Kui postituse pealkiri kõlab esmapilgul veidralt või vastuoluliselt, siis vähemalt minu jaoks tegelikult ta ei ole seda. See lause väljendab lihtsalt ühte (usu)elu pradoksidest.
See hetk, kui istun juba päris pikalt oma koridoris maas arvutiga (ja teetassidega, jah, ikka veel 😅), sest koguaeg tuleb mõni järgmine asi meelde, mida peaks ära tegema/järele vaatama, mõtted jooksevad ringi ja ideed tulevad liiga kiiresti, kuigi tean, et kõik need asjad ei ole hetkel olulised, aga keskenduda kõige vajalikuma ära tegemisele on raske. Jaa, kõigepealt, miks ma koridoris istun?! 😆😁 Pole sellises kohas tõesti varem kordagi istunud. Sest toas on kaks kassikest, kes enne jubedalt möllasid ja jooksid, segades mind olulisele, sisulisele videokõnele keskendumast. Muud eraldi ruumi mul ole, nii et tegelikult oli koridor tekkide ja patjadega vooderdatult isegi täitsa hea variant. Tundub nii, muidu ma ei istuks siin veel kaks tundi peale kõne lõppemist 😛. Istun ikka veel, süles Julia 11.11 kingitud (mängu) jänes. Mul on neid loomakesi tegelikult veel, aga täna otsustasin just tema kasuks. Oli vaja. Oli abi. (Ma oen ikka veider jah, aga isegi mänguasja/padja/iseenda kallistamisest on emotsionaalsetel hetkedel abi, kui muudmoodi hetkel ei ole võimalik). Päris kassid oleks muidugi veel parem variant (jah, need samad möllajad, kes suure osa päevast on siiski täitsa rahulikud magajad), aga jah, nende eest ma ju sinna koridori "põgenesin", nii et hetkel ei sobi. Muidu nad lasevad nunnutada küll ja see on ka väga mõnus teraapia.
Kõik asjad on nii segamini seepärast, et kolisin sinna kiirustades, keset videokõnet, tegin endale ruttu ruumi 😃
Kusjuures muidugi kassid jäid suht kohe vaikseks ka, kui ma toast välja kolisin 😆 🐱. Sain igal juhul lõpuks keskenduda. Ja isegi olude sunnil zoomi kolinud kohtumine, mida hommikul veel väga päriselus kogeda igatsesin, muutus lõpuks täitsa heaks ja toimivaks. - Oli pisaraid ja kehast läbi käivat (emotsionaalset) valu; oli piisavalt hetki, kus suutsin normaalselt rääkida ja mõistetud, kuuldud olemise tunnet kogeda - mis sest, et protsess võis olla kohati valus. Ja muidugi oli palve, mille lõpus zoomi kinni pannes tundsin, et nüüd on rahu. Läbi raputatud, välja väänatud ja kuivama riputatud tüüpi rahu. Räsitud, väsinud, aga hea rahu. Ja ometi on mingi igatsus ikkagi füüsilise kohtumise järele ka mõne minu elu tiibadeta ingliga. Mul pole täna tööpäev, aga olen juba varem plaaninud ehk pealelõunal koolimajja töid parandama minna, sest seal on ehk rohkem motivatsiooni päriselt tööd teha kui vihmasel päeval üksinda kodus istudes. Vaatan oma armsate tunniplaane ja mõtlen, kas jõuaksin veel tõenäoliselt enne, kui nad koju hakkavad minema. Saada paar SMSi ja saan üsna kiired vastused. Nii ja naa, ühe juurde jõuaksin, aga tal niigi pikk tööpäev (klassijuhataja rõõmud - arenguvestlused!) ega taha/saa teda enam väga "kiusata" peale seda. Teise juurde ilmselt ei jõua (hmm, oleksin jõudnud, kui selle teksti kirjutamise asemel oleksin minema hakanud, aga ei tundunud enam nii ülioluline mh tema juurde jõuda). Siis tuleb pähe veel kolmas, üsna hiljuti praeguste emotsioonide/toe vajaduse jagamiseks piisavalt isikliku sõpruse tasandi saavutanud armas kolleeg. Kirjutan talle. Saan kohe vastuse (fb ei ole ainult halb :D). Ta on südamlikult valmis minu jaoks olemas oelma. Jõuame lõpuks variandini, mis mõlemale ideaalne - tema käib vahepeal kodus söömas, mina ei kiirusta, aga söön ja sean siis sammud (st rattanina) kooli poole vaikselt. Võtan töö kaasa. Kõigepealt võtame koos jagamiseks-palvetamiseks aega ning pärast motiveerime üksteist õhtul koolimajas tööd tegema, ei luba teisel viilida 😃. - Tuleb välja, et temalgi on kodus raske motivatsiooni säilitada. Nii et super! Ütleksin selle kohta Jumala juhtimine ja ettehool väikestes, aga olulistes asjades. Süda on täis tänu ja kuigi keha on väsinud, tean, et saan hakkama ja rahu südames on veelgi suurem kui enne zoomis kinni pannes.
Aitäh, südamest, et olemas olete, M.L., E.S., H.L., J.T ❤️ - ja aitäh kõik teised tiibadeta inglid või lihtsalt armsad sõbrad, kogudusekaaslased, kes te varasemates hetkedes olete minu ellu hoolt ja armastust jaganud! Aitäh, et olete tuul minu purjedes - ja vajadusel pidur, eriti mõeldes Sulle ja saates tervitused sinna kaugele Albaaniasse, J.M.M. 😌😍 #kesteabseeteab #Jumalikudsõprused
Olete imelised! Tänulik Taevaisale teie eest! Et olete sellised sõbrad, kes on minus kasvatanud julgust küsida tuge ja abi vajalikul hetkel.
#kõikonhästi #ilusadsuhted #igapäevaimed #Jumalarahu #hoolimisejõud #julgusejõud #sõprusejõud #palvejõud
No comments:
Post a Comment