Esimene osa sarjast "Lõpetamiste lummuses" on siin.
Laupäev, 10.juuni. TKP perepäev. Meie kooli perepäev Viljandimaal Tuule talus. Pikk, sisukas ja samas vaba olemisega päev värskes õhus - ja seni, 3.korda, alati ilusa ilmaga. Perepäevale on oodatud kogu laiendatud koolipere - õpilased, õpetajad jt töötajad, emad-isad, õed-vennad, vanaemad-vanaisad jne. Mina sain sinna sõita L.i ja ta perega ning ka kohapeal päris palju “nende pere” olla (sest osad tegevused eeldasid perega koos tegemist), see tegi südame soojaks. L. on kolleeg, keda ma koolis üldjuhul ei näe, sest sel aastal oli tunniplaan selline, et töötasime erinevatel päevadel. Ja sellest on mul maru kahju. Ta on üks neist inimestest, kellega on alati ülimõnus juttu ajada ja alati kuidagi teemasid jätkub ja on hea ja vaba olla. Mida rohkem tema peret tundma õpin, seda enam on nendega sama tunne. Autos jõudsime jagada teemasid seinast-seina, sündis isegi sõpruskoguduse mõte-pakkumine. Eks näeb, kas sellest midagi päriselt saab ka, aga igatahes see on üks taoliste sündmuste ilust - sellised mõtted sünnivadki üldjuhul vaid tavapärasest erinevates keskkondades ja formaatides koos olles.
Mõtlesin ka sel päeval eelnevatele suvepäevadele, sh esimesel korral G.ga tutvumisele (mega eriline oli!) ja palju see on mulle hiljem tähendanud ja eelmise aasta vestlusele ühe õpilasega ja kuidas ta seekord veel meenutas ühte lauset, mis ma talle hiljem sellest kohtumisest lähtuvalt ühe foto taha olin kirjutanud - umbes et "Saada ja julgeda usaldada on ilus ja väga eriline, aga olla usaldatud on suurim privileeg." Kui on pea aasta hiljem ikka veel meeles, järelikult läks sügavalt korda! Ilus! Tänulikuks tegev. Ka seekord tekkisid mõned, mitte küll ülisügavad, aga siiski isiklikud ja small-talkist kindlasti palju sisulisemad vestlused õpilastega. Sellised, mida koolimajas naljalt ei teki. Selliste jagamiste üle on mul alati hea meel.
Kojusõit oli omamoodi tähenduslik, rohkem kui oleksin osanud arvata. Alguses olin veidi kurb, et L.i perega minna ei saa (sest nad ei läinud tagasi Tartusse), aga lõpuks kujunes väga toredaks. Sõitsin ühe meie kooli perega, keda ma varasemalt üldse ei tunne. Muidu polekski saanud uute inimestega otseselt tuttavaks - aga nendega oli siis väga mõnus vestlus, mis tõi omakorda välja selle, KUI võrratud juhid meil ikka on, millise õhkkonna nad oskavad kollektiivis ja koolis luua ja kui tänulikud me kõik (sh see pere) nende eest oleme.- Sellele kõigele tagasi mõtlemine, kogu eelnevate aastate armule ja imedele ka, nii juhtide kui teiste kolleegide ja õpilastega jagatule kõigi nende viie TKP aasta jooksul, oli nii eriline ja tegi ennast ka veel palju kordi tänulikumaks. Seega õhtul veidi enne kl 20 linna oma ratta juurde jõudes vaatasin vaid taevasse, näol see väsinud, aga ometi energiline ja siirast tänu täis naeratus, õnnis tunne. Süda täis tänu. Päris tänu, mida ma tunnen reaalselt ka - ja see on omakorda tänupõhjus, sest just olin selline tuim, et isegi kui mõistusega olin tänulik, siis ei tundnud emotsiooniga seda ikkagi eriti/peaaegu üldse. Ja kuigi viimastel nädalatel [mõeldes tagasi suvepäevast, mitte kirjutamise hetkest], vb juba ka kuu ehk, on tundeid ka rohkem olnud, normaalsemalt jälle, siis veel paar päeva tagasi küsisin endalt, et kas mul ikkagi on veel tunded tuimemad kui tavaliselt (vähemalt see foon, mis ma ise arvan, et on "normaalne mina", kuigi ma seda ka juba vahel küsin, kas ma üldse tean, mis see tähendab, aga vast ikkagi tean) - siis, kui olin õppekäigu ära teinud kolmapäeval ja oli vabadus, aga seda vabaduse tunnet otseselt ei olnud, kuigi oli hea tunne ikka.
Esmaspäev, 12.juuni. Istusin keemia eksami komisjonis. Meenutamist ja mäletamist väärt on aga hoopis see, mis sündis pärast. Võtsin julguse kokku ja läksin koputasin ühele uksele, mille taga töötab üks mu tiibadeta inglitest selles koolis. Sel aastal olen temaga isiklikumalt rääkimas käinud 1-2 korda varem vaid, kuidagi pole julgenud…pole tahtnud sisuliselt selle sama vana teemaga tüüdata (millega ta eelmisel aastal mulle väga palju toeks oli), kuidagi piinlik/häbi on vist natuke, et jätkuvalt/jälle enam-vähem samade asjadega hädas olen. Igatahes, üks aprillilõpu vestlus Meegoga julgustas mind siiski uuesti julgemalt nende inimeste poole pöörduma, keda Jumal on mu ellu toeks kinkinud. Teemadel, mida olen lõpuni nõus jagama väga vähestega. Ja oi ma olen nii tänulik, et läksin. Tiibadeta ingel kuulas ja siis palvetas pikalt-pikalt - nii nii tänulik! Mõjus. Kui ka murele endale sel hetkel Jumal otsest lahendust-leevendust ei toonud, siis emotsionaalne tugi on selles kestvalt kurnavas teemas mulle ääretult oluline ja seda sellised hetked annavad. Istusime seal üle laua, kätest kinni, ja palvetasime. Ja siis sai see jagamine veel ühe ilusa tähenduse. - Vahepeal direktor koputas ja vaatas ukse vahelt sisse. Saades aru ilmselt, et me palvetame, ütles lihtsalt, et [..], palun helista mulle pärast. Hiljem mõtlesin, kui haruldase tähenduslikkuse see väike segamine välja tõi - see hetk, kus ta sealt sisse vaatas ja võib-olla ka nägi, et mul silmad märjad, või vähemalt igatahes, et see on isiklik hetk - väga eriline, et mind jah korraks segas lihtsalt fakt, et meid katkestati, aga üldse mitte see, et katkestaja oli direktor. Mul ei olnud absoluutselt mitte midagi selle vastu, et minu ülemus oli niisuguse isikliku, haavatava hetke tunnistajaks. Tegelikult oleksin vajadusel vabalt valmis isegi mõlema oma juhiga neid samu teemasid jagama, mida seal kabinetis jagasin. Ja see pilk ja näoilme, millega ta meid selle lühikese hetke jooksul vaatas, väljendas eelkõige just, et ta hindab ka selliseid hetki ja hea meel, et me seda teeme. Nii eriline! Atmosfäär ja usalduse sügavus, mis saab eksisteerida ilmselt väga vähestes töökollektiivides. Usaldus on ilus asi.
Neljapäeva, 15.juuni - vahepeal juhtus veel üks kogemus nimega etendus "Oh Jumal" - pole küll otseselt kooliga seotud, seosed aga siiski tekkisid sellel õhtul ja Jumal kahtlemata kõnetas. Soovi korral loe
siit.
Reede, 16.juuni. 9.kl lõpuaktus. Kuidas mul esimest korda elus oli kooli hümni lauldes tunne, et tahaks ülistuseks käed tõsta. Natukene tõstsin ka. Ja üldse rõõm ja uhke tunne nende lõpetajate üle. Oli üks hästi eriline päev täis tänu, rõõmu, liigutavaid sõnu ja hetki! Sel oli küll natukene tunne, nagu oleks ise lõpetanud. Nii suur elevus ja rõõm nende armsate üheksandike üle - senise viie aasta jooksul muidugi ka klass, kes erinevatel viisidel ja põhjustel mulle kõige rohkem isiklikult kalliks saanud. Erakordsed, talendikad, omanäolised ja toredad noored inimesed kõik! Olge väga hoitud Jumala peopesal ka edaspidi!
Ja ma ei tea, kas meil ongi olnud varem lendu, kus mitmete perede rollid oleks nii erinevat pidi läbi põimunud - kool, kogudus, lapsevanemad, õpetajad - väga paljud tänaste lõpetajate pereliikmetest olid korraga mitmes neist rollidest. Ja see teeb kogu asja minu arvates veel tähenduslikumaks ja jumalariiklikumaks! Oh, ilus oli!
Väikese, aga tähendusliku lisadetailina - kuidas ma aktusele minnes panin esimest korda üle pikkade kuude risti kaela - ja see on mingi märk mu jaoks [olnud ka varasematest keerulistest perioodidest välja tulles]. Märk sellest, et usk saab jälle tugevamaks ja elavamaks. Õigemini, on juba mingi piirini saanud.
Kolmapäev, 21.juuni. Õpetajate jt koolitöötajate lõpupidu. Ütlen nende päevade kohta ikka, et aasta oodatuimad tööpäevad. (Sarnased (visiooni)päevad jaanuaris ja augustis ka). Veetsime mõnusalt aega kohviku “Mandel” sisehoovis. Kohviku omanik on üks meie vilistlastest, kes ka mitmel muul moel kooliga seotud. Hästi armas ja ilus koht, soovitan! See äsja avatud sisehoov nimega “salaaed” on tõesti salajane, seal mõnusasti peidus ja privaatne, kuigi sisuliselt tänava ääres tegelikult. Sel hommikupoolikul oli kogu salaaed meie päralt. Muu hulgas tähistasime ka ühe kolleegi sünnipäeva, see on eriti vahva, et see tihti viimase tööpäevaga samale päevale satub. Põhiliselt ajasime lihtsalt mõnusalt juttu ja nautisime üksteise seltskonda. Mul isiklikult oli kahju vaid sellest, et seekord seda suurt “Kuidas Sul aasta jooksul läinud on?”-ringi ei tehtudki. Aga siiski visati võimaliku vestluse käivitajana õhku küsimus “Mis oli Sinu aasta tipphetk/meeldejäävaim hetk?”, püüdsin ikka teistelt küsida ja ise ka pisut jagasin ning neid asju oli tore kuulda.
Ja hästi armas üllatus oli, et meie juhid olid koos terve perega (sh kolm last, kes nüüd ka kõik meie koolis käivad) valmistanud igale õpetajale veel ühe tänu-üllatuse. Väga minu-moodi üllatuse. Armsasti kaunistatud nimelised purgikesed, kus sees olid rulli keeratud paberikestel erinevad julgustavad kirjakohad või tsitaadid ja lisaks kommid. Võtsin kohapeal välja vaid ühe kirjakoha, teised kodus, ja see oli tähenduslik, mis järjekorras ja mis kirjakohti ma sealt võtsin - tundsin, et Jumal kasutab seda. Mitmed neist olid mulle ka minevikus isiklikult tähenduslikud olnud ja tuletasid õigeid asju meelde. Tuletasid meelde ja kinnitasid Jumala tööd minu elus.
*(esimeselt aktuselt tegelikult, lisa): “Mõnikord me võidame, mõnikord me kaotame. Aga me alati võidame.”
Pühapäev, 25.juuni. Elu Sõna perepäev pastoripere juures. [Elu Sõna kogudus ehk minu jaoks “kooli kogudus” - ametlikult ka meie kooli pidaja ning tegutseme samas majas]. Kahtlesin algul, kas minna, sest kuigi olen sel koguduses aeg-ajalt käinud ja nautinud nendega koos ülistamist (eelkõige, ikka muud siiski ka) ja tänu koolile tunnen ju sealt paljusid inimesi, siis selles kontekstis oli ikkagi tunne, et äkki see on natuke liiga palju selline inside asi ja mis ma sinna trügin.
Aga ma olen nii tänulik, et läksin!! Meil endal sel pühapäeval koguduses midagi ei toimunud (sest jaanipäeval toimus) ja seega oleks pühapäev ilma koguduseta natukene kurb olnud, aga nüüd oli see nii palju enamat kui tavaline koguduses käimine.
Eelkõige lihtsalt oli tore ja mõnus ja tundsin end täitsa vabalt. Mis ülevalpool kirjeldatut arvestades on juba iseenesest ilus ja kinnitav. Oli päris palju tuttavaid, sh lapsi (ka praegusi õpilasi) ning mind üldse ei häirinud nende kohalolu, vastupidi, osadega möllasime koos batuudil jms. (Jällegi vist üks TKP võluvatest veidrustest, et väljaspool kooli niimoodi oma õpilastega suhestuda suudan).
Oli ka ühe oma lapsevanemast sõbraga pikem-sügavam vestlus (me tegelikult niimoodi väljaspool kooli või ES üritusi ei suhtle otseselt, seega see kitsamas tähenduses päris sõprus ei ole, aga ometi näen ja kogen, et ta hoolib minust väga ja see on mu jaoks üks sellistest jumalikest sõprustest). G.ga võttis mind nö kõrvale ja ütles, et räägi nüüd päriselt, kuidas Sul läinud on (ta pisut teab, et vahepeal ei olnud hästi). Polnudki vist enda sünnipäevast saati temaga niimoodi pikemalt rääkinud. Kuigi nüüd hiljuti lühidalt näinud aktusel jms. Kuigi ma hetkel enam ei vajanud sellest “ei olnud hästi” faasist rääkimist, siis see fakt iseenesest, et ta tahtis kuulata, oli ilus ja tore oli kogeda sellist hoolimist. Ja kuna meid mingi hetk natuke katkestati, siis ma lõpuks ei jõudnudki kahjuks küsida väga, kuidas tal endal läheb, nii et hiljem kusagil laua juures, kui nad juba hakkasid ära minema, küsisin vähemalt lühidalt ning tema selle peale: “Kas Sa tahad ausat või ilusat vastust?” Mina: “Ausat, muidugi, alati!” Ning ta ei jaganud küll sisuliselt eriti, aga siiski see väike suhtlusolukord pani mind mõtlema mitmel tasandil, sh et ma küll sooviksin, et kategooria “aus” oleks vaikimisi vastusevariant alati, kui küsida “Kuidas Sul läheb?” (vähemalt siis, kui see pole mingi formaalne olukord), aga samas olen väga tänulik, et ta vähemalt sedasi küsis ja oli valmis mulle kas või üldsõnaliselt ausa vastuse andma (ehk oleks jaganud ka rohkem, aga jah polnud sel hetkel kahjuks enam aega selleks).
Mõned ilusad hetked perepäevast veel:
J.ga jutustamine mängivaid lapsi vaadates, kuidas ta jagas mulle mõne lausega ühest perest, nende (abi)(elu)loost, lihtsalt et natuke rohkem ka meie (kooli)peret tundma saaksin, ja ma ei tea, kas see oli tema poolt teadlik-sihilik või mitte (tundus, pigem vist mitte, või siis hästi varjatud ;)), aga igatahes julgustas mind tuleviku osas. Tänu selle väikese hetke eest!
Rõõõõm sellest, et J. õde ja ta abikaasa,, kes elavad muidu Ameerikas, on taas Eestis ning jäävad kuni novembrini!! Nad on varem ka mõned korrad Eestis käinud ja teenisid meid õpetajatena selle aasta jaanuaris visioonipäeval ning samuti olen varasemalt saanud olla koguduses, kui nemad on kaasa teeninud ülistuse ja sõnaga. Neil on selleks eriline and ja tegelikult lausa eraldi teenimine abikaasadena. Igal juhul nad teenivad nüüdki ES koguduses ka kaasa mitmeid kordi kindlasti ja kuigi ma vähemalt esimesel korral ei saa minna, siis usun, et edaspidi on võimalus ja ma ootan seda väga, sest olen varasemalt nende juhtimisel mitmeid puudutavaid ja sügavaid hetki kogenud.
Perepäeva lõpu poole hakkas kõvasti sadama ja perenaine kutsus kõiki veel kohal olnuid nii enesestmõistetavalt tuppa (enamus rahvast oli siiski läinud juba) ja tšillisime seal veel üle tunni vihma järele jäämist oodates ja olin küll ühest küljest väsinud ja oleks juba koju tahtnud, samas ikkagi oli mõnus ja vaba olla - esimest korda seal majas ja koos paljude oma töökaaslaste, sh juhtidega, ja ometi oli nii mõnus ja hea - jällegi, see on ikka suur kvaliteedimärk! Aitäh, et olete!
***
Jääb vaid üle veelkord õhata:
Aitäh, Taevaisa! Aitäh, kes te kõik need ilusad kogemused võimalikuks olete teinud!Ja pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna: TKP tõesti on hooliv perekond. Fotol on minu arvuti kaanel olev meie kooli plakati ja meenete jaoks tehtud kujundus, mis mulle nii väga meeldima hakkas ja selle igava musta arvuti kaunistamiseks hästi sobis.
#südatäistänu #ALATIonmidagiveel #jumalariiklikudkogukonnad #paradiisonsuhetes #parimkollektiiv #päriselujagades #ilusadinimesed #tkp #armugapooleks #armjaime #ARMastus
Kas see müüja oli kristlane? Ma ei tea, kiire oli, ega pikemat vestlust sellest hetkest ei sündinud. Kes teab, muidugi, äkki oli. Aga statistiliselt ju vähetõenäoline. Minu jaoks aga ilmselge armas žest Jumalalt. Seega inimesed, Jumal kasutab teid, isegi kui te seda alati ise ei tea! 
%2014.07.23.jpg)
