Arm ja ime ehk ikka see imeline TKP pere

Mul on tõesti kohati veider suhe oma töö(koha)ga. Selline love-hate relationship, julgen öelda, sest ütlesin selle hiljuti välja ka oma kallitele, imelistele juhtidele. Eks pikemat seletust teavad lähemad sõbrad-kolleegid. Miks veider? Vihje: vt kella pildil mu selja taga. Lisa siiras naeratus mu näol. Ja ei, see ei olnud hommikul, vaid õhtul. Täna, st okei, kuupäeva järgi hetkel juba eile (=2.mai 2022). Ja ma olin seal täiesti vabatahtlikult ja rõõmuga nii kaua. Tunnid lõppesid pildi tegemise hetkel u 6,5 tundi tagasi ja oleksin võinud kohe lahkuda. Aga ma ei tahtnud. Sest tundsin end seal väga hästi. Tõele au andes, tööd ma muidugi vähemalt pool sellest peale tunde koolis veedetud ajast ei teinud, vähemalt otseses mõttes mitte. Aga isegi päriselt töine osa sellest ajast oli tore ja mõnus seekord. Sest ma armastan seda keskkonda! Eelkõige muidugi vaimset/emotsionaalset keskkonda meie koolis, st inimesi. Aga füüsiline keskkond on ka täitsa mõnus, kui seal niimoodi peale tunde rahuga toimetada.#TKP #ARMjaIME #paradiislikkollektiiv #armastanomakolleege #parimadkolleegid #parimadjuhid #jumalariiklikudkogukonnad
#paradiisonsuhetes
#südatäistänu #töölnagukodus #hetkelõnnelikõpetaja #ALATIonmidagiveel #Jumalteebasju

Ehk siis Jumal ikka veel teeb asju. Erilisi asju. Veidralt tihti. Jah, omad väljakutsed, hirmud ja murekohad on ka, sh tänases päevas (mitte ainult kaugema tuleviku suhtes), millest ma ei jaga avalikult ja olen jaganud üldse väga vähestele. Aga ikkagi rõõm ja tänu on suured, väga suured.