Külvamisest, kasvamisest ja särast

Fotod on tehtud 12.oktoobril (2016). Lihtne pealkiri neile oleks "Sügisõhtune ilu!"

Aga tegelikult avaneb neid tähekesi oma aknal säramas vaadates minu jaoks üks palju pikem ja sügavam lugu, mida tahan ka teiega jagada. 

Kõigepealt lihtsalt vaata neid fotosid hoolega, eriti tähekesi. Kas Sa ka näed, mida mina nägin reaalsuses, kui neid fotosid tegin? Need säravad! See tagant paistev õhtupäike paneb nad särama, tõeliselt, täies ilus särama! - Ehk siis õige valgus, õige vaatenurk, õige ajahetk (õhtupäike + sügis oma kuldsete, omakorda taustal säravate lehtedega). Paberist tehtud tähekesed paneb särama mitte lambi-ega isegi küünlavalgus, vaid päike - parim ja tugevaim energiaallikas, mis meil olla saab! Samamoodi meid paneb ka tõeliselt särama ehk päriselt elus olema ainult Jumal, Tema valgus (ehk Jumala ligiolu, Tema tundmine, elu koos Temaga)! Jah, saab ja võib olla teisi valgusallikaid (küünlad, lambid) ja nende valguses ongi ka ilus ja okei olla mõnda aega, aga see, mis meid kõige rohkem rõõmustab, mida me kõik tegelikult vajame ja igatseme, on päikesevalgus! Minu puhul on küll nii, et võingi ennast täiesti hästi tunda toas ja lambivalgel, aga kui ikka päike välja tuleb, siis see tõmbab kohe õue - sest see on midagi nii palju ilusamat, tõelisemat, nauditavamat - midagi, mida ükski muu valgusallikas asendada ei saa! Ja meid tõmbab tegelikult instinktiivselt päikese poole, sest päike võrdub elu allikas!

Lugu voolas vahepeal omasoodu veidi teises suunas kui alguses plaanitud, aga tulen nüüd alguse juurde tagasi. Tähekeste algmaterjali, sain töölt, oma tolleaegse kolleegi käest (ühe töötoa käigus) peaaegu aasta tagasi ehk enne eelmise aasta jõule. Kuni paari nädala taguse ajani seisid need paberikesed unustatuna sahtlipõhjas, lihtsalt tavaliste ristkülikutena, millest veel tähtede kuju ja ilu aimata ei või - kuigi paberi värvist jm omadustest saab siiski oletada, et neist saab midagi ilusat teha. Just samamoodi on elus ka. Tihti meie ellu "külvatakse" midagi või külvame me ise teiste eludesse (ise tihti seda teadvustamata). Ja siis need seemned jäävad unustatuna seisma tükiks ajaks. Me isegi ei aima, mis neist kasvada võib. Samas, iga seeme on veidi selle taime nägu, mille alget ta endas peidab ja seega hea kujutlusvõime korral saame aimata, mis külvatud seemnest kunagi kasvada võib.

Inimene, kellelt need paberikesed sain, on minu jaoks juba praegu saanud tähendusrikkaks ja see lugu on seega mulle eriti oluline ja armas. Jah, ma veidi kordan ennast ja loodan, et annate andeks. Igatahes, kallis lugeja, pea meeles: väikesed asjad saavad tihti suureks, seega ära alahinda oma igapäevaseid tegusid ja sõnu! - Kui me midagi "külvame", siis see võib ühel hetkel kasvada millekski ilusaks ja oluliseks. Alati on piisavalt suur tõenäosus, et mida külvad, see lööb ühel päeval tulevikus ka täies ilus särama! Võib-olla kuude või aastate pärast, aga potentsiaal on olemas selles seemnes! Ja need kasvama läinud ja särama löönud seemned on praegu just minu elu! Nii paljud kallid inimesed on viimaste aastate jooksul (ja muidugi ka varem) palju häid seemneid külvanud minu ellu ja nüüd tunnen, et need on päriselt kasvama läinud, et see "taim" õitseb ehk särama löönud ja kannab juba natuke vilja. Olen meeletult tänulik - kõigile, kes külvasid ja kastsid (ja teevad seda jätkuvalt) ja Jumalale, kes laseb kasvada!