Vigade märkamine ja parandamine

Täna kirjutasin orgaanilise keemia kontrolltööd ja ma pole selles just tugev (see oligi juba järeltöö). Siiski oli üks ülesanne, üks teema, mida ma enda arvates hästi oskasin, selleteemalise ülesande olin juba eelmises töös õigesti teinud. Seekord aga oli nii, et lõpuks, kui töö ära andsin, õppejõud vaatas pilguga üle ja ütles, et vaata, siin on Sul esimene molekul õigesti kirjutatud, aga järgmised on valed. Et proovi analoogia põhjal teised ka üle vaadata. Ma enda arvates olingi kõik täpselt sama loogikaga teinud. Istusin mitu minutit pingsalt oma tööd vaadates ja ei näinud viga. Ütlesin seda ka ja olin valmis loobuma, aga õppejõud on meil nii armas ja kannatlik, et ei tahtnud mind hästi ära lasta. Ta siis soovitas, et ära vaata neid molekule, mis juba kirjas on, vaid proovi täiesti uuesti teha. See soovitus toimis ja leidsingi vea üles. - Kuna tegemist on üsnagi mehaaniliselt 2 molekuli üksteise otsa kirjutamisega, aga neid on seal vaja veidi pöörata jne, on vead lihtsad tulema ja mul oligi igas skeemis sama viga, olin ühe aatomi (ehk sisuliselt ühe kriipsukese) vahepealt ära kaotanud kogemata. Loodan, et nüüd sai õigesti. Igatahes koju minnes mõtlesin sellele ja olin tänulik, et meil on selline armastav õppejõud, kes ei lase lihtsalt niisama ära minna, vaid juhib tähelepanu vigadele (hästi kannatlikult ja ühegi halvustava noodita hääles), sest ta tahab, et lõpuks saaks töö õigesti tehtud - ja mida rohkem punkte saan, seda parem ju mulle endale ka. Mõtlesin, et meie elus on ka nii, näiteks iseloomu või oma käitumise kasvatamisega - tihti me ei ole ise oma vigadest teadlikud ja kui ei tea, et midagi on valesti, ei saa ju ka muutuda. Seepärast on hea, kui vahepeal keegi (armastaval viisil!) meie puudustele tähelepanu juhib, et näe, vaata, Sul on siin kehvasti, proovi parandada! See vigade teadvustaja võib olla nii kaasinimene kui ka Jumal ise, kes vahel hakkab näitama meile mingit iseloomuviga ja siis saame ise aru, et selles on meil vaja muutuda. Ega selles olukorras ei ole kõige meeldivam olla, kui keegi ütleb Sulle midagi negatiivset Sinu enda kohta, eriti veel siis, kui Sa ei tea, kuidas seda muuta. Nii nagu minul ei olnud täna kõige meeldivam seal istuda ja vahtida oma tööd, teades, et midagi on valesti, aga saamata aru, mis see on ja kuidas parandada. Siis on vaja kedagi, kes annab suuna, et proovi seda.
Kõige olulisem ju on, et lõpuks saaks õigesti. Sest isegi kui meile vahel ei meeldi kuulda kriitikat enda kohta, siis asjalik ja õigel viisil väljendatud kriitika on ju ainult kasuks. Nii nagu õppejõud ei tahtnud, et ma saaks töös vähem punkte, kui ma tegelikult võiks saada, ei taha ka Jumal, et me jääksime oma vigadega elu lõpuni, vaid Ta tahab, et me Tema abiga saavutaksime oma maksimaalse potentsiaali.