Jaanuaris oli paar väga udust päeva. Ühel sellisel käisin taas ERMi juures jalutamas ja see pilt oli nii võõras - kuna ala on avar ja reljeefne, on seal tavaliselt ilusad vaated ja näeb kaugele, sel päeval aga polnud suurt midagi näha.
Nende puude taga on hulka rohkem, kui välja paistab
Paarisaja meetri kauguselt ERMi peaaegu nagu polekski... (vaade veidi külje pealt peasissekäigu poole)
Udust ilma võib kujundina väga mitme nurga alt vaimsesse sfääri üle kanda. Näiteks kui me kõnnime elus ja olud on nii segased, et me ei näe edasi. Me ei tea lahendusi, ei tea vastuseid. Me ei tea, mis saab homme, järgmisel nädalal või aastal. See ei ole lihtne olukord, aga siiski parim viis sellises päevas on usaldada Jumalat ja nautida ka seda udust ilma - isegi, kui meile meeldiks rohkem selge ja päikesepaisteline ilm, kus kõik on teada, selge, lihtne ja kindel.
Mõnikord võime me oma elukogemuse poolt olla vormitud sellisteks inimesteks, kes ei näe (mõnikord ka ei taha näha) osasid asju enda ümber, ei oska märgata seda, mida ehk suurem osa teisi näeb. Või siis oleme lihtsalt liiga noored, et osata kõike näha. Ja siis on hea, kui me usaldame neid, kes ütlevad, et seal on midagi veel. Seal taga, mis meie jaoks on vaid udu, on nii palju veel. Oleme targad, kui me usume ja usaldame siis seda, mida teised inimesed meile kirjeldavad, mis seal udu sees veel on. Just nii, nagu mina võinuksin tol päeval jalutades kirjeldada väga paljut, mis seal ümbruses veel on (lisaks näha olevale), sest ma olen käinud seal ka selge ilmaga.
Need udused tingimused võivad ka näidata meile, et me ei suudagi kunagi lõpuni mõista kõike. Ei elu, inimesi ega olukordi enam ümber. Et me teame, et seal on midagi veel, aga ei saa aru, mis täpselt. Näiteks me ei saa aru, miks keegi käitub nii, nagu ta käitub. Mõistame, et seal on midagi veel, mida meie ei tea, aga ei saa aru, näiteks mis elukogemus või mõtteviis paneb inimese nii käituma? Või me ei näe, miks tingimused on praegu sellised, miks Jumal annab teatud asju meie ellu.
No comments:
Post a Comment