Täna õhtul sündinud luuletus:
Tundlik süda on korraga needus ja õnnistus. Kuid vist siiski rohkem mind hoiab ta. Lõpuks on kogu elu ju arm. Aga hoolega vaatama peame, et meie ei jätaks arme, nende ellu ja hingedesse, keda südames kalliks me peame. Hetkel vist siiski ei vahetaks tundlikkust tuimuse vastu. Arvan, et nõnda veel raskem elus oleks astuda. Tundlik süda on kohati karm, kõige rohkem vist enda vastu. Ja meenutama pean, et arm ka minu ellu ammu juba astus. Aga vastu tuleb ta võtta iga päev ja iga hetk uuesti ja uuesti, kui vaja. Ja vaigistada endas see süüdistav kaja: „Sa tegid valesti!“ Sest elu on suhte-liselt lühike. Aga suhted on igavesed. Tundlik süda on korraga needus ja õnnistus. 17.01.2021 ______ Siia lõppu sobib väga hästi ka Einikese mõte: „Me jääme alati üksteisele armastust võlgu. Ja sellega tuleb lihtsalt elada. Aga seda tuleb nii palju parandada, kui võimalik.“ (Tsitaat Einike Pilli juubelikonverentsi lõpukõnest). ______ Ja siis tuleb Pereraadiost veel kaks (mulle täiesti tundmatut) laulu järjestikku, mis sõnastavad imehästi osa minus valitsevast emotsioonideskaalast. Kuigi enne juba oli rahu tagasi tulnud, siis neid sõnu kuulates vaatan üles ja õhkasin mõttes, sügavalt südamest: "Aitäh...!" Ma ikka veel imestan, et Isa ju teab, mis keeli ma kõige paremini mõistan. Ja siis tajun, et nüüd on jälle hästi. Küll inimestega jõuab ka teinekord lõpuni klaarida, südame uuesti puhtaks rääkida. #lähedusehind #eluparadoksid #kõikonhästi #aitähIssi
No comments:
Post a Comment