Tulin õhtul Karlovast, olin rattaga, aga teed olid selleks hetkeks ilmselgelt libedad (mõnelgi autol käisid foori taga rattad ringi ja nägin ka ühte õnnetust). Üldiselt ma sellistes tingimustes rattaga ei sõidaks, aga täna tulin kodust välja juba kl 12 päeval, kui lumest ja libedusest polnud veel jälgegi ja kuna kodu oli üsna mitme kilomeetri kaugusel, otsustasin riskida - sõitsin, kuigi väga ettevaatlikult ja tähelepanelikult. Ehk siis ma ei tundnud end just kõige kindlamalt. Niimoodi südame värisedes ja käed kindlalt lenkstangil, et mitte teha ühtegi valet manöövrit, sest see võiks sellisel pinnal sõites väga ohtlikuks osutuda, kulgesin vaikselt ühest mäest alla.
Sel ajal tuli pähe, et sellist sõidustiili saab väga otseselt üle kanda vaimsesse maailma - elus ka on just keerulistel aegadel oluline keskenduda kõige tähtsamale, hoida kindlat fookust ja iga hinna eest mitte teelt kõrvale kalduda, sest ka väike kaldumine võib põhjustada õnnetuse. Tuleb kogu tähelepanu hoida neil paaril-kolmel asjal, mis Sind tee peal hoiavad ehk rattasõidu kogemusest - libedaga on võimalik sõita küll (üldiselt ei soovita!!), aga sõita tohib aeglaselt ja ainult väga sirget trajektoori - kõik manöövrid ja pidurdamised peavad olema väga-väga sujuvad, parem on neid vältida. Üldiselt iga väiksem kõrvalekaldumine sirgest sõidujoonest, vähegi järsem pidurdamine või pööre võib väga kergelt viia ratta libisemisse ja tuua kaasa kukkumise. (St ärge seda kodus järele tehke, kui teil talvekumme pole!)
Mina olen küll kogenud, et raskel ajal peab väga keskenduma sellele, et hoida neid eluliselt tähtsaid asju ja kõik muu võib jääda tahaplaanile - kõige tähtsam on ellujäämine (nii vaimselt kui füüsiliselt). Näiteks minu puhul on olulised trenn, korralik uni ja suhted (Jumala + sõprade/perega, et need ei nõrgeneks). Kui miski neist elutähtsatest komponentidest jääb tähelepanuta, võin väga kergesti libastuda ja siis on suurem kukkumine juba kerge tulema. Kergel ajal aga tuleb see (nö "baas") kõik loomulikult, ei pea ekstra selle peale mõtlema ja see on väga hea, saab teha kõike muud, mis jääb ellujäämisest väljapoole. Täpselt nii nagu libeda ilmaga sõites pead vaatama, et sa püsiks teel ega tekitaks ohtu endale ega teistele ja pead väga väga keskenduma ainult sellele, et tervelt koju jõuda. Aga suvel ehk heal ajal on palju lihtsam - kõik see alus, see rattasõit iseenesest, tuleb loomulikult ja võid teha rõõmuga kõike muud sinna juurde - nautida loodust, rääkida sõbraga juttu jne. Aga raskel ajal tuleb hoida fookust, et põhitegevusega üldse korralikult toime tulla.
No comments:
Post a Comment