Päevi, mil toimuks ühe päeva jooksul nii palju tähenduslikku, ilusat, erilist ja samas ka eriilmelist, ei ole palju. Täna oli üks neist. Tähtsaim muidugi hommikune aeg Viimsi koolis. Sest mu armsal endisel klassijuhatajal ja saksa keele õpetajal Katrinil on sünnipäev ning tohtisin täna kingituseks tema eest saksa keele tunde anda, rääkides enda kogemustest-lugudest seoses Saksamaa ja saksa keelega, lootes sellega inspireerida ka õpilasi (tulevikus) maailma avastama ja keeli praktiseerima. Kuid eelkõige sai tänane alguse ikkagi isiklikust suhtest, mis nüüdseks küll harva suheldes, aga siiski 11 aastat peale lõpetamist ikka veel püsib ja kannab! Ja see on suur väärtus ning tänupõhjus! Aitäh, Katrin, et oled selline õpetaja ja inimene, kes oled, ning et usaldasid ja ootasid mind täna oma klassi ette! Oli väga tore kogemus! Ja kuigi ette valmistada ei olnud ma põhjalikult jõudnud, sujusid need heas mõttes improviseeritud/spontaansed tunnid lõpuks minu arvates väga hästi! Igatahes tundsin end juba asja sees olles palju vabamalt kui eeldasin! Ja muidugi oli lihtsalt väga hea meel K.-d näha ja pärast oli võimalus ka natuke juttu ajada. Lisaks ühte teist oma endist õpetajat külastada samas koolis, rääkimata ema lähemate kolleegide üle pika aja kohtamisest.
Pealelõunal otse Kadriorgu, kus ootas mind jalutama Piret, mida ka viimati tegime äkki u 4 aastat tagasi... Täpselt selline kohtumine jälle, et polegi kunagi regulaarselt suhelnud, aga kui tekib võimalus ja aeg rääkida, siis need vestlused on alati kohe väga päris, isiklikud ja tähenduslikud. Ja oh need Pireti lood Jumala imedest ja tegutsemisest tema ja ta pere elus, need on tõeliselt inspireerivad!
Pärast rändasin veel üksinda linna, astudes spontaanselt läbi avatud ustega Jaani kirikust ning meenutades aega, kui seal kunagi vabatahtlik olin natuke, teadmata siis veel sisuliselt usust midagi. Edasi sihtmärgi poole rännates sain "poolkogemata" ühtede toredate jalanõude omanikuks taas, mis kutsuvad veelgi rohkem looduses liikuma - päriselt, lihtsalt seepärast, et mul on nii mugavad jalanõud, tahan veel rohkem õue minna (barefoot maailmaga tuttavad inimesed mõistavad ma usun, teised, tutvuge, aga hoiatan, see on "ohtlik", muud enam pärast ei taha jalga panna...). Tagasiteel tulin veel oma endise kooli juurest läbi ja tegin mõned nostalgiapildid. Jah, selles koolis õppisin koos Katriniga, tema ja paljud minu endised õpetajad on lihtsalt vahepeal kooli vahetanud, aga see on üks teine lugu.
Oli tore, kokkuvõttes väsitav ka, aga tõeliselt mõnus ja tähenduslikke ja sümboolseid hetki täis päev! Tänulik! Ja topeltrõõmus, et praegu on tahtmist ja energiat ja võimalust kõike seda teha ja kogeda!
#Deutsch #Deutschland #saksakeel #Saksamaa #külalisõpetaja #tähendusrikkadsuhted #ilusadinimesed #südatäistänu #päriselujagades #pärisvestlused #julgustus #suhtedonigavesed #ALATIonmidagiveel
Pirita kool ja üks hetkel päris rõõmus vilistlane. Minu selja taga teisel korrusel on klass, kus esimest korda õpetaja Katrinit tundma ja armastama õppisin ja saksa keelt õppima hakkasin. Ma pole praegu enam kindel, kas meie klass oli kõige äärmine või keskmine...Peab küsima, kas Katrin mäletab.
Aga ega see polegi oluline, mälestused on ilusad ja erilised nii või naa!
Seal teisel korrusel kaks kõige äärmist akent on meie teine saksa keele ja koduklass, kus ka 12.klassi lõpetasime. Ja seal oli oi kui palju häid peale-tunde vestlusi, vahel ka niisama inimlikke lobisemisi, sest K. vist võttis mind lõpuks juba üsna omasuguse kaaslasena ja arutas minuga klassi(juhatamise) asju rohkem kui mõne teisega jne. See oli nii tore! Aitäh, et olid selline õpetaja!
Mereäärne ilm oli hall ja udune, aga meel oli rõõmus!
Tallinna Jaani kirik
(Sisuline, vabatõlge Mammale: Elu seisneb hetkedes/koosneb hetkedest. Ära oota, et need lihtsalt ise juhtuvad, vaid loo neid hetki ise.)
No comments:
Post a Comment