Tööpäev, kus olen hommikul nii väsinud, et mul on päris raske end voodist püsti ajada (lihtsalt ei jõudnud taaskord piisavalt magada mitmel eri põhjusel). Aga õnneks ma juba tean, et kui tööle jõuan, läheb paremaks. 4x45 min, kus ma heas mõttes pean unustama väsimuse ja kõik muud mõtted. Selleks ajaks, kui õpilastega õue samblike vaatama olen plaaninud minna, tuleb päike välja ja on imeilus! Õpilased käituvad ka väga hästi, puhas rõõm!
Aga tänases on veel enamat! Üks kolleeg toob mulle tänutäheks omakorjatud jõhvikaid ja pärnaõisi. Teine kingib ühe korraliku kallistuse, seekord ilma, et ma oleks isegi küsinud. Kolmas vastab mu õhtusele [täiesti eraviisilisele] telefonikõnele sõnadega: "Jaa, kallis Evakene."
Rääkimata sellest, kuidas vaba tunni ajal paari kolleegiga ühest ägedast ja lõbusast kalendrist igasuguseid põnevaid mõtteid avastame ja ühe tsitaadi peale (pildil) järsku kõik koos niimoodi naerame, et vist segame kõrvalklassides toimuvaid tunde. Või kuidas üks meist jagab oma elu keerulisi olukordi-väljakutseid ja seejuures tema suhtumine ja usk on suureks eeskujuks! Me hoiame üksteist! Aitäh, et olete!
Olgu öeldud, et ega meilgi pole kõik tööpäevad nii lõbusad-tähenduslikud või suhtlemisrohked, aga vahel läheb just nii, nagu sel päeval vist meile kõigile vaja. Ja siis veidi enne kl 18 paiku töölt lahkudes, kui olen olnud isegi täitsa tubli ja ka homseks kõik ettevalmistused korralikult ära teinud, ei olegi ma enam niiiii väsinud kui umbes kl 16 paiku. Isegi õhtul trenni minemise mõte muutub uuesti täitsa meeldivaks.
No comments:
Post a Comment