamata alal, silm harjub ja näeme ka seal, minnes aga valgustatud teele, tundub ümberringi kottpime olevat. Me tihti ka kristlastena kõnnime ainult oma valgustatud rada (suhtleme peamiselt teiste kristlastega, käime nö heas, meile sarnases keskkonnas ainult), aga tegelikult me oleme kutsutud kõndima suurema osa ajast just selles maailmas, mida on valdav osa (nagu surnuaiast suurem osa oli valgustamata ja seal keskel vaid üks (!) tee valgustatud). Oleme kutsutud olema keskkonnas, mis on nö loomulik siin maa peal (kahjuks), mis on pime, st valgustamata! Sest ainult selles pimedas osas kõndides me näeme tõeliselt, missugune see maailm on, seega me oskame ainult sinna sisse minnes näha ja mõista. Seega me peame astuma välja oma valgustatud rajalt (siiski unustamata valgust ja eesmärki, et ka teisi sellele rajale kaasa kutsuda) ja minema maailma, mitte käima ainult oma nö püha rada ja arvama, et meil pole selle väljaspool oleva pimeda maailmaga midagi pistmist.
Neid mõtteid täiendama sobib hästi ka 14.novembri päevasõna.
No comments:
Post a Comment