Just need kolm pealkirjas olevat märksõna on olnud esil ja imelisel viisil tõde minu jaoks täna ja ka viimase kahe nädala jooksul, mil õpetajatena juba tööl oleme käinud. Erinevatel hetkedel erinevas järjekorras, aga praegu tunnetuslikult just sellises järjekorras. Augustilõpu nädalatel aga on olnud sõna "kogudus" kindlasti kas esimesel või teisel kohal. Ja kool (või "töökoht") parimas mõttes viimane selles pingereas. St et see kõik on nii palju rohkemat kui lihtsalt töökoht. Jumala perekond. Mis võrdubki ju kogudus. Paljud hetked, mõtted, tunded, mis täna kogetud ja jagatud, ei jõua kunagi kirjalikult sõnadesse, mõned ilmselt isegi mitte suuliselt ega isiklikes vestlustes. Aga tõesti oli i m e l i n e !! Sõnadest ei piisa kunagi, et kirjeldada seda kõigi nende hetkede tähendust ja sügavust!
1.september. Õpetajana juba kuues! Koos sõbra, kogudusekaaslase/kogukonnajuhi Maretiga juba viiendat korda siis ka kolleegidena koos alustamas @Tartu Kristlik Põhikool!
Oh, oli alles päev! Ainult kõige-kõige paremas mõttes! Nii pisarakiskujat, sügavalt liigutavat aktust ja nii mitmekesiste tegevuste, paikade ja suhtlemistega 1.septembrit pole minu elus küll vist veel kunagi olnud! Tõeliselt, tõeliselt eriline, tänulikuks ja alandlikuks tegev! Aitäh, et mida kauem teiega olen, seda rohkem, sügavamalt ja mitmetähenduslikumalt saab tõeks sõnapaar "hooliv perekond", mis on meie kooli kujundusega plakati. K õ i k sõnad sel plakatil on minu jaoks täielikult tõde, mitte vaid sõnakõlks. K u i oluline ja kui suur kompliment see on!
Mõned hetked, mis eriliselt südamesse jäid ja liigutspisaraid kiskusid:
Õnnistussõnade laulu laulmine aktuse lõpus koos kolleegide ja kõigi saalis olijatega (juba siis, kui mõni päev tagasi koolis korraks harjutasime, ütlesid mitmed kolleegid "Mul tuleb pisar silma" - oli tõesti super eriline - laval ehk niipalju sisemiselt isegi ei kogenud kui sellele mõeldes enne, sest päriselt laval olles olen ikka veidi närvis ja mõtlen ka muudele aspektidele kui selle hetke sisulisele tähendusele) - ja kogu selle võimaluse isiklik tähendus minu jaoks. Jah, muusika on minu keel, aga mul on mingi oma kompleks sellega, nii et olen ülitänulik, kui keegi kaasa kutsub ja mindki lavale lubab. Lisaks ma lihtsalt tohutult armastan seda laulu!
Kui vaatan 9.klassi noori koos pisikestega saali kõndimas...mitmed paarid on õed-vennad! Ja rohkem kui kaks on neid noori neide, kelle isiklikke ja perekondade lugusid tean ma rohkem kui lihtsalt õpetaja...ja seal neid vaadates kisub see küll liigutuspisara silmanurka, veel enam südamesse. Ja eelkõige just neile peredele oskan mõelda, südamest Jumala poole õhates, ka seda äsja üleval pool välja toodud õnnistussõnade laulu aktuse lõpus palvena lauldes. Nii mõnelgi kolleegil olid silmad kinni lauldes. Sest see oligi sisuliselt palve, sügav ja siiras, usun, meie kõigi jaoks!
Kui 9.kl noor neiu ja 2.klassi poiss, õde-venda, laulavad duetti...üks kõige-kõigemaid hetki tänasest, mis sulatas südame lõpuni, esimestest hetkedest...sest...see oli lihtsalt nii nii ilus ja armas, siiras ja eriline...kuidas see väike kuldsete inglilokkidega noormees vaatab oma suurele õele otsa temaga koos lauldes...aga veel enam ehk seepärast, et see on ka üks neist "ma tean rohkem..." lugudest. Oh, hoidku teid Jumal tõesti oma peopesal, mu armsad noored!
Õhtul peale juba väga ilusaks kujunenud päeva (lisaks aktusele sõbra, endise kolleegiga Elvas - oli ka väga võrratu aeg!), kui Raeplatsis kõndides kohtan juhuslikult ühte imearmast perekonda, kes ka tihedalt meie kooli ja samas majas tegutseva kogudusega seotud. Imelik on mõelda, et neil hetkel enam ühtegi last meie koolis ei õpi - vanem poeg lõpetas äsja põhikooli. Kuna mul pereemaga on ka isiklikum sõprussuhe, siis muidugi tervitame, kallistame. Ja jah, ma tunnen kogu peret juba mõnda aega. Aga ega ka selle äsja gümnasistiks saanud noormehega mingit otseselt isiklikku suhet küll ei ole, rohkem kui lihtsalt toreda õpilasega. Ja siis oleme seal hetke seisnud, paar sõna rääkinud juba, ja see minust ammu pikemaks sirgunud väärikas noormees tuleb mu poole nii, et mõtlen, et ta tahab vist mul tervituseks kätt suruda. Olen hetkeks segaduses ja siis saan aru, et...ta tahab mind hoopis kallistada!!😌😲 Wow. See hetk...see tähendab tohutult! Muidugi on ta ilmselt ka 1.septembri puhul sellises nostalgilises meeleolus, mõistes ehk elus esimest korda, et see maja, mis talle on 9-aastat nii palju tähendanud, olnud osa tema elust nii argipäeval kui pühapäeviti, et vähemalt see kooli osa ei ole enam sellisel kujul olemas. Aga ikkagi...ma ei ole kunagi temaga ühtegi sellist hetke jaganud ning ise kunagi ei läheks kallistust pakkuma...aga see hetk, see tähendab mulle tohutult! Aitäh, armas vilistlane! Ja hiljem meenub taas tema klassiõe augustikuus mulle ja veel mõnele õpetajale stuudiumisse saadetud tänukiri, mis lõpeb heade soovidega ja lausega "Ma palvetan teie eest!". Vau. Kui noored juba nii varakult, värskete põhikooli vilistlastena, mõistavad ja oskavad hinnata õpetajate panust enda elus....see on midagi ootamatut ja ilusat! Pühad hetked. Järelikult me oleme midagi õigesti teinud, ütlevad need võrratult ilusad silmapilgud mulle! Tänu, tänu Taevaisale!
*Postitus täiendeb hiljem :). Lugusid ja jagamist, veel enam pikaks ajaks mäletamist väärt hetki oli ses päevas kuhjaga!
No comments:
Post a Comment