Elu nagu ime. Ise ka ei usuks, kui ei kogeks.
Järgneva loo algus ehk esimene osa on tegelikult kirjas siin.
"Oled kõike kiitust väärt, sest kõik on Sinu käest ja kõik on Sinu jaoks, Sulle kuulub austus!" Nii laulavad Elu Sõna koguduse ülistajad minu kõrvaklappides, kui koolimaja poole kõnnin ja eelseisva vestluse eest palvetan. Salvestus on möödunud pühapäevast, mil samas majas see tänane lugu tegelikult alguse sai. Need laulusõnad saavad täna õhtul tõesti tõeks!
Mõnikord ehib Jumal isegi kogu looduse, justkui minu jaoks, et rõhutada selle hetke erilisust. Mul ei olnud täna tööpäev. Aga siiski käisin õhtul koolimajas. Neli ja pool tundi (!) hiljem sealt välja astudes, olles 90% sellest ajast lihtsalt kuulanud ja püüdnud end tagasi hoida, et ma liigselt vahele ei segaks, oli süda täis tänu ja imetlust, muidugi! Ja kui ma siis veel avastasin, millisel ilmelisel viisil Jumal on vahepeal kogu ümbruskonna ehtinud, ei saanud teisiti, kui jätta bussi peale jooksmine, peatuda, imetleda, pildistada ja taeva poole õhata: "AITÄH, ISA!" Korduvalt.
Ja ma polnud seda inimest, kelle juurde Jumal mind saatis, isegi kunagi varem kohanud enne tänast! See on see, mis Jeesus teeb! Tema ema ütles mulle möödunud pühapäeval (kui see lugu alguse sai), et ta on palvetanud, et Jumal, läkita kedagi! Kui mina saan päriselt olla see läkitatu, võti kellegi teise jaoks, siis see on väga väga imeline! Saagu edasi mis saab, igal juhul on see lugu juba täna ime ja tohutult äge Jumala juhtimise kogemus minu jaoks.
Kogu see ilu ja ime sai sündida vaid seetõttu, et ma ise olen elus omajagu aukudest läbi käinud. Kui keegi oleks mulle 5 kuud tagasi tänast hetke kirjeldanud - ja kõike ilusat, mis vahepeal juba olnud - ma ei oleks uskunud, kindlasti mitte. Aga täna - süda on täis TÄNU ja kiitust Jumalale! Loodan, et mul mõne järgmise augu äärel tulevad sellised hetked meelde ja suudan seetõttu uskuda, et #alationmidagiveel, isegi kui vahepeal näib lootus kaduvat. Sest täna ma tean uuesti, et armastus võidab. Ja et öösel ongi päriselt pime. Ja päeval on päriselt valge (viimane on Meego Remmeli mõte).
AITÄH, kallis Taevaisa, kallid juhid ja kolleegid, et te ei lasknud mul sellest majast ära minna (sest jah, veel augustis ma polnud kindel, kas ma lähen üldse tagasi, kas ma suudan ja kas ma peakski. Edasine on aga juba ajalugu. Ime, arm ja õnnistus. Nagu inglise keel hästi väljendada lubab: history = His story (eesti k. Tema ehk Jumala/Jeesuse lugu).
Vaatan seda lumesajust koolimaja, mis väliselt on vana ja üsna inetu, ja mõtlen, et selle sees on ometi nii palju armastust! Viimasel ajal järjest rohkem, väga erinevatel viisidel ja tasanditel kogetavaks saanud armastust mu jaoks. #välimusonpetlik
No comments:
Post a Comment