Täna (27.09) oli üks neist päevadest, mil olen kuidagi eriti sügavalt, teravalt taas niiiii üdini tänulik kooli ja selles peituva ja sealt alguse saanud perekonna eest. Väga mitmel eri põhjusel ja viisil, südamest tänulik. See on Jumala perekond. Vahel nii üllatavatel viisidel tekkiv ja laienev. Aga vähemat kui “perekond” ei saa ma nende inimeste kohta öelda. Hetki on lähedasemaid, isiklikumaid ja ka argisemaid, tööpäevadel üksteisest vahetunnis mööda vuhisemisi. Nagu peres ikka. Argitoimetused vajavad ka tegemist. Aga Sa tead, et kui on õige või vajalik hetk selleks, siis on see pere, kellega saab koos palvetada, ülistada, päris elu jagada. Mõtlesin taas viimaste nädalate kogemusele, kuidas see pere nii erilisel viisil elab mulle kaasa mitte lihtsalt kui kolleegile, vaid elab kaasa täiesti isiklikele rõõmudele-võitudele (mis teeb need rõõmud veel topelt eriliseks!!)...ja ka võitlustele. Kuulab, palvetab, on armuline. Ja tuleb vajadusel kaasa ka kõige praktilisemate igapäevaelu väljakutsete ja ülesannete lahendamisse nagu toitumine või transport.
Peale töötegemise juhtub ja toimub täna koolimajas veel nii mõndagi. Vahepeal muutub see maja justkui koduks. Ja palve-ja ülistuskojaks.
Lõuna paiku majja jõudes annan oma tänase ainsa tunni - tänu Jumalale, läheb võrdlemisi rahulikult ja palju võimuvõitlust seekord pidama ei pea (õpilased on minu jaoks uued ja natuke tuleb veel kehtestada, et kõik saaks rahulikult õppida, iga tund uuesti). Olles tunni lõpetanud, olen jätkuvalt emotsionaalselt kõigutatud ja veidi šokis lugudest, mida äsja enne tööle tulekut kallilt sõbralt kuulsin. Vahel on sõbrana lihtsalt nii raske kuulata neid väga väga valusaid ja keerulisi lugusid. Olen tohutult tänulik selle usalduse ja sõpruse eest, aga endal on kuulates rohkem kui korra pisar silmas. Lohutab see, et tean ja näen, et ta suudab Jumalast kinni hoida, Tema tiibade varju hoida ka tormide keskel. Nende #päriselujagades hetkede keskel on ilus, et saan lihtsalt öelda ühele lähedasematest kolleegidest “Mul on kalli vaja”. Ja kuigi ma sisulisemalt rääkida ei saa, piisab mulle sel töö-ja eraelu põimumise põgusal hetkel õpetajate toas, et saan ometi öelda, et ta ka seda inimest palves hoiaks. Sest Jumal teab ja näeb. Nagu keegi tark on öelnud “Prayer moves the hand which moves the world”.
Vahepeal täidan veel töiseid kohustusi ja siis jõuan oma ühe suurima tiibadeta ingli kabinetti. Saab jagada nii rõõmu kui muret ja muidugi koos palvetada - taas üks neid päevi, mil mõtlen, et kuidas ometi elavad sellistes hetkedes inimesed, kelle elus ei eksisteeri kategooriat “palve”. Ma läheks küll murekoorma all pooleks ilma Jumalata. Palvetame ühise sõbra eest (on hea, kui keegi on, kellega on lubatud jagada, sest ta teab niikuinii veel rohkem kui mina); palvetame Piiblipäevade eest väga mitmel tasandil; täname kooli ja Salapaiga eest ja…(sain talle alles täna Salapaigast jagada!)...jah, oleme kandnud Jumala ette muret ja hoolt sõprade ja perede eest, aga suures osas siiski oleme ka tänupalves…mul ei ole üldse nututuju, aga endalegi üllatuseks mingil hetkel, kui sõnad on suubunud vaiksesse palvesse, tajun äkki endalegi üllatuseks, et ma hakkan nutma…ise ka ei tea seekord, miks. Ilmselt lihtsalt on kõike korraga natuke liiga palju saanud. Jumal teab ja rohkem polegi tarvis. Igal juhul on need pisaradki Tema ees. Õhk on Püha Vaimu ligiolust paks. Naljakas, aga ma vahel ikka veel imestan, et see niimoodi toimib. Aitäh, Taevaisa! Tiibadeta inglite ja Sinu ligiolu eest.
Päeval pean telefonitsi plaani sõbra/hingehoidja/lapsevanemaga, kelle tütrekese olen olnud nõus tuleval nädalavahetusel PP-l enda tiiva alla võtma. Loomulikult sai suhe selle perega alguse samuti kooli kaudu.
Veel on õhtupoolikus söögilauast alguse saanud vestlus, mis kasvab milleksi palju rohkemaks kui oskasin oodata. Kuulan seda vanemat härrasmeest, kellega olen aegamööda veidi rohkem tutvunud, kui mõlemad õhtuti tühjaks jäänud koolimajas oleme. Täna vestleme pikemalt kui kunagi varem ja rohkem kui ühe korra on emotsioon “Vau, kui sügav ja õigesti sõnastatud tõde!” - Koolimaja ehitusest ja tänust selle eest jõuab vestlus koguduse ajaloo, tema isikliku usuloo ja lõpuks hariduse ja õpetajana eeskujuks olemise teemadeni. Kuulan ja imestan. Seejuures räägib ta konarlikku eesti keelt - ja ikkagi suudab sügavaid elu-ja usutõdesid sõnastada nii täpselt ja tabavalt!
Peale kl 17 mõeldes, et nüüd küll katsun peagi koju minna, avastan, et oota, täna on ju see päev, kus koolimaja muutub vähem kui 1,5 tunni pärast täiesti ametlikult palve-ja ülistuskojaks! Küsin igaks juhuks üle ja saades teada, et jaa, ülistada saab - siis ma muidugi ei saa koju minna. Jõuan napilt homsete tundide ettevalmistused enam-vähem lõpuni teha ja siis saan meie uues kohvikuruumis ülistajatega liituda. Hea on, imehea. Laulame mh ühte mu lemmikut sõnadega “Ja Su tugevad käed mind hoidmas on iga päev eluteel…” Olen väsinud, aga tänulik. Tean, et seda oli täna mulle vaja. Ja ma tõesti absoluutselt ei mäletanud päeval, et see võimalus õhtul on.
Lugedes ja kogedes kõike ülalkirjeldatut - ja paljut, mis kunagi sõnadesse ja kirjaridadesse ei jõua - usun, et nõustud - on ju perekond. Hästi toimiv perekond. Nii nii kallid olete!!
Õhtul, kui lõpuks kodus olen, saadab kallis sõbrake mitmeid laule, sh Timo Lige “Taas tulen koju”. Ma pole seda varem kuulnud. Kuulan ja väga meeldib. Ja kuigi kontekst laulus on mõeldud ilmselt täitsa teistsugusena, saan laulu lõpus aru, et laulu lõpuosa võiks väga hästi käia ka tänase päeva ja kooli(pere) kohta:
“Vajan tunda Su puudutust, et minna taas.
Ja ma taas tulen koju
tean, et alati oodatud siin olen ju ma.
Siit leian rõõmu ja rahu,
siia armastus mahub,
taevast õnnistust kogen olles siin Sinuga.
Siin on mu naerud ja nutud, tunded väljendamatud,
siit ma leidnud, mida kusagilt leida ei saa.”
Üks neist päevadest, mil tead küll, et kell on juba kaugelt liiga palju, samas tead ka, et ega magada ka enne ei saa, kui natuke on saanud enda sees toimuvat “paberile” valada. Need päevad, kui tead, et on nagu on. #kõikonhästi
#paradiisonsuhetes #suhtedonigavesed #päriselujagades #parimkollektiiv #perekondlikkollektiiv #koolnagukogudus
#armjaime #üdinitänulik #armastan #Jumalehitab
No comments:
Post a Comment