Viimased umbes 2,5 kuud on tõesti olnud aeg, kus igapäevaselt kogen "õnnistuste ämbreid" enda ellu välja kallatavat. Kui seni on need erilised kohtumised, vestlused, palved jne olnud eelkõige sedapidi, et teised inimesed on mulle tohutult õnnistuseks olnud, siis täna oli üks kahepoolne lugu, kus lõpuks vist mina sain sellele teisele inimesele rohkemgi õnnistuseks olla kui tema mulle - täiesti ootamatult, ägedalt ootamatult meie mõlema jaoks. Ja samas võin öelda, et see, et mina sain temale õnnistuseks ja julgustuseks olla, on minu jaoks omakorda ülisuur privileeg ja väärtustan selliseid hetki väga, seega sain ikkagi ka ise väga väga rõõmsaks neist hetkedest ehk sain ka ise õnnistatud, kuigi täitsa teistpidi.
Kuigi palju detaile kahjuks jagada ei saa, sest tegemist on teiste inimeste isiklike (elu)lugudega, aga siiski natuke saan. Sest tunnen, et ei saa mitte vaiki olla - isegi kui ise ka arvan, et ma kirjutan/jagan liiga palju tegelikult. Aga jah, need lood väga suures osas pole mitte minu enda, vaid Jumala lood, ja teistpidi tunnen, et ei oleks aus neid ainult endale hoida, kui nende jagamine saab olla kellelegi kolmandale ka julgustuseks. Ja nojah, pean tunnistama, et suur osa on siiski ka sellel, et ma lihtsalt tahan jagada-kirjutada, sellest on saanud mingisugune väga minule omane eneseväljendusviis.
Igatahes. Tänase loo juurde. Läksin hommikul Elu Sõna kogudusse jumalateenistusele. St enda kooli (=töökohta), sest see kogudus tegutseb samas majas ja on kooliga tihedalt seotud. Läksin ülistuse pärast, olen seda viimasel ajal igatsenud. Ja igatsen järjest enam ka päris-inimesi (meie enda koguduse kokkusaamised on jätkuvalt suures osas virtuaalsed). Ja oi, ülistust ma sain, vägevalt! 45 minutit vägagi mind kõnetavat ja mulle sobivas stiilist ülistust. Niiiii mõnus oli! Mega tänulik teile, kallid ülistajad! Pean tihedamini tulema edaspidi (sain nüüd teada, et ainult see ülistajate-koosseis neil ongi - ja ma väga hindan neid!). Kolmveerand tundi maski taga täiest südamest laulda oli küll väljakutse, aga mitte kõige hullem ka. Ja pärast ma oleksin tahtnud veel ühe konkreetse kolleegiga koos palvetada, aga ta pidi kahjuks ära kiirustama. Olin pisut kurb, aga tegelikult polnud hullu midagi, sest mul polnud üldse nii kriitiline teema, et oleks kindlasti vaja olnud eestpalvet. Siiski, kuna teenistuse lõpus hõigati ka mõned nimed välja, kes olid nö ametlikud eespalvetajad, kelle juurde võis minna, siis jäin veel ootama - eestpalvetajate seas oli ka üks teine kolleeg, kellega mulle samuti oleks hästi sobinud palvetada (ja kellega me möödunud esmaspäeval väga erilisi hetki jagasime). Tollele esimesele vaid poleks pidanud nii pikka eellugu rääkima, sest tema teab juba tausta rohkem. Lõpuks aga läks nii, et ka selle teise kolleegiga ei saanud palvetada, sest algul oli liiga suur järjekord, pärast ta tahtis ise tööd teha ning ütles küll, et ma võin tulla hiljem ta klassi, aga tahtsin talle veidi aega anda, mitte teda töötamast segada. Läksin siis oma klassi, kirjutasin seal oma kristlikusse märkmikusse ühe teise vana loo ära lõpuks (ma kodus kunagi ei viitsi nö tagantjärele kirjutada asju, kuigi tahan, et need kirja saaksid). Ja siis - tuli minuga jutustama üks kolmas kolleeg, samuti väga armas inimene :). Nimetagem teda siin V.-ks, edaspidise lihtsustuse huvides. Algul V. tuli täiesti teisel teemal, käsitööga seoses ühte asja küsima. Jäime niisama juttu ajama ja siis nägin, et see antud loos number kaks kolleeg juba läheb ära - ta ütles ukse vahelt tsau küll ja kui ma oleks tahtnud, oleksin saanud temalt veel kord küsida, kas tal on aega, aga ma ei hakanud enam (sest tõesti, polnud üldse nii tähtis hetkel ja ei tahtnud ka teda kinni hoida liiga kaua) ja ju tema sai ka aru, et pole nii oluline. Igatahes, siis jutustasime V.-ga veel veidi niisama ja siis küsisin, et äkki hoopis tema on nõus minu eest palvetama. Ta muidugi oli. Rääkisin lühidalt, mis teema on, ja V. ütles juba siis, et Eva, see pole juhuslik, et Sa täna siia minu otsa oled kukkunud. Ja siis...järgneva aja jooksul veendusime mõlemad järjest enam, et tõesti, ei olnud juhuslik, oli täiega äge Jumala juhtimine, meie mõlema jaoks samavõrra üllatav!!! Kõigepealt jaa, ta palvetas minu eest, väga armsasti. Samas ka oma laste eest, ja ütles seal palves midagi, millest ma natuke rohkem aru sain, miks ta ütles, et hoopis mina olen temale julgustuseks sellega, mis ma jagasin. Kui esimese palve lõpetasime, küsisin ettevaatlikult veidi edasi, et kas ta tahab sellest teemast veel jagada (tegemist oli ühe V. lähedase inimesega seotud murega, nimetagem seda lähedast siin T.-ks). V. rääkis. Ja teda kuulates järjest enam tulid teatud asjad mulle liigagi tuttavad ette. Ma ei tea ja ma ei saa täna veel väita, et see päriselt oli/on lugu, millega minu elulugu haakub ja sarnaneb, aga kõlas vägagi nii. Lõpuks pakkusin, et kui V. soovib, küsigu T. käest, kas ta oleks nõus minuga kokku saama. V. arvas, et T. on nõus küll. Mitte et ma arvaks, et mina otseselt aidata saaksin, aga mõnikord see, kui keegi Sind päriselt mõistab, ongi juba suur abi ja võib olla võti headeks muutusteks. Ja lõpuni ma ei oskagi seletada, miks mul tuli väga südamesse selle inimesega rääkida, kui võimalik, aga jah, need lood, millega ma tunnen, et on minu elus midagi ühist olnud, käivad mul alati sügavalt südamest läbi, valusa torkena. Ja lähevad korda rohkem, kui mõned teised, mida ma nii hästi ei mõista. Ja siis mul oli veel täiega südames palvetada V. eest, sest see, mida ta jagas, ei ole talle endale ka kerge kanda kohe kindlasti. Ja jällegi, ma mõistsin natuke liiga hästi (=valusalt), kõrvutades oma ema elu ja südamevalu antud olukorraga. Palvetasin. Ja sain V. reaktsioonidest aru, et see läks talle väga korda ja puudutas südant. Ju siis tabasin tõesti õigeid kohti. See kõik kokku oli nii nii eriline! Siis pidin juba bussi peale jooksma, aga enne veel - kui olin palvetamise lõpetanud - kallistasime, ja teineteist kaelustades lihtsalt naersime mõlemad! Sellist parimas mõttes veidrat naeru, mille tähendust ma tõlgiksin järgmiste sõnadega (ja usun, et see tõlge oleks meie mõlema jaoks umbes sama olnud): "Wow! Päriselt või, Jumal, mis just toimus?! Täiesti uskumatu!! Appi kui lahe! Nii üllatav, nii ootamatu! AITÄH, Isa!"
Tõesti. WOW. Äge. Aitäh, Jumal! AITÄH!!!
Täiega eriline ja väga tänulikuks tegev on, kui keegi minule aega pühendab, on valmis mind kuulama, minu eest palvetama jne. Aga veel topelt erilisemad on sellised hetked nagu täna Jumal lõi, kus mina saan ise olla kellelegi õnnistuseks. Ja veel endast mitu korda vanemale ja elukogenumale inimesele! Saan olla julgustajaks ja õnnistuseks just nende aukude pärast, kust mina olen läbi käinud. See on alandlikuks tegev ja ilus. (Usu)elu paradoksid.
#seeonseemisJeesusteeb (samanimeline laul siin)
No comments:
Post a Comment