***
Elus peab oskama imesid ihata,
rõõme tunda ja raskusi kanda,
nutta, armastada ja vihata,
petta saada ja andeks anda.
Elus peab oskama seista ja kukkuda,
tõusta ja uuesti edasi minna,
valesid võita ja tõe eest hukkuda,
vabadussäde hõõgumas rinnas.
Elus peab oskama paljuga harjuda –
kullaga võrdselt hinnata vaske…
vaikida… sosistada… ja karjuda…
Eneseks jääda, kuigi on raske.
Elus peab oskama mõista ja kuulata
kõrvalseisjat, kel süda on vaevas;
terasid sõkaldest välja tuulata,
maasse juurdudes uskuda taevast.
Elus peab oskama nõuda ja paluda,
trotsida karidekirjalist randa;
lüüa saada ja valu taluda…
aga ei iialgi alla anda…
Aga ei iialgi alla anda!
Virve Osila, 1991
***
Nojah, tegelikult ma tean küll, millised read sellest eelkõige meenusid...päevas oli üldse väga palju eripalgelisi hetki. Varahommik ei olnud kõige toredama emotsiooniga, põhjusi oli mitmeid erinevaid. Aga palusin Jumal armu selle päeva üle ja seda kindlasti ka kogesin. Ütleme nii, et palju asju, mis oleksid saanud kehvasti minna (mida veidi kartsin), läksid siiski hästi. Ja mõni teine asi läks kehvasti ka, aga see on elu.
Kuid siis on lisaks sellised väikesed üllatused, mis tulevad täiesti ootamatutest kohtadest: Läksin hommikul turule kala ostma, bioloogia tunni jaoks. Mainin ka, miks vaja, et palun pange väiksemad, ärme liha raiska (no ma ei ole kindel, kas neist miskit söögi valmistamiseks järele jääb õpilaste käes 😁). Seisan, ootan raha näpus. Ja minu kätte see jääbki. Müüja ulatab üle leti mulle ahvenad sõnadega: "Väike annetus koolile!" Nii armas, nii ootamatu!! Aitäh!! It made my day!
Kas see müüja oli kristlane? Ma ei tea, kiire oli, ega pikemat vestlust sellest hetkest ei sündinud. Kes teab, muidugi, äkki oli. Aga statistiliselt ju vähetõenäoline. Minu jaoks aga ilmselge armas žest Jumalalt. Seega inimesed, Jumal kasutab teid, isegi kui te seda alati ise ei tea! Siis rullub lahti pikk tööpäev kõigis oma erinevates vormides ja värvides. Nende kaladega on meil igal juhul põnev ja lõbus. Ega ideaalne ei ole, aga ei ole ka nii kaootiline, kui esialgu pelgan. Täitsa huvitav on, õpilastel ja minul ka!
Ja õhtul, kui mu keha on ehk umbes tunnike tagasi märku andnud, et nüüd oleks mõistlik uuesti pikali visata, sest keha vajab veel taastumist, siis lõpuks istun juba minekuvalmis, jopesee ja salli mähituna ja lasen vähemalt ühe bussi veel mööda (busside vahe on pool tundi), sest...no sest tundus, et sel hetkel oli nii vaja. Istun ja püüan empaatiliselt kuulata. Olen veidi kurb, et rohkem ma teha ei saa. Ei saa armsa kaasteelise krooniliselt ülekoormatud elust midagi vähemaks võtta, sest antud ülesandeid delegeerida ei ole võimalik. Nii et olla sel hetkel seal lihtsalt olemas on vähim, mida teha saan. Ja seda ma tahan teha.
#hoiame11
#Jumalaperekond
Ja siis otsin lõpuks koju jõudnuna üles selle luuletuse. Loen ja mõtlen, et see räägib osaliselt ka justkui tänasest olukorrast mitmel pool maailmas. Valusalt.
Palun, hoiame üksteist!
Ja õhtul oli selline tunne, et tahaks küünalt süüdata. Esivanemate mälestuseks ja austuseks. Mõeldes oma Papale, aga miskipärast täna ka veel kaugematele esivanematele. Kas või korrakski. Ei teagi miks. Aga ju oli vaja. Ja teisalt mõeldes mitmele oma kallile sõbrale, kes hiljuti oma isa või ema kaotanud. Palvetades nende eest ja tänades esivanemate pärandi eest.
No comments:
Post a Comment