Kolmnurk Oldenburg - Kiel - Tartu

Mõtteline kolmnurk Oldenburg – Kiel – Tartu [kaks esimest asuvad Põhja-Saksamaal]. Ühekorraga uskumatu ja imeline! – Nagu Julia K. mulle eelmisel nädalal kirjutas (tõlge saksa keelest): „Hullumeelne, kui väike maailm ikka on! Kunagi ei tea, keda kuskil kohata võib ja kes keda tunneb. Oleks ma kunagi arvata osanud, et Sina tunned proua P.-d? EI! Oleksid Sa kunagi ette kujutada osanud, et ma tunnen Sinu õppejõudu ja ta saab ka minu õppejõud olla?“

Niisiis, veetsin just kaks imetoredat tundi saksa keeles zoomis lobisedes. Tüdrukuga, keda tunnen Kieli suvekursuselt (2017). Ta oli Kielis tegelikult minu õpetaja, aga ta on sama vana, kui mina. Me oleme ka vahepeal kontaktis olnud, aga harva. Kuigi ta meeldib mulle väga, ja julgen öelda, et see sümpaatia on vastastikune. Igatahes, mul oli Tartu Ülikoolis üks õppejõud, sakslane. Paari aasta eest kolisid nad peale 8 aastat Eestis uuesti perega Saksamaale tagasi. Ja ta kutsus üliõpilasi appi, kes oleks valmis aitama neil kolida (st asju tassida). Ma läksin ka ja pärast ta saatis kõigile tänukirja, kus oli ka nende uus aadress Saksamaal. Et tulge külla. Üliarmas, et ta üldse niimoodi jagas meiega oma aadressi ja ilmselt mõtles ka küllakutset tõsiselt. Igatahes, kui ma aasta lõpus mõne jõulukaardi saatsin, avastasin oma aadresside nimekirjast, et mul on selle õppejõu aadress! Me pole kunagi mingid sõbrannad olnud vms, aga ta on väga tore. Seega mõtlesin, et üllataks, saadaks talle ka kaardi. Mõeldud, tehtud. Aga selle kaardiga postkastini jõudmiseks läks mul kiires jõulusaginas veidi aega. Ja vahepeal tuli veel üks idee – oota, see Julia elab samas linnas! Tema aadressi mul pole. Teeks topelt üllatuse, saadaks tema jaoks ka kaardi õppejõu juurde. Jällegi, mõeldud, tehtud. Kaks kaarti samas ümbrikus, koos kirjakesega, et kui kaardid käes, ta kirjutaks mulle e-mailile ja siis saan Juliale öelda, et ta kaardile järele läheks. Ja see toimis!!! Ja Julia oli vaimustuses. Ja siis tuli välja, et nad tunnevad üksteist. Et sama inimene oli eelmisel semestril Oldenburgi ülikoolis ka Julia õppejõud! Maailm, või vähemalt Euroopa, on tõesti pisike…
Kaarti ei ole Julia veel ära toonud, aga tänu sellele kaardikesele saime jälle tihedama kontakti. Muidugi, teoreetiliselt olid meil üksteise andmed olemas, aga me ilmselt poleks hetkel muidu sisulisemalt-pikemalt suhtlema hakanud (kui üldse). Igatahes, rääkisime just Juliaga pikalt, nii mõnus ja tore oli. Muuhulgas, sain selle kahe tunni jooksul ka (hetkel suusõnalise) pulmakutse!!! Saksamaale. Siis, kui kunagi koroona lubab. WOW. Aitäh! Oli imeline! Aitäh, armas õppejõud, et Sa meile oma aadressi andsid! Ja sain ka teada, et mu saksa keel pole üldsegi nii roostes kui ma arvasin (sest päriselt, pikalt ma saksa keeles ju tihti ei räägi enam). Täitsa okei oli – kui umbes tund enne kõne algust veidi juba saksa keeles mõtlesin, siis zoomi alustades läks juba täitsa hästi ja neid hetki, kus pidin sõnu otsima, tekkis tegelikult harva. Tänulik, mis muud. Rõõm, puhas rõõm.

*** *** ***

Saksakeelne tekst sama looga ka siia jäädvustuseks, kui see juba kirjutatud sai:

[Die Gescichte ist lang, aber es lohnt sich, glaube ich - man braucht in diesen Zeiten mehr positive Nachrichten].
Ein virtuelles Dreieck zwischen Oldenburg - Kiel - Tartu. Unglaublich - und so schön! - Wie Julia K. mir letzte Woche geschrieben hat: "Verrückt, wie klein die Welt doch ist. Und man weiß nie, wem man wo begegnet und wer wen kennt. Hätte ich jemals gedacht, dass Du und Frau P. euch kennt? NEIN! Hättest Du Dir je vorstellen können, dass ich Deine Dozentin aus der Uni kenne und sie auch meine Dozentin sein kann?"
Also, ich habe gerade 2 sehr schöne Stunden im Zoom auf Deutsch geplaudert mit der Mädchen, die ich aus der Sommerkurs in Kiel (2017) kenne. Sie war eigentlich meine Lehrerin dort. Aber ist genauso alt wie ich. Wir hatten auch inzwischen Kontakt, aber nur selten. Obwohl ich sie sehr gerne mag, und ich kann sehen, sie mich auch. Also, ich hatte in Estland, in Tartu, eine Dozentin, die Deutsche ist. Vor ein paar Jahre ist sie (nach 8 Jahre in Estland) mit der Familie wieder nach Deutschland umgezogen. Und sie hat damals die Studenten um die Hilfe gebetet mit der Umzug. Ich war auch dabei. Und dann hat sie später uns ein Dankeschön-E-Mail geschickt, mit ihre neue Adresse in Deutschland, dass wir zu Besuch kommen können oder so (so nett!!). Also, wenn ich dann am Ende des Jahres die (Papier)-Weihnachtskarten für manchen Freunden geschickt habe, habe ich enteckt, ich habe ihre Adresse! Wir sind nicht wirklich Freundinnen oder so, aber sie ist sehr nett. So, ich dachte, ich will Überrsachung machen und ihr eine Karte schicken. Gedacht, gemacht. Aber es dauerte ein bisschen, bis ich mit der Karte zur Post geschafft habe. Und in der Zwischenzeit in mir eingefallen - warte, dieses Mädchen, Julia, wohnt auch in Oldenburg, in derselben Stadt, wo die Dozentin! So, ich konnte zweimal eine Überraschung machen - auch für Julia! Habe für sie eine Karte in derselben Umbschlag geschickt, mit der Zettel für die Dozentin, dass sie mir Bescheid geben kann, wenn die Karten da sind und ich dann für die Julia (per E-Mail) schreiben kann, dass sie die Karte bei der Dozentin abholen soll. Und es hat geklappt!!! Und Julia war begeistert! Und dann haben wir herausgefunden, dass sie einander kennen! Nämlich war meine (ehemalige) Dozentin in letztem Semester auch Julia´s Dozentin! Die Karte ist sie noch nicht abgeholt, aber dank die Karte haben wir jetzt wieder neu in Verbindung gekommen und genau - gerade zwei Stunden schön geplaudert! Und in dieser Zeit habe ich auch die Hochzeit-Einladung bekommen!!! WOW! Danke, sooo schön war´s! Und mein Deutsch ist gar nicht so verrostet, als ich dachte. Danke nochmals, meine Lieben! Die Welt ist manchmal wirklich schön klein.