Mõtted ja tunded on peamiselt eilsed ja üleeilsed (ehk teisip ja kolmap), kirja panemiseni jõudsin täna.
2 päeva, 1 (+1) +2 inimest, 2 + 3 tundi...ja südames on selline rahu, rõõm ja eelkõige ülisuur tänulikkus, millesarnast ma viimased 6 kuud kindlasti juba pole kogenud. Muidugi on olnud juba eelnevatel nädalatel, ütleme tegelikult isegi märtsi keskelt alates, hulga "juurdeviivaid harjutusi" ehk kohtumisi, tegemisi, planeerimisi ja juba päriselt ilusaid hetki ja tundeid. Aga need viimased kohtumised on olnud tõeliselt head, vajalikud ja teraapilised. Ma olen nii nii tänulik. Uskumatu, k u i p a l j u armu ja armastust teil ikka veel minu jaoks on. See paneb mind tundma end väga hoituna ja armastatuna. Ja siis ma olengi vähemalt mõneks ajaks jälle hulka parem inimene.
Ma üldse ei plaaninud seda nii sümboolse loona, aga teisipäeval sellelt healt kohtumiselt koju tulles tahtsin osta endale mõne toreda lillekese tuppa, nagu mul kevadeti ikka igatsus on. Valisin peagi õitsema puhkevad nartsissid. Esimesel päeval olidki nad sellised veidrad viltused, nagu esimesel pildil, aga niipalju muidugi teadsin, et nad õigel suunamisel peagi pööravad. Teisel päeval olidki palju sirgemad ja juba osad õiedki lahti löönud! Saagu sellestki sümbol minu elu kohta. Suuta uuesti pöörata valguse poole ja õitseda... Aga ärme rutta loost ette.
Vaatasin kodus, kuhu kitsas potis olevaid lillekesi ümber istutada. Poti asemel leidsin hoopis koridorikapilt selle korvikese. Ma pean tunnistama, et seni on mul iga kord seda vaadates lisaks omamoodi ilusatele mälestustele päris valus olnud. Sest see päev, kui ma selle lilledega täidetult sain, ei olnud selline, nagu see oleks pidanud olema. See oli küll päev, kui mulle näidati väga palju armastust ja hoolimist, aga mul oli ikkagi kohutavalt valus ja halb ja raske olla ja ma just ei nautinud kogu seda tähelepanu, ilmselt ei suutnud ka eriti rõõmu ja tänulikkust välja näidata minust hoolivatele inimestele. Aga nüüd võttes need nartsissid ja istutades sinna korvi, oli see justkui uus algus, lõpuks ometi uus lootus, mis võiks koos uue kevadega katta selle valu. Sest tõesti nüüd on see lootus olemas. Ma ei ütle, et mul pole seda korvi vaadates enam valus. On küll. Ma ei tea, mis värk sellega on, aga kui olen "augus", muutuvad kõik iseenesest enne ilusad olnud kogemused ja mälestused ka valusaks (see päev oligi küll väga mix ilust ja valust, aga isegi enne ainult ilusad olnud mälestused "augule" eelnevast perioodist kattuvad mingisuguse valu looriga...Aga õnneks ma tean, et tavaliselt kaob see loor mingil hetkel uuesti ära ja ilusad hetked on uuesti ainult ilusad neile mõeldes). Ja praegu on umbes selline hetk vist, kus see loor hakkab langema. Jah mul on ikka veel valus mõeldes sellele päevale. See oli minu 30. sünnipäev ja sellest sai mu viimane tööpäev pikaks ajaks (kuigi seda ma tol hetkel veel kindlalt ei teadnud). Nüüd on lõpuks ometi olemas uuesti tulevikuperspektiiv (vähemalt lühikeses plaanis), rõõm ja lootus on jälle mind üles leidnud. Ma ei saa öelda kindlasti, et päris-päriselt, sügavamale vaadates on kõik hästi, ei ole. Ja ma ei tea, kas, millal ja mis kujul päriselt hästi olema saab. Ma ei tea, mis tuleb sügisel, kas muutub palju või vähe, kas on raske ja kõikuv või stabiilne.. Aga praegu on kõvasti paremini kui viimased.. 4-5 kuud kindlasti. Ja ma luban endal seda praegu nautida. Suudan taas igapäeva toimetustega ise hakkama saada (ei, see ei olnud vahepeal sugugi nii), mõistlikumalt mõelda ja tegutseda, elust ja olemas olemisest ja suhtlemisest ja nii kalliks saanud inimestest mu kõrval siiralt rõõmu tunda. Kõigist neist, kellega ma vahepeal suhelda ei julgenud, osanud, tahtnud. Aitäh, et te ikka veel mu elus olete.
Et siis jah, lähen uuest nädalast lõpuks jälle tööle. Eelmisel nädalal sain veidi "harjutada" ja läks paremini, kui julgesin veel paar nädalat enne seda oma tulekule jah-sõna öeldes ennustada. Kallid kolleegid, te ei kujuta ette, k u i hea ja kodune tunne tegelikult oli tagasi olla. Te olete imelised! Ma ikka veel ei tahaks, et te teaks, kui kohutav inimene ma neil mustematel hetkedel olen, aga olen tänulik, et teiega koos ja osalt ka tänu teile saan jälle näha ja näidata seda paremat poolt endast.
Teisipäeval peale seda esimest teraapilist kohtumist otsustasin minna jõe äärde jalutama. Enne veel põikasin korraks poest läbi ja seal kohtasin taas ühte armsaks saanud inimest, kellelt alati kalli saab. Ja see on nii armas. Kuigi ma tol hetkel seda enam nii väga ei vajanudki, tajusin kuidagi ikkagi, et see väike "juhuslik" kohtumine oli Jumala juhitud. Ja ma pole ammu ühegi asja kohta päris kindlalt nii tundnud. Sel päeval kogesin seda Jumala kätt vähemalt kolm korda selgelt. Ja jõe äärde jõudes avastasin lähedalasutavates kraavides, et konnad on liikvel!! Nii ägedad olid. Kükitasin seal kraavi kaldal, nautisin üle pika aja sooja ilma ja seda täidetud olemise tunnet. Jah, pisarate ja hulga tugevate tunnetega äsja läbi raputatud, aga kallistuste, läheduse ja turvatundega kokku lapitud olemise tunnet, mis oli tugevam kui ammu olen kogenud. Vaatlesin konnakesi ja mõtlesin, et nii hea, et kevad tuleb ikkagi alati, tema ei hooli sõjast, koroonast või muudest hullustest maailmas. Ja et ma olen nii nii tänulik, et ma suudan päriselt kevadest rõõmu tunda!
Kõik read ei lähe minu elu konteksti hetkel, aga postituse pealkirjaks olev lause meenus nendest esimese kohtumise lõpus. Kuidagi kõnetas uuesti. https://www.youtube.com/watch?v=sL1DNipyurM&ab_channel=ForGodSoLoved777
Mu süda ja mõistus küsivad jälle "How many times will You pick me up?" Ja siiani on Ta seda ikka alati teinud, varem või hiljem, ja hoolimata sellest, kui segaseks minu suhe Temaga selles augus olles muutub. Aitäh armu eest!
No comments:
Post a Comment