Kirjutatud 18.04.22
Aitäh, aitäh, aitäh. Need õhtud, kus sõidan pimedas koju veidi ebakindlalt, sest ratta esituld kaasas ei ole - ei aimanud, et läheb pimedani. Aga et läks, oli parim, ilus. Täiesti vabatahtlikult läks pimedani. Kooli ülestõusmispühade kontsert-jumalateenistus. Mul ei olnud täna õhtul ühtegi kohustust/vastutust, seega lihtsalt nautisin seda õhtut, nii programmi kui pärast kohvikus jutustamist (ja tõesti ei midagi vähemat kui nautisin, südamest). Topelt nautisin, sest praegu on taaskord algus sellele perioodile, et olen topelt rõõmus, sest ma saan/suudan/oskan jälle päriselt rõõmus olla (ja mäletan liiga hästi, et just ma ei saanud). Ma olin juba enne mega tänulik ja rõõmus, et tohin tagasi olla ja ise ka üllatavalt hästi ja kindlalt tunnen end ja nii nii väga naudin praegu teie seltskonda, armas koolipere! Aga sellistel hetkedel nagu täna õhtul, siis ma tõesti ei kujuta ette, kuidas ma saaksin loobuda sellest perekonnast osa olemisest! Ja pimedani läheb, sest jään poolkogemata ja 100% rõõmuga appi viimaseid nõusid pesema, ning siis veel need vestlused, kus juba me läheme, aga jutustame parklas veel vähemalt paarkümmend minutit, vahepeal juba mitu korda tsau öeldes ja siis läheb jutt edasi...ja need sõnad ja kogemused, need killukesed, mida mulle siis jagatakse, on juba päris sügavat ja isiklikku laadi ning helisevad mu hinges ja elukogemuses vastu rohkem, kui ta ehk lõpuni aimab. Meenub üks ammune mõte: On vaja luua neid suuri ühiseid lugusid (üritusi), et selle sees saaksid sündida igaühe isiklikud erilised lood.
Päriselt, teie seas olen parem inimene! Aitäh, et armastate! Oh, niiii hea on tagasi olla. 
No comments:
Post a Comment