Killukesi Võimaluste Festivalist

Võimaluste Festival ehk 3D koguduse suvelaager. 19-22.august, Jõulumäe puhkekeskus, Pärnumaa.

Paljutki jääb muidugi neist ridadest välja, aga ometi on mulle väga hakanud meeldima ka sellises avalikus stiilis kirjutamine, nii et siin mõned pildikesed ja tunded VFist. 

Tutvun esimesel õhtul ühe noormehega, kes ei ole kristlane ja on esimest korda kristlikul üritusel. Ta on ise väga avatud ja kinnitab säravail silmil, et on tundnud väga sooja vastuvõttu. Viimasel päeval meie kogukonna ringi sattudes kinnitab, et on jätkuvalt väga positiivselt üllatunud ja saanud väga palju mõtteainet ning väga tänulik, et sai sellest osa olla, kristlust ja kristlasi täiesti uuel viisil tajuma õppida.

Esimene hommik, kus ma olen valmis hoolimata väga poolikuks jäänud unest veidi peale kl 7 voodist välja ronima, sest on Eesti Vabariigi 30.taasiseseisvumispäev ja ka meie päevakavas on lipuheiskamine ja hümn. Kuulan endale väga kalli mehe mõtisklusi, kes oli sel saatuslikul päeval 25-aastane, ja tajun vähemalt sellel hetkel, et Eesti, mis on mõni kuu vanem kui mina, on tõesti suur kingitus ja Jumala ime. Oleme tänulikud ja palvetame üheskoos Eesti eest.

Ma armastan laagreid, sest lisaks sellele, mis sünnib isiklikul tasandil, minu sees või minu kaudu, on nii eriline aimamisi näha, kuidas sünnivad teiste jaoks erilised, isiklikud lood. Siis, kui jalutan õhtul erinevate majade vahel ja näen kaugelt kahte-kolme inimest eraldatud kohas laua ääres istumas ja vestlemas päris asjadest. Siis, kui vaatan kedagi üksteise eest palvetamas. Siis, kui näen, et keegi teenistusel nutab või pisarates ülistab. Sest jah, kui inimesed omavahel vestlevad, siis isegi sõnu kuulmata, diskreetsele kaugusele jäädes on inimeste kehahoiakust ja näoilmetest näha, et seal räägitakse päris asjadest, mitte niisama millestki pealiskaudsest.

See hetk, kus ühe vestluse tulemusel ütlen oma kaaslasele, et aitäh, et Sa jagad - ma ei tunne enam, et ma olen üksinda see paha inimene, kes nii mõtleb-tunneb (sest jah, ma tunnen ennast süüdi, et ma teatud viisil tunnen-mõtlen, et see pole teiste suhtes päris aus või õige...ja ometi ei saa ma neid tundeid päriselt muuta).

See hetk, kui külalisjutlustaja - suure pere isa, ettevõtja, pastor - tunnistab laval, et temal on suur probleem alaväärsuse ja enesehaletsusega. Paradoksaalsel kombel see annab lootust mullegi.

Üksinda metsas jalutamine viimase päeva õhtupoolikul, kus tajun, et mingid laagri jooksul saadud kõnetused ja erinevatest vestlustest saadud mõtted vormuvad tervikuks, justkui kivi-kivi haaval ehitatud maja, selginevad ja saavad konkreetsete järgmiste sammude vormi, mida püüan koju minnes muuta, mis harjumusi (taas)luua või mida enda elust välja jätta, olgu tegude või mõtete tasandil. Ühest küljest vanad teemad, teisalt mõned täiesti uued seosed, mida hakkan nägema. Teadmata veel, kas need "avastused" on päris õiged, aga ometi on tunne, et need mõtted on Jumalalt - ja kindlasti tasuvad need sammud katsetamist. Ja võitlemist. Kõige suurem võitlus ilmselt on esialgu säilitada seda sisemist kindlust, et ma tean, et need muudetud harjumused ja igapäevaelu rütmid, käitumis-, mõtte- ja tundemustrid, mis lõpuks mõjutavad vaimulikku elu ka, on võitlemist väärt ja et on vahe, mida ma nende väikeste valikute tasandil teen. 

Armastan seda, kui kõneleja hääl laval peaaegu murdub ja silmis on pisarad, sest ta elab nii väga kaasa sellele, mida Jeesus on meie eest teinud ja mida Ta tahab sellel õhtul saalis olevate inimeste eludes teha. Mitte, et pisarad ja emotsioon oleks eesmärk omaette, aga olles ise emotsionaalne inimene, see paratamatult liigutab mind ja haarab kaasa. Aga lõpuks oleme me kõik emotsionaalsed olendid ja ma usun, et sellised hetked on vajalikud, et luua mingi sügavus ja kontakt Jumalaga, mida igapäevaelus nii naljalt ei saavuta.

See hetk, kus jutlus ja tunnistus on suutnud luua õhkkonna, kus ma pole kaugeltki ainuke saalis, kes oma kohal pisarates palvetab. Sel õhtul sünnib seal midagi minu ja olen kindel, et paljude teiste eludes ja südametes.

Need öised sosinal peetud päris vestlused sõbrannaga saunas, sest me teame, et täpselt teisel pool seina on meeste saun ja seinad kostavad ülihästi läbi. Need jutud ei ole kohe kindlasti mõeldud teiste kõrvadele. Ja just selles laagri viimase öö vestluses, jagades ühest protsessist, mida mina hetkel otseselt  mõjutada ei saa, mille tulemus aga mõjutab mindki, tunnen, et minu sees asjad sel teemal kuidagi lõpuni settivad, selginevad ja rahunevad. Isegi siis, kui vastuseid jätkuvalt ei ole. Nüüd ma olen valmis veel kannatlik olema, ootama ja palvetama.

Hetk, kus füsioterapeudist sõbranna pakub, et ta teeb mulle massaaži. Muidugi, ülimõnus! Kell on umbes pool kaks öösel. Kuulame teisi karaoket laulmas ja mina olen lõpuks nõusse jäänud, et teen kaasa kell 2 algava seiklusmängu. 

8 inimest saab VFi viimasel päeval ristitud, kaks neist teevad oma otsuse viimasel hetkel. Peale ristimist koguneme koguduse perena ristitute ümber, käed üksteise õlgadel, ja palvetame nende eest. 

Foto: Hanna Rebeka Leinštrep/3D kogudus

Kui laagri viimase viieteist minuti jooksul tekib veel üks viieminutiline päris-vestlus. Ja mul on miskipärast nii siiralt hea meel selle inimese elust kuulda, just eriti viimasel hetkel, kui enam üldse ei oota seda tüüpi vestluste tekkimist.

Kogu VFi vältel, kuidas ilm oli hoitud - sadas küll palju ja "südamest" ehk ikka korralikku padukat, aga alati täpse ajastusega, et ka kõik planeeritud välitegevused said ilusa ilmaga peetud.

Bussiakendel lahmav vesi ja mõneks hetkeks ilmuv õrn vikerkaar tagasiteel. Jumala lepingu märk.

Need on esmamuljed. See, mis jääb püsima, selgub hiljem. Aga täna on mul usku, et midagi jääb ja midagi muutub. Heas suunas. 

Ruhnust, usaldusest ja lähedusest

Küla keset merd.* Ruhnu. Palverännak ja samas lihtsalt mõnus reis ja osadusaeg igaõhtuse sauna ja koos naermisega. 

                                                         *Tsiteerides üht rännakukaaslast.

8.-11.august, 3 ööd ja sisuliselt 2,5 päeva kohapeal olemist. Üle kahe tunni meresõitu ja pisike saar oma eripärade ja vahelduva ilmaga. 

Kõndimist oli küll vähem kui isiklikult igatseksin ja varasematest rännakutest harjunud olin ja pika vinnaga nagu ma olen, seda päris palverännaku tunnet ma kätte ei saanudki, st päriselt keskenduma suutsin hakata alles väheke enne seda, kui juba koju (st majutuskohta) tagasi jõudsime. Eks oma osa mängis ka ilm - viimasel päeval jõudsime tagasi minutipealt enne seda, kui sadama hakkas. Ja väga väga tugevasti! Seega ma jätsin ära plaani ise veel pealelõunal kõndima minna. Nii et jah kuna alguses oli väga raske keskenduda, siis jäid ka tulemata otsesed Jumala kõnetused, mida ehk igatsesin ja mingi hetk olin selle pärast kurb. Samas püüdsingi algusest peale sinna minna konkreetsete ootusteta ja teades, et me seekord eriti palju ei kõnni, võttagi seda osaliselt lihtsalt mõnusas seltskonnas reisimisena. Aga see kõik ei tähenda, et oleks olnud kuidagi halb aeg. Vastupidi, ikka oli väga hea ja olen väga tänulik, et sain sellest osa olla! Sest kuigi üks-ühele Jumalaga midagi väga ei kogenud (ja see on jätkuvalt mingi suurem küsimus mu jaoks ka, miks see nii on), siis teiste inimeste kaudu sain igal juhul puudutatud ja kõnetatud! Ja oi kui tänulik ma olen nende hetkede eest! Kõige tähenduslikumaks kujunesidki mõned vestlused, kus jagasime päris elu südamest südamesse ja seejuures leidsime ühiseid teemasid.

Kõigepealt esimese täispäeva pealelõuna, kui oli vaba aeg. Meiega oli ka üks abielupaar, kes tegid meiega koos muusikat ja nad harjutasid oma majakese trepil (kitarr + laulmine) ning kuna ülistusmuusika on see, mis mind alati tõmbab, läksin nende juurde ja küsisin luba liituda, muidugi polnud neil selle vastu midagi. Laulsime päris tükk aega ja siis hakkas sadama, jällegi väga kõvasti. Läksime nende tuppa varju ja lihtsalt hakkasime rääkima. Saamata detaile jagada, sest need on ka teiste inimeste isiklikud lood, võib öelda, et rääkisime peamiselt koguduse elust, puhtalt isiklikul ja emotsioonide tasandil. Kuigi lood on erinevad, siis üllataval kombel tajusime ilmselt kõik, et tundetasand on sarnane. Mina igal juhul elasin väga kaasa ja olen super tänulik, et nad jagasid nii ausalt. Seejuures ma ei tundnud neid inimesi varem üldse ja nad on minust päris palju vanemad. Aga just selline teiste elukogemuse kuulmine annab minu jaoks hästi palju juurde ja aitab elu avaramalt näha. Lõpuks veel palvetasime üksteise eest ja märkamatult oligi mõõdunud mitu tundi ja käes aeg õhtusöögiks. Mul on hea meel, et vihmasadu meid niimoodi sinna tuppa vestlema jääma ajendas. 

Samal õhtul tekkis veel teinegi eriline vestlus ühe samuti 3Dsse kuuluva neiuga, kellega aga varem oleme vaid väga põgusalt tutvunud. Ja see, kuidas Jumal loob neid keskkondi, kus Tema saab midagi teha! Pidime vestlusgruppidesse jagunema sünnipäevade järgi ja selgus, et see jagunemine oli väga ebavõrdne, st sattusime temaga kahekesi gruppi. Kui oleks olnud rohkem inimesi, siis ei oleks ilmselt midagi sellist sealt kunagi sündinud. Aga sündis. No ei ole juhus minu jaoks. Ma ei mäletagi täpselt, mis see aruteluküsimus oli, aga igatahes ta küsis minult midagi ja jõudsime sealt minu elu keeruliste lugudeni, mis viimase aasta jooksul aktuaalsed olnud, ja kui mainisin ühte teemat, siis tema ütles, et kummaline, tal on sarnane teema elus. Ja noh siis me rääkisime hiljem veel pikalt sellest edasi, mis oli mõlema jaoks lõpuks väga tähenduslik kogemus. Tema näiteks sõnastas endast rääkides mitmel korral asju, mida mina iseenda sees ammu olen teadvustanud ja sõnastanud, aga samas väga harva (kui üldse) sellisel kujul kellelegi välja olen julgenud öelda. Sest need asjad tunduvad lihtsalt nii veidrad. Ja siis ma kuulan teda ja jääb vaid üle noogutada, talle silma vaadata ja öelda: Mhm, ma tean, mida Sa tunned! Mitmel korral seejuures huuli kokku surudes, endal pisarad kurgus. Sest see teema on jätkuvalt mingil määral valus mu jaoks ja lihtsalt niivõrd kummaline on, kui keegi nii sarnaselt kogeb ja nii avali sõnastab asju, mida mina olen peljanud kellegagi nii detailselt jagada. Hiljem palvetasime ka üksteise eest ja kuigi sõnad minu suus takerdusid miskipärast väga, siis süda oli 100% kaasa elamas sellele haprale neiule minu kõrval. 

Hiljem palverännaku käigus saime mõlemate vestluskaaslastega jagada pisikesi suure tähendusega hetki - olgu suurtes ühistes vestlusringides, viimasel õhtul palvelas peetud teenistusel või lihtsalt hilisõhtul õue peal  - need pilgud ja puudutused, mis ütlevad nii palju. Vähemalt minule tähendavad sellised hetked tohutult, vist ebanormaalselt palju. Ja need hetked said sündida ainult selle pärast, et eelnevalt oli loodud keskkond ja olime end avada tahtnud ja julgenud ning seetõttu teadsime sügavalt, mis teist puudutab. Ja siis see torkivalt valus tunne, kui taban end tänulikkuse kõrvalt võrdlemas neid sõnadeta mõistmise ja üksteise südamesse nägemise hetki mitmete teiste suhetega, kus sellist lähedust ei eksisteeri, kuigi võiks. Ja teisalt taaskord see kriipiv valu paneb veelgi rohkem hindama neid suhteid mu elus, kus see tähendust loov lähedus eksisteerib. Olgu need siis sellised ühekordsed kohtumised palverännakul või püsivad sõprussuhted. Igal juhul poolteist päeva peale saabumist ühega neist vestluskaaslastest pimedas õhtus sauna poole kõndides ütlesin talle, et nüüd on see palverännak juba olnud väärt tulemist. 

Südamlik tänu korraldajatele, et loote retki, kus tekivad keskkonnad annavad Jumalale võimaluse tegutseda! 

Minu jaoks justkui jätkus palverännak veel eile, kuigi päriselt lahkusime saarelt juba kl 8 hommikul väljuva praamiga. Merel muidugi oli ka veel häid ja tänulikuks tegevaid vestlusi. Aga veel enam - olin otsustanud sõita korraks Tallinnasse, et kohtuda ühe erilise sõbraga. See sõprus algas kolm suve tagasi ühest Hiiumaa koolikoridorist kl 1 ja 3 vahel öösel ja need vestlused olid nii isiklikud, et hommikul oli isegi veidi piinlik üksteisele otsa vaadata. See on siis minu versioon. Igal juhul tookord me ka absoluutselt ei tundnud üksteist - aga olime jällegi üheskoos osa üritusest, mis annab võimaluse isiklike lugude tekkeks. Sõpruse kujunemine läks edasi tookord umbes nädala pärast samuti palverännakul, mis oli siis minu esimene mitmepäevane rännak. Seega sobis kohtumine praeguse palverännaku pikenduseks ideaalselt. See sõber elab nüüd juba kaks aastat Saksamaal ja tegelikult oleme vahepeal suhelnud väga minimaalselt, aga jah selles sõpruses on ilmselgelt Jumala käsi väga tugevalt mängus ning need vähesed tunnid, mille oleme koos veetnud elus, on olnud väga sügavaid jagamisi täis. Seega ma väga igatsesin temaga kohtuda. Samas kahtlesin, kas ma jaksan veel kuhugi sõita. Päris aus olles õige pisut kartsin ka, et me pole ju nii kaua kohtunud, kas see eriline side meie vahel on ikka alles? See hirm oli küll asjata. Oli alles. Üle 4 tunni südamest südamesse päris elu jagamist tõestas seda rohkem kui küllaga. Enne lahkumist muidugi palvetasime ka ja kuigi see kõik toimus lihtsalt ühes söögikohas, oli mul lõpuks päris ükskõik, et pisar mööda põske alla voolas ja mööda kõndivad teenindajad või teised kliendid võisid mõelda mida iganes. Sest see oli meie hetk oma Jumalaga ja selles oli nii palju turvalisust, et teiste arvamus ei lugenud enam. 

Aitäh Sulle, kui Sa end selles loos ära tundsid! Aitäh Jumalale, kes kasutab ära neid ühiseid retki, kui anname Talle aega - ja loob selle ühise suure loo sees neid isiklikke lugusid ja jagamisi, mis muudavad elu nii väärtuslikuks! 

Jaanipäev kui tänulaager

Jaanipäev. Jah, lõke oli ka, aga see oli minu jaoks kõige vähem oluline osa. Minu jaoks oli tegemist justkui tänulaagriga - tundus justku laager, kuigi olime kohapeal vähem kui 24h. Aga selle ajaga jõuab palju tähenduslikke vestlusi pidada, palju mõelda ja tunda. Eriline oli juba see, et viimati olime terve suure kogudusega koos septembri alguses. Koroona-aasta võlud. Kuid minu jaoks isiklikult oli Voorel olemisega seotud veel palju rohkem - viimati olime kogudusega samas paigas umbes 10 kuud tagasi Võimaluste Festivalil (ehk suvelaagris) ja tol hetkel ma olin veel väga kehvas kohas depressiooniga ning ka vaimulikult ja mul oli tegelikult väga raske olla seal. Mäletan veel liiga selgelt mingeid konkreetseid hetki sellest laagrist, vestlusi, palveid (aitäh kõigile, kes minuga koos palvetasid!) ja eelkõige tundeid enda sees. Ning nüüd olla samades paikades, totaalselt teises seisus (heas mõttes) ja vaadata tagasi, mida Jumal on vahepeal teinud, see oli eriline. Seekord sain ise ühe tüdrukuga pikki vestlusi pidada, jagada oma lugu, kuulata teda ja tema eest palvetada. On privileeg olla ise piisavalt täidetud, et saan ja tahan kellegi teise jaoks olemas olla.

Õhtuse teenistuse ajal kõnetasid taaskord laulud, mis sobisid väga hästi minu mõtete ja meeleoluga. Esimeses laulus on fraas “Praegu ma kõike veel täpselt ei tea, kuid tean, tuleb selgus ja aeg, mil muud teha ei soovi, kui ülistada ja kiita Sind, sest Su ustavust aina ma näen” - laulsin ja kogesin, et jah, see ongi just täpselt see, mis täna on tõsi mu jaoks - segadusest ja küsimustest on saanud aeg (tegelikult juba päris ammu), kui tahan lihtsalt kiita Jumalat selle eest, et on jälle hästi ja et Tema on olnud ustavalt mu kõrval. Teine laul fraasiga “Vaenlasel ei ole meelevalda, ükski relv ei saa tal võitu anda..Sulle kuulub meelevald taevastes ja taeva all…” oli midagi, mida laulsin palvena, et see tõesti nii oleks selles paigas ning eelkõige iga minu ümber seisva ning meiega seotud inimese elus. Kogesin seda julgust ja otsustavust neid sõnu tõesti uskuda seekord. Ja tahes-tahtmata meenutasin eelmise korra, Võimaluste Festivali viimast õhtut, kui oli ülistusõhtu. See tähendaks üldiselt minu jaoks laagri kõige oodatumaid hetki, aga tookord oli ülistusõhtu vastupidi, kõige valusam, rõvedam aeg. Terve VFi ma tundsin, et ma ei saa ülistada (st kaasa laulda ega südamega kaasas olla sellega), sest kõik see, mis laval toimub või mida lauldakse, ei ole minu jaoks piisavalt tõde, piisavalt isiklikult siduv (mitte, et ma oleks arvanud, et kristlus ei ole tõde, aga kahtlesin iseenda pühendumises ja motiivides ja kindlasti ei olnud minu Jumalasuhtega sel hetkel sugugi hästi). Seejuures ma meeletult igatsesin kogeda tol õhtul Jumalat ja vabaks saada ängistusest enda sees. Aga seda päriselt ei juhtunud. Ja siis seista uuesti seal samas paigas ja saada päriselt ülistada, südamest, oi see oli võrratu! Ja teada, et vahepealse 10 kuu jooksul olen Jumalat taas kogeda saanud vägagi palju. Olgu veel öeldud, et see tagasi mõtlemine nii paljudele hetkedele, mis eelmisel korral Voorel kogesin, ei olnud kuidagi minevikku kinni jäämine, vaid puhas tähistamismeeleolu! See, et olles olnud nii sügaval augus, oskan ka rohkem rõõmu tunda sellest, kui on hästi. Pole küll päris sama paralleel, aga siinkohal meenus lugu Piiblist, kus Jeesus ütleb, et kellele on rohkem andeks antud, armastab rohkem.

Tänulik, üdini tänulik!

Foto: Hanna Rebeka Leinštrep, 23.juuni õhtu, @Voore puhkekeskus

Pidupäev

11.juuni 2021, reede

Täna on pidupäev. Kaks aktust tuletavad meelde, et me tõesti oleme läbi teinud erakordse kooliaasta (mis lõpuks juba kuidagi nii normaalne tundus). Tunnustust väärivad kõik koolijuhid, õpetajad jm personal, õpilased, lapsevanemad ja teised toetajad!
Mu lemmikosa aktuste juures on, et näen oma lapsi täiesti teises kontekstis, kasutamas teisi ande kui see klassiruumis võimalik on. Õpin neid noori inimesi rohkem tervikuna nägema. Kui siis veel õpetajatele karikaid jagama hakatakse (kõige üllatavam tänukingitus!), tean, et me ei saa jätta tunnustamata ka imelist tandemit, kes on pidanud kandma kõige suuremat vastutust. Meid kõiki julgustanud, toetanud ja olnud uskumatult kannatlikud ka keset kõiki muutusi, otsuseid, mida tuli teha jooksu pealt, kohanemisi ja uuesti ümber kohanemisi - neis keerulistes oludes tõeliselt välja elanud Jeesuse karakterit! Ja kui pärast veel selgub, et lilleampel, mille neile kollektiivi poolt tänuks valisime, oli nii armsasti juhitud Jumala poolt, kes hoolib meie elu pisidetailidest, siis on see päev rohkem kui korda läinud.
Kooli juures ei tulnud piltide tegemine meeldegi, aga tagasiteel saab tehtud mälestuseks pilt HTI juures ehk majas, kus õppimise küll 2 aastat tagasi lõpetasin, aga kus kohatud inimestest mitmed on tänaseni südame küljes ning muidugi sealt saadud diplom võimaldab mul täna üldse selle armsa koolipere keskel töötada.
Ülim tänu ja au kuulub aga meie kõigi Julgustajale ja Juhile, kelle arm on meid kandnud siiani ja kannab ka edasi! Tänu Jumalale!
#aegtähistada #parimadjuhid #parimkollektiiv #jumalariiklikudkogukonnad #paradiisonpisiasjades #paradiisonsuhetes 

Meelespead

 

Meelespead on ühed mu lemmiklilled. Tõin täna mõned õied aiast tuppa. Loodetavasti aitavad nad mul meeles pidada, et:

• Varsti on suvi ja saab pikemalt/rohkem puhata.
• Neist "koerpoistest", kellega ma täna õpetajana hakkama ei saa, kasvavad suure tõenäosusega ühel päeval täitsa tublid ja toredad noormehed.
• Mul on jätkuvalt maailma parimad kolleegid - kes lohutavad ja aitavad poistega vestelda ja kelle juurde võib minna eestpalvet paluma ja kes oskavad palvetada nii, et ruum tõesti täitub tuntava Püha Vaimu kohalolu ja rahuga ja siis saan juba päris okeilt järgmisse tundi minna. - Need inimesed mu kõrval on SUUR tänupõhjus!
• Teiste klassidega on ju kõik hästi ja nendega on järjest toredamad ja sisulisemad suhted.
• See on okei, kui õpetaja maikuuks ära väsib ja 2/3 tööpäevadest tunneb, et ei jaksa ja ei taha enam.
• See on okei, kui väsimuse põhipõhjused on tegelikult kusagil mujal kui koolis.
• Millalgi tuleb hetk, kus saavad ka need asjad rohkem tasakaalu. 
• Ma olen Jumalale ikkagi täpselt sama kallis (ja oma sõpradele ka), kui ma ka oma töiste asjade jm kohustustega sugugi nii hästi toime ei tule, kui ma tahaksin [isegi siis, kui seda on tihti raske päriselt, sh tunde tasandil omaks võtta].
• Kui suudad välja magada, on juba palju paremini, kuigi see ei lahenda sisulisi küsimusi.
• Kui mõelda korraks aastake tagasi, siis on kõik praegu ikka täiesti hästi.
• Vt uuesti esimene punkt.

Ilus, kosutav, suvine pühapäev

Hommikupoolik Elu Sõnas - võrratu ülistusaeg; parajal hulgal pisaraid ja üksteise eest palvetamist. Just sellisel viisil palvetamist, mida ma kõige enam vajan, hindan ja igatsen. Ma armastan seda, kui ma mingil hetkel olen välja öelnud, mis just mind kõige enam puudutab ja kui siis inimesed oskavad ja tahavad ära õppida neid viise. Ja järjekordne kogemus, et ükskõik, kas argipäeval oleme (selles samas hoones!) õpilase, õpetaja või lapsevanema rollis, siis Jumala rahvana, Tema ees oleme kõik võrdsed ja ühtsed. Siis jõuan korraks kodust läbi "lennata" ja edasi oma kogudusega värskes õhus aega veetma. On lihtsalt mõnus koos jalutada, juttu ajada ja ilma nautida. Saab kalleid kogudusekaaslasi kas või kaugelt näha, aga lõpuks ikkagi ka suhelda inimestega, keda pole pikki kuid näinud, ja see on lihtsalt mõnus. Viimaks korjame armsa sõbrannaga meelespeasid, saadan ta bussile ja tagasi jalutan omaette nostalgilisi mõtteid mõlgutades - juhtub peaaegu alati Maaülikooli lähistel, kus 3 aastat elasin, aga enam nii tihti ei satu. Päeva lõpetan hooaja esimese ujumisega!

Vähemalt korraks jaksan jälle. Näeb, kaua see püsib.

Tänulik igaühele, kes tänases kaaslaseks olid kui ka neile, kes neid koosolemisi organiseerisid.
Ilusa päeva lõpuks võib õites piltidega veidi eputada ka.

Ja selles paigas, taustal oleval muruplatsil, oma endise ühika-kodu kõrval, juhtisin esimest korda ise kogukonnas arutelu, nö prooviks, olemata ise veel päriselt kogukonnajuht. Oli 2017.a suvi. Täna pidasin taustal oleval pingil tänupalve möödunud teekonnale mõeldes.

Kuidas te küll saate ilma...?

...palveta?

Ma ei pea ennast kuigi tugevaks palvetajaks, eriti üksinda (kuigi palve on loomulikult ikkagi mu igapäevaelu osa), aga on hetki, kus ma mõtlen, et mida küll teevad sellistes hetkedes inimesed, kes ei oska palvetada?  St igaüks oskab, tuleb lihtsalt oma sõnadega Jumalale öelda, mis südames, ja kui sõnastada ei oska, siis ta kuuleb ka meie südame palveid, sõnades väljendamatuid ohkamisi, nagu Piibel ütleb. Aga inimesed tihti arvavad ja ütlevad, et ma ei oska palvetada. Või siis sellised inimesed, kelle mõttemaailmas lihtsalt ei eksisteeri võimalust palvetada? Eks mul mingid vastused muidugi on endal ka, mida inimesed siis teevad, aga päriselt täitsa põnev oleks kuulda, kui keegi on valmis jagama. Mida Sa nt teed olukorras, kus oled kellegi pärast väga mures, aga Sa ei saa otseselt kuidagi aidata? 

Aga viimati kerkis mul küsimus "Mida ometi selles hetkes ilma palveta üldse teha saaks?" sel reedel, lausa mitu korda järjest. Viimase umbes poolteise nädala jooksul on olnud kohati väga keerulisi hetki mu jaoks, nii emotsionaalselt kui füüsilist väsimust (ja viimane võimendab esimest), segadust ja küsimusi enda sees, pisaraid. Ikka sel samal vanal teemal, millega ma tegelikult juba pikalt olen tegelenud (kes teab, see teab), aga hetkel tundnud, et kuidagi ummikus uuesti, või pigem et ma lihtsalt ei jaksa enam tegeleda, aga pooleli jätta ka ei või ega taha. Igatahes, kust see palve küsimus kerkis - need hetked nõustaja juures, kus tugevaid emotsioone on korraga liiga palju ja rääkimisest ei tule enam midagi välja. Antud juhul lõpevad need sellega, et meie käed on ühendatud palveks, mina nutan ja tema palvetab. Sest ta teab, et just nii mulle väga hästi sobib. Ja need on kõige tervendavamad hetked. Mida teeks sellises hetkes mittekristlasest nõustaja, psühholoog või psühhiaater? Minu meelest inimlik jõud lihtsalt lõpeb neis habrastes hetkedes...
Või mida teeks sõber, kui ma lähen sealt samast nõustaja juurest välja ja seekord tunnen, et kõik on ikka veel nii habras, et koju ma küll kohe ei lähe (teades, et seekord ma ei saa seal üksi olla), helistan sõbrale, räägin talle lühidalt enda sees toimuvast (pikemat taustalugu ta juba niikuinii teab). Ta pakub, et palvetab minu eest seal samas telefonis. Kuskil suvalise Annelinna pingi peal lasen veel korra pisarad valla, õnneks kedagi parasjagu läheduses ei liigu. Räägime veel natuke niisama ja siis on juba palju parem. 

Sellistest hetkedes olen nii meeletult tänulik, et minu ja mind ümbritsevate inimeste maailmas eksisteerib selline kategooria nagu palve. Sest ma tõesti ei tea, millega üldse oleks võimalik palvet sellisel juhul asendada. Kuskilt piirist jääkski vist ainult tühi nõutus ja abituse tunne. 

Sügavamaid, isiklikumaid palveid oskan ma siiani pidada pigem kellegagi koos. See on jätkuvalt küsimus, miks see üksinda eriti tihti ei õnnestu, ega see on teine jutt. Igal juhul olen mega tänulik, kui on neid inimesi, kellega koos Jumala ees olla või kes mind sinna kannavad. 

Möödunud laupäeva (24.04.21) ilus kogemus.

Ilusate kohtumistega laupäev. Kaks planeeritud kohtumist-jalutamist sõpradega (ja paljude vihmahoogudega) ja üks täiesti spontaanne ja ette teatamata sõit koos magusa üllatusega oma juhtide ukse taha, kes juhtusid kodus olema ja kutsusid sisse ka. Ma üldse ei eeldanud/oodanud, et peaks, aga igatahes ülimalt tänulik! Megamõnus oli ja rääkisime osaliselt ka väga sügavatest teemadest, täitsa planeerimata. Nii äge, kui vahel sellised ülispontaansed kohtumised toimivad. Ja et oma juh(t)i(de)ga saavad sellised kohtumised üldse olemas olla! Et ma võin istuda nende köögis ja rääkida poolkogemata ära oma elu kõige isiklikuma ja valusama teema. See ongi perekond, mis sünnib läbi Jumala Vaimu, üle rollipiiride. #üdinitänulik #paradiisonsuhetes #ilusadinimesed

Andmise ja usalduse ilu

Jumalariigi paradoksid. Kogemus, et andmise rõõm päriselt on veel suurem kui saamise rõõm. Ma ei koge seda ju esimest korda, aga ikka alati imestan nendes hetkedes uuesti. Et usaldada ja tuge saada on ilus, aga olla usaldatud ja teada, et sain päriselt kellelegi toeks olla, on suurim kingitus. - Sõidan juba jahedaks muutunud ja pimedas õhtus koju, näol see “automaatne naeratus”, mis tekib iseenesest ja tuleb sügavalt südamest. Oleme pikalt jalutanud, siis auto juures seisnud, kuni on juba jahe ja küsin, kas võin tema eest autos palvetada. Päriselt lõpetame, olles autos veel tund aega rääkinud. Me polnud kunagi varem pikemalt ja isiklikumalt rääkinudki. Aga teadsin novembri lõpust saati, peale kõigest ühte lauset, mida ta mulle ütles enda kohta, et tahan temaga kunagi pikemalt vestelda. Täna olen üdini tänulik, et see võis sündida. Tänulik usalduse ja päris elu jagamise eest. Sest kui me teame, siis me saame toeks olla. Seda kallist kaasteelist kuulates meenub veel veidi liiga eredalt, et see ei olnud ammu, kui ma iseendagagi hakkama ei saanud, rääkimata teistele toeks olemisest. Aga täna on hästi. Täna on mul uuesti midagi anda, kuigi ehk mitte palju. Aga sellest piisab.

#päriselujagades #usaldusonilusasi #andmiseilu

Olla haavatav

Üks laul. Pealkiri on eesti keeles "Alati ei pea kõike suutma/oskama". 

Kes mind lähemalt tunnevad, teavad suure tõenäosusega, et Jumal kõnetab mind tihti laulude kaudu, ja kui see laul on veel saksakeelne, siis on topelt tähenduslik. Täna oli taas üks niisugune minu jaoks uus laul ja hetk. Pigem selline kinnitus-julgustus peale omajagu emotsionaalselt hommikut (ma jõuan selleni - igatahes see oli tegelikult väga hea, aga raske ja väsitav ka). Selles laulus on mitmeid häid fraase (mis kõlavad saksa keeles ka kõrvale nii ilusasti minu meelest!), aga kõige enam jäi kõrva ja südamesse lause: "Wer niemals seine Wunden zeigt, der bleibt allein." ehk "Kes kunagi oma haavu ei näita, jääb üksi." ja veel edasi "...und Verbundenheit ensteht oft erst im tiefen Tal" - "ja seotus [lähedus inimeste vahel] sünnib tihti alles sügavas orus." Ma olen niiii nõus selle mõttega! Umbes novembrist saati olen sisuliselt sarnast mõtet väga mitmel korral mõelnud. Kuidas sügav lähedus tekib kõige rohkem tegelikult just neil hetkedel. kui meil on raske. - Ja kui me siis seda sobivas kontekstis mõne usaldusväärse inimesega jagame. Koos palvetame ja seeläbi veel mingit järgmis dimensiooni lähedusest jagame. Minu jaoks on need inimesed olnud sõbrad, kaaskristlased ja kolleegid, kellega viimase varsti juba poole aasta jooksul (muidugi ka varem, aga nüüd eriti intensiivselt) on olnud, tekkinud ja Jumala poolt tekitatud selliseid jagamise hetki. Kui tegelikult on olnud rohkem või vähem, ühel või teisel teemal raske ja valus, aga ometi olen selles kogenud nii suurt õnnistust ja elu ilu selles, et mul on need inimesed, kellega ma saan ja julgen jagada, sest "Wer niemals seine Wunden zeigt, der bleibt allein..." Täna lõuna ajal seda laulu kuulates mõtlesin, mitte veel täielikult rahunenud emotsioonidega, et ma olen nii tänulik, et ma julgen. Näidata oma haavu ja haavatavust. Jah, mitte kõigile ja mitte alati (loomulikult alati polegi see kohane, aga mõtlen, et kahjuks alati ei näita ma oma haavatavust ja päris mõtteid-tundeid ka neis hetkedes, kus tegelikult võiks, eriti perega). See võib kõlada mõnele veidralt, sest kellele siis ikka nii väga meeldib keerulistest teemadest rääkida. Tegelikult, "meeldib" ei ole küll päris õige sõna, aga parema puudumisel ma siiski julgen öelda, et mulle meeldib ka rasketest asjadest rääkida. Tingimusel, et see inimene ja õhkkond on minu jaoks piisavalt turvalised. Meeldib, sest ma tean, et see aitab. Olen tänulik, et olen juba üsna ammu jõudnud tõdemuseni, et olla aus ja haavatav ja jagada elu sügavuti, see on nii eluloluline ja tervendav. Ja olen tohutult tänulik nende inimeste eest, kes te olete mulle neid hetki pakkunud, kus olen saanud päris elu jagada. Sest elu oleks lihtsalt nii palju keerulisem ja vaesem, kui neid hetki ei oleks. Sest väljakutseid ja raskeid hetki on ju meil kõigil, aga kui neid jagada, võib sealt välja kasvada õnnistusi ja elu ilu, ka raskete teemade keskel, ühte või teistpidi. Kõige tihedamini lihtsalt kogengi seda imelist lähedust ja avatust, mis tekib, kui julgeda olla aus valusatel teemadel, ja mis kunagi ei teki ainult toredaid ja õnnelikke hetki jagades. Ja aastate jooksul olen omajagu kogenud ka hetki, kus minu kõrval olev inimene julgeb avaneda ja oma muredest/väljakutsetest rääkida, sest mina julgesin. See on minu arvates juba nii suur võit!

Igatahes, miks täna just see laul mind kõnetas - hommikul olin nõustaja juures, kelle juures juba sügisest käin - ei häbene seda ja julgen soovitada. Olen tänulik Einikesele, kes mind möödunud suvel just selle inimese juurde tõukas (ja "hea politseinikuna" natukene torkis, kuigi ma tol hetkel ei tahtnud, saades ometi aru, et abi on vaja). Igal juhul, temaga süstemaatiliselt erinevate teemade jagamine (peamiselt pere ja just ühe konkreetse suhtega seoses) on mind väga palju aidanud. Tunnen, et on aidanud jõuda juba peaaegu juurteni. Või noh, ma tean tegelikult juba ammu, mis see juur on, aga see professionaalse nõustajaga jagamine pikema aja vältel on aidanud jõuda palju paremasse kohta selle teema päriselt lahendamise, või õigemini, andestamise ja leppimise teel. Et see asi saaks juurteni terveks, nagu mu armas Gerly suvel VFil prohvetlikult palvetas. Ei ma pole veel lõpus, nii palju, kui sellistes protsessides must-valget lõpp-punkti üldse olla saab (päriselt ilmselt ei saa, see jääb alati teatud mõttes protsessiks, ometi saab jõuda minigsse rahu ja leppimise punkti). Aga ma tean, et ma olen sellele lähedal ja ma tean, et kuigi see pole sugugi alati lihtne tee, siis see on seda väärt. Kui üldiselt tunnen end juba ammu 99% ajast täitsa mugavalt selle inimese kabinetis ja julgen jagada enamasti vabalt, mida mõtlen või tunnen, siis täna vist oli üks kõige raskemaid kordi. Sest füüsiliselt olime küll jätkuvalt kahekesi, aga ta palus mul kujutleda sinna ruumi veel ühe inimese. Ja siis lugeda ette ühe kirja, mille ma eile õhtul lõpuks (peaaegu) valmis suutsin kirjutada ja mis mõtteliselt on justkui temale kirjutatud, kuigi ta vähemalt päris sellisel kujul seda ilmselt kunagi lugema ei saa. Mul üldiselt ei ole eriti hea kujutlusvõime pigem, vähemalt ise arvan nii, aga täitsa veider kogemus oli, kui teistmoodi, kui ebamugavalt ma end tundma hakkasin kohe sel hetkel, kui ta palus mul kujutleda, et see inimene on ka seal ruumis, küsis, kus ta istuks, kuhu ta vaataks sel ajal, kui ma seda kirja talle ette loen jne. See oli tõesti imelik kogemus! Olime ju päriselt jätkuvalt seal kahekesi nõustajaga, kuid puhtalt kujutlus pani mind tundma nii, et pidin end mitu pikka hetke koguma, et julgeda lugema hakata. Lõpuks sain ikka sellega hakkama, kuigi pean tunnistama, et ma lugemise ajal väga ei suutnud päriselt kujutleda, et kirja tegelik adressaat on päriselt seal ruumis. Kuigi tajusin ka, et kui suudaksin, oleks sellest asjast veel rohkem kasu. Aga see oli lihtsalt liiga raske. Muidugi kuna ma selle kirja ka alles eile õhtul kirjutasin ja polnud kordagi läbi lugenud, pidin niigi keskenduma lugemisele ja ei saagi vist samal ajal nii aktiivselt mingit kujutluspilti meeles hoida. Igal juhul, lugesin selle pika-pika kirja ära, väga suuri tundeid esile ei kerkinud, aga siis panin arvuti kinni ja lasin veidi nö mõjuda kogu sel olukorral ja siis muutusin küll väga emotsionaalseks, rääkimisest ei tulnud sealt edasi eriti midagi välja. Tegelikult polnudki vaja. Ja mul on hea meel, et see inimene mu kõrval oskas ja julges mind sel hetkel toetada just sellisel viisil, nagu mina neil hetkedel vajan. Aitäh Sulle! Mingil hetkel ta lihtsalt hakkas palvetama ja siis said pisarad veel vabama voli voolata. Pisarad ei ole üldse halvad asjad, neid ma ammu enam ei karda. Pigem ootan ja tervitan. Siis saab midagi vabaks. Pisarate näitamine teiste ees on minu meelest, vähemalt minu puhul küll, ka kompliment sellele inimesele, kes on minuga koos - et ta on suutnud luua selle piisava turvatsooni, mis laseb tundeid näidata. Ja haavatav olemine, tunnete näitamine ja vajadusel pisarate voolata laskmine on tervendav. Aga kes kunagi oma haavu ei näita, jääb üksi. Ma olen tänulik, et ma pole üksi (isegi kui tundetasandil mõnel hilisõhtul ikkagi nii tundub). Aitäh neile inimestele, kes on minu kõrval olemas olnud ja aitäh Jumalale nende inimeste eest. 

Täna jäid küll mingid asjad üsna pooleli, sest mõtteid ja tundeid oli palju, aga ma tean, et järgmine kord saame jätkata ja täna ei ole ma enam nii habras, et ei jaksaks seda järgmist korda oodata. Jah mingitel hetkedel oleks hea, kui saaks lõpuni rääkida ja tunda just sel hetkel, kui kõik need tunded on juba esile kistud, aga elus on kahjuks neid "kella ei pea vaatama" jutuajamisi väga vähe, aga mõnikord piisab ka teadmisest, et see jätkamise võimalus tuleb.

Miks ma seda kõike üldse kirjutan nii, üsnagi avali? Ma lõpuni ise ka ei tea, ühest küljest lihtsalt tundsin, et tahan. Teisalt tahan Sind julgustada, ükskõik kes Sa seda loed. Julgustada otsima neid inimesi enda kõrvale, olgu professionaalset abi või sõpru, tuttavaid, pereliikmeid...kes on valmis Sind ära kuulama ja toetama. Kellega Sina võiksid kogeda ühte mu lemmik fraasi: usaldus on ilus asi. 

Mõtle korra: Kas ja kes on Sinu jaoks need inimesed, kellega Sina saad ja julged olla haavatav?

Kui leiad, et neid ei olegi või on liiga vähe, siis julgustan Sind võtma südame rindu ja otsima neid oma lähikonnast. Lisaks julgen lubada, et leiad selliseid turvalisi inimesi nii siit kui siit. 

Lõpetan järgmiste fraasidega, mis pärinevad ka ülalmainitud laulust: 

"Mann kann nicht immer können und man muss auch nicht....Die wahre Macht des Glaubens ist die Liebe, die auch in Schwachheit kraftvoll zu uns spricht" ehk "Ei saa alati osata/suuta ja ei peagi....Usu tõeline jõud on armastus. Armastus, mis ka nõrkuses võimsalt meie vastu räägib."

Jagan edasi: Üks ilus mõtteavaldus, peaaegu nagu luuletus, julgustuseks distants-ellu

Jagan Püha Johannese kooli 10.03 postitust, sest see on nii ilusasti sõnastatud ja õige ja ma usun, et võib julgustada igat lugejat:

Julgustus distantsõppel

Meie peres on kolmekuise beebiga selline vaikimisi-kokkulepe:
"Kui midagi on, siis hõika!"
Ja ta teeb seda alatasa.
Meiegi keskel võiks jätkuvalt ja veel enam kehtida sama.
Meie nõrkus isolatsioonis on isoleeritus.
Ja distantsõppel hingekaugus.
Meie tugevus on appihüüe. Ja teisest otsast valmidus seda abi osutada.
Abi on lähedal!
Nii ülevalt kui ka üksteiselt.
Keegi pole üksi... Kui midagi on, siis hõika!
---
Tuli tugevalt varahommikul selline julgustus südamesse. Tunnen, et keegi väga vajab seda kuulda. Mõeldud aeglaseks lugemiseks.
---
Nii kirjutas kolleegide listis õpetaja Hindrek Taavet. Jagame seda julgustavat sõna kõigiga, kes homsest taas distantsilt õpetavad, õpivad, kodudes toetavad, isolatsioonis on või hingekaugust pelgavad.

Viimane koolipäev enne distantsõpet ehk kuhjaga hoolimisega üle valatud segadust ja teadmatust

Tuli tahtmine natuke kirja panna ühe noore õpetaja emotsioone ja mõtteid viimasest koolimajas veedetud päevast enne vähemalt kuuks, aga väga suure tõenäosusega kauemaks täielikule distantsõppele suundumist. Olgu öeldud, et tegemist on puhtalt minu isiklike mõtetega, ma ei esinda siin ühtegi kooli ega muud organisatsiooni vms. Sekka tuleb natuke isiklikumat juttu ka.

              *Vabandan kohe, et ilmselt on tekstis nii mõnigi trükiviga, hetkel ei jaksa üle lugeda enam.  

Eks juba eile oli üsna veider meeleolu koolimajas, aga täna muidugi eriti. Sarnast õhkkonda olen tajunud ka eelmised korrad enne distantsõppe algust, aga täna veel rohkem, sest juba on teada, et läheme koju nii pikaks ajaks, ja tegelikult teadmata ajaks. Ilmselt vähemalt aprilli vaheajani (mis algab 19.04). Vähemalt me täna koosolekul leidsime ka, et isegi kui saaks (mida realistlikult väga ei usu praegu) tulla kooli 12.04, pole nagu mõtet nädalaks enne vaheaega uuesti lapsi kutsuda, tekitaks ainult rohkem segadust. Aga jah täna oli tõesti ülimalt veider meeleolu. Minu jaoks oli täna koolimaja õhk paks erinevatest tunnetest ja mõtetest. See oli segu ärevusest, teadmatusest, kurbusest, mõnel hetkel isegi natuke nagu leinameeleolu mu jaoks, samas oli selles omalaadi põnevust (huvitav, kuidas me hakkama saame, kuidas kõik kulgema hakkab, eriti pisikestel, huvitav, millal me ometi uuesti päriselt kooli saame...??); seal keskel tuhat järeltööd (et võimalikult paljud asjad saaks lastel veel tänasega tehtud); klassiruumide vahetamist vastavalt vajadusele jne. Ühest küljest natuke tunne, nagu läheksime vaheajale - kõik vajalikud asjad peab kokku korjama, klassi võiks enam-vähem korda teha, õpilastele soovid jõudu ja jaksu ja saadad nad ära teadmisega, et me ei näe silmast-silma enam pikka aega...Kõige keerulisem vist ongi see, et me ei tea, kui pikka aega. Ja siis püüad endale meelde tuletada, et ei tule vaheaeg, vaid õppetöö peab kohe täie hooga jätkuma ekraani vahendusel. Kärssavate ajude peegeldus inimeste nägudel, eriti muidugi meie juhtidel, kellel lasub lõppvastutus, mismoodi seda kõike siis koos hoida ja korraldada edaspidi. Algul uudiseid lugedes esmaspäeva õhtul ma mõtlesin, et minu jaoks väga midagi ei muutu, aga tegelt muutub palju, suur osa lapsi ikka üldse ei tohi kooli tulla (kes hetkel ka käisid veel), st mina töötan kodust, seni olin pigem koolimajas, sest igast klassist oli vähemalt 1-2 õpilast kohapeal. Põhimõtteliselt tohin vahepeal koolimajja minna ka edaspidi, kui vaja, aga seda ei soosita. Ühesõnaga, võimalikult vähe inimesi kooli ikka päriselt nüüd. Mingitele õpilastele siiski loome võimaluse kohapeal olla, aga tõesti üksikutele eranditele ja nemad ikkagi osalevad oma zoomi tundides, lahendavad ülesandeid vms, mis neil vaja, kohapeal kontakttunde ei toimu ehk mõned lapsed teevad lihtsalt koolimajas ühe õpetaja järelvalve all seda sama, mida teised teevad kodus. Eks näeb, kuidas see välja nägema hakkab. Sellist varianti ei ole me varem katsetanud.

Ja samas, üle kõige selle segaduse ja kärssavate ajude on vähemalt meie koolis jätkuvalt päeva lõpuks üle kõige ulatuv hoolimine, üksteise toetamine ja aitamine. See on nii ilus ja imetlemist väärt! - Et kõigil on rohkem või vähem raske, aga me ei vala emotsioone (halvas mõttes) üksteiste peale välja vms, vaid suudame ikka üksteist hoida ja hoolida. Aitäh, armas koolipere, et te olete sellised!!

Mõni detailsem pildike ka eilsest ja tänasest:
See hetk eile, kus annan ühele neiule koju kaasa plakati tegemise asjad, pakime tagaruumis talle neid kokku ja kui valmis saades sellele armsale pisikesele blondile tüdrukule asjad ulatan, vaatab ta mulle otsa sellise naeratusega, millega ta pole mind vist kunagi varem vaadanud. See on puhtalt minu tõlgendus, aga ma pakun, et need siirad silmad tahtsid mulle ühe hetke jooksul korraga öelda umbes midagi sellist: Mul on nii hea meel teid näha [me polnud rohkem kui 2 nädalat kohtunud]. Mul on kahju, et me peame jälle distantsõppele minema. Ma kardan, kuidas ma hakkama saan. Aga ma olen teile nii tänulik, et te olete sõbralik ja hoolitsete minu eest ja soovite parimat. Ma tahaks veel midagi öelda, aga ma ei julge/oska….Olgu, ma siis lähen...Aitäh teile, südamest!
Selline inimlik hetk, kus õpetaja ja õpilase hinged kohtuvad korraks teistsugusel tasandil kui tavaliselt klassiruumis ja tavalise koolipäeva keskel.

Täna üks väga sarnane hetk, kus suhtlen teise neiuga sel samal plakati teemal. Valime koos pilte, prindin talle need välja, samuti aitan teda natuke info otsimisega. Järgmises vahetunnis viin välja prinditud materjalid talle ära, püüan veel kuidagi julgustada ja talle kaasa anda mõned head sõnad stiilis, et Sa saad hakkama, eks, ja ole siis tubli ja pea vastu see distantsõppe aeg. Ma usun Sinusse ja soovin Sulle parimat. - Ma ei ütle kõiki neid sõnu sellisel kujul, aga mõtlen vist midagi sellist. Ja siis sarnaselt oma klassiõega eelmises pildikeses ta vaatab mulle mõne hetke otsa sellise siira ja tänuliku pilguga, mis tahaks justnagu veel midagi väljenda, mida päris lõpuni ei oska sõnadesse panna. Eelkõige on selles pilgus tänulikkus abi eest ja ilmselt osake sellest samast segadusest ja teadmatusest, mis valitseb õpetajate toas ja südametes.

Tänase päeva puhul teadsin juba ette, et ma ei jaksa päris 8-16.30 koolis olla ja jõuan vabade tundide jooksul tunnikeseks jalutama, enne kui algab koosolek. Isegi see jalutuskäik ei suuda seekord peas toimuvat virrvarri lõpuni klaarida, aga hea on ikka. Ühest küljest tugevalt näkku puhuv tuul ja tuiskav lumi, teisest küljest tuntavalt selga soojendav märtsipäike. Jalutan muu hulgas poodi ja lisaks enda turgutamisele magusaga otsustan kaasa haarata midagi head mõnele kolleegile, kes ehk täna kõige suurema surve all. Endale ostan šokolaadi, kolleegidele midagi tervislikumat, aga maitsvat. Teiste eest tuleb ikka paremini hoolitseda :D. Ok, šokolaadi jagan niikuinii pärast teistega ka. Väikesed energiapommid võetakse tänulikult vastu ja lähevad asja ette. On rõõm neid väikeseid üllatusi teha. Ka nii saame üksteis(es)t hoolida ja hoida.

 

Lõpuks õnnestub koolis olla lausa poole kuueni õhtul. Jah, ma saabusin kl 8 hommikul. Aga see tunnike käisin vahepeal väljas ka õnneks. Ega kogu aeg ka koolimajas viibides täie tähelepanuga tööd ei teinud, aga täna oligi päev, kus tuli topelt nautida ka kolleegide seltsi, päris naeratusi ja päris vestlusi, kallistusi ja üksteise toetamist. Eriti kuna mina ise sain koolis kohapeal olla vaid täna ja eile ning enne seda rohkem kui kaks nädalat tagasi. Seega olin topelt kurb, kui eile teada sain, et ilmselt edaspidi ikkagi koolis tunde anda ei saa lähiajal. Eks tänases ajude kärssamises mängis minu puhul rolli ka see, et ma taaskord ei olnud piisavalt unetunde saanud, aga see selleks [kes rohkem teavad - une teemaga on siiski pigem paremini läinud viimaste nädalate lõikes, vahepeal isegi väga hästi]. Õige pisut oli minu magamatuses täna süüdi ka kassike, kes pühapäeva õhtul minu juurde hoiukodusse saabus. Ta nimelt hakkas öösel veidi mürgeldama, aga õnneks siiski vaid lühikeseks ajaks. Suuremas osas olid magamatuses süüdi ikka mu enda halvad harjumused + teatud täitsa teistel teemadel segased tunded, mis ei lasknud õigel ajal uinuda. Aga ei, kõik on hästi ikka. Õnneks ma kolmapäeva hommikul ärgates tean ka, et kuigi pean vara tööle minema, on kolmapäev selline päev, mis läheb päeva peale järjest lihtsamaks, st raskemad tunnid on hommikul ära ja tihti on nii - kusjuures oli isegi täna! - et kui õhtul kl 17 paiku lõpetan, olen kokkuvõttes vähem väsinud kui hommikul kl 8 paiku alustades. 

Ja kui siis veel saab kolleegi auto peale hüpata ja koos kesklinna sõita ja kui kohale jõuame, siis ta teab, kuidas minuga nägemiseni jätta, et tunneksin end päriselt armastatuna, siis on ju kõik lõpuks väga hästi.

Ma isiklikult olen tänulik, et mina õpetajana sisemiselt suudan võtta üsna vabalt ja tean, et seni kuni ise olen tasakaalus piisavalt, saab hakkama. Annan enda parima õpilastele, mis ma oskan ja suudan, aga kui midagi ei õnnestu, siis ei õnnestu, ma kuidagi ei põe ka selle pärast liialt. Lõpuks minu meelest on kõige tähtsam, et me kõik emotsionaalselt, vaimselt ja füüsiliselt ellu ja võimalikult terveks jääksime selles möllus. Kõik muu on teisejärguline, elus on tähtsamat kui koolitarkus (mis ei tähenda, et see poleks tähtis). Aga lihtsalt, on tähtsamat, olen pidanud seda kohati valusalt omal nahal õppima, seega julgen ka selle eest seista, et võtame rahulikult. Õnneks on ka mu juhid sama meelt, et püüame säilitada rahu ja kõik ellu ja terveks jääda.

AITÄH!

Me saame hakkama, eks! Kõik õpetajad, õpilased, lapsevanemad ja kõik teised ehk tegelikult ju terve ühiskond, keda see kriis rohkem või vähem mõjutab! Hoolime ja hoiame siis üksteis(es)t!

Siia lõppu sobib hästi veelkord ka jagada Timo Lige laulu “Kaugelt lähedal”:

"Ükskõik mitu müüri on laotud me ümber, leiab armastus tee panna käed Sinu üle ja ümber..."

 

Olgem siis kaugelt lähedal ja jäägem terveks!

Eva

Kuuluvustunne (või selle puudumine); pidevast koroonaajastu koolimaailmas ümberorienteerumisest kärssav aju; tänulikkus möödunule tagasi vaadates ja veel mõned teemad. Need kõik on hea risti alla tuua. Hea on isegi siis, kui jõuad kohal olla liiga vähe aega ja lahkudes on nii mõnigi asi Su sees selgelt liiga pooleli. Aga hea on teadmine, et kui mitte enne, saab järgmisel teisipäeval samas paigas jätkata.

 
Hea on edasi jalutada ühe armsa pere #remontika-värske ilusa kodu ukse taha ja saada üllatuslikult lahke esikusse kutse ja mõnusa vestluse osaliseks (olin arvestanud vaid ukselt millegi üle andmisega). Sest päris inimesed ja naeratused, mida ei pea ainult silmist lugema, on tänapäeval teadagi defitsiit.

 
Aitäh, Salem! Nii tore on tajuda, kuidas Salem on vaikselt, aga kindlalt aastate jooksul järjest kodusemaks saanud ja järjest enam koguneb tähenduslikke hetki, mis just Salemi ruumides või Salemi inimestega koos sündinud.

EV103 meeleolus - taaskord, nii tänulik!

Täna oli põhjust end pidulikuks sättida! EV103 meeleolus.

Ja kui juba sättida, sai tehtud ka mõned ilusad pildid.
Igal juhul, olen üdini tänulik - ja mitte ainult täna - oma kooli, kolleegide ja järjest enam, südamest, ka õpilastega veedetud aja eest! Eesti eest. Et meil tohib eksisteerida selline kool.
Tänulik kõigi nende lugude eest, mida Jumal on teinud selles majas ja seal toimuva kaudu paljude eludes läbi aasta(kümne)te, aga isiklikumalt minu jaoks eelkõige just viimastel kuudel. Nii töiste kui väga isiklike lugude eest. Nende eest, kes aitavad neil imelistel lugudel sündida. See maja ja sellesse kuuluvad inimesed on järjest rohkem kodu ja perekonna moodi. Kui olen viimasel ajal kasutanud sõnapaari koguduslik kollektiiv, siis nüüd tahaksin mõnel hetkel kasutada isegi sõnu perekondlik kollektiiv. Sügavalt südamest, AITÄH!
#TKP #EV103 #pidulik #niitänulik #Jumalalugu #ilusadsüdamed 

Ja kogu see lugu on jätkuvalt #ARMjaIME

Jumala mustrid ehk usalduse võrgustik

Pilt on illustratiivne ja pärit siit.

Umbes 12 tundi peale seda, kui varahommikul kodust lahkusin, astun välja ühest Tammelinna armsast kodust ja hakkan linna poole jalutama. Aga ei, ma polegi väsinud, sest päev on olnud ilus ja mitmekesiste tegevuste ja suhtlemisega täidetud. Mõnus on ka seepärast, et kolmapäevad on minu jaoks nüüd justkui reeded. Koduteel olles vormuvad taaskord tänu täis mõtted. Teab mitmendat korda viimaste kuude jooksul taban end mõttelt, kui lahe ja armas on kogeda, kuidas pikemalt koos töötades kolleegidest võivadki päriselt saada sõbrad. Sellised sõbrad, kellel võib aeg-ajalt külas käia ja näiteks sellised, kelle pisikese tütrega tohin lumehanges mütata, andes emale mõne vabama hetke. Sõbrad, kes jagavad päris asju südamest südamesse; sõbrad, kes on vajadusel eespalvetajad ja hingehoidjad ja lihtsalt koos üksteise eest palvetajad (ja veel erilisem, et minagi olen tohtinud juba mõne korra see kuulaja ja eestpalvetaja pool olla!). Sõbrad, kes hoolivad üksteisest päriselt, erinevates situatsioonides ja eri tasanditel. Ka sellised sõbrad, kellega tohib ja saab õpetajate toas mitte-nii-sügavate asjade üle rõkkavalt naerda või tööasju arutada, aga ometi sellises armsas usalduslikus, vabas atmosfääris.
Ja siis need hetked, kus Jumal põimib sellesse suhetevõrgustikku imesid, hetki ja seoseid, mida me ise ei oleks osanud näha, luua ega ette kujutada. Kuidas Ta laiendab seda võrgustikku meie perekondade ja lähedasteni. Nendeni, kes täna (veel) ehk ei kujuta ettegi või vähemalt pole kogenud, et sellised usalduslikud, ilusad suhted on võimalikud. Peas tekib kujutluspilt või võrdum, mitte küll veel lõpuni välja joonistunud (sest #alationmidagiveel), kuidas see ongi justkui võrgustik, mis järjest kasvab ja areneb, kus mõned seoses on tugevamad, mõned nõrgemad, aga neid tekib muudkui juurde, need teisenevad, muutuvad, Jumal tõmbab uusi niite just nende inimeste vahele ja neil viisidel, mida Tema parasjagu näeb, et on vaja. Ja vahel saame ise olla otsesemalt Tema kaastöölised, ise neid niite luues ja tõmmates, nendeni, kelleni meie näeme, et on vaja. Ma ikka veel imestan (vähemalt natukene), kuidas Jumal vahel asju korraldab. On imeline, alandlikuks ja tänulikuks tegev sellest osa olla.

#igapäevaimed #paradiisonpisiasjades #paradiisonsuhetes #ilusadinimesed #usaldusonilusasi

Imeline tavaline tööpäev 01.02

Esmaspäev, 01.02.2021

Tööpäev, kus olen hommikul nii väsinud, et mul on päris raske end voodist püsti ajada (lihtsalt ei jõudnud taaskord piisavalt magada mitmel eri põhjusel). Aga õnneks ma juba tean, et kui tööle jõuan, läheb paremaks. 4x45 min, kus ma heas mõttes pean unustama väsimuse ja kõik muud mõtted. Selleks ajaks, kui õpilastega õue samblike vaatama olen plaaninud minna, tuleb päike välja ja on imeilus! Õpilased käituvad ka väga hästi, puhas rõõm!
Aga tänases on veel enamat! Üks kolleeg toob mulle tänutäheks omakorjatud jõhvikaid ja pärnaõisi. Teine kingib ühe korraliku kallistuse, seekord ilma, et ma oleks isegi küsinud. Kolmas vastab mu õhtusele [täiesti eraviisilisele] telefonikõnele sõnadega: "Jaa, kallis Evakene."
Rääkimata sellest, kuidas vaba tunni ajal paari kolleegiga ühest ägedast ja lõbusast kalendrist igasuguseid põnevaid mõtteid avastame ja ühe tsitaadi peale (pildil) järsku kõik koos niimoodi naerame, et vist segame kõrvalklassides toimuvaid tunde. Või kuidas üks meist jagab oma elu keerulisi olukordi-väljakutseid ja seejuures tema suhtumine ja usk on suureks eeskujuks! Me hoiame üksteist! Aitäh, et olete!
Olgu öeldud, et ega meilgi pole kõik tööpäevad nii lõbusad-tähenduslikud või suhtlemisrohked, aga vahel läheb just nii, nagu sel päeval vist meile kõigile vaja. Ja siis veidi enne kl 18 paiku töölt lahkudes, kui olen olnud isegi täitsa tubli ja ka homseks kõik ettevalmistused korralikult ära teinud, ei olegi ma enam niiiii väsinud kui umbes kl 16 paiku. Isegi õhtul trenni minemise mõte muutub uuesti täitsa meeldivaks.

#koguduslikkollektiiv #parimkollektiiv #hoiamekokku #ilusadinimesed #päriselujagades #paradiisonsuhetes #alationmidagiveel #kõikonhästi #niitänulik

Elu nagu ime ehk reede õhtu koolimajas

Elu nagu ime. Ise ka ei usuks, kui ei kogeks.

Järgneva loo algus ehk esimene osa on tegelikult kirjas siin.

"Oled kõike kiitust väärt, sest kõik on Sinu käest ja kõik on Sinu jaoks, Sulle kuulub austus!" Nii laulavad Elu Sõna koguduse ülistajad minu kõrvaklappides, kui koolimaja poole kõnnin ja eelseisva vestluse eest palvetan. Salvestus on möödunud pühapäevast, mil samas majas see tänane lugu tegelikult alguse sai. Need laulusõnad saavad täna õhtul tõesti tõeks!

Mõnikord ehib Jumal isegi kogu looduse, justkui minu jaoks, et rõhutada selle hetke erilisust. Mul ei olnud täna tööpäev. Aga siiski käisin õhtul koolimajas. Neli ja pool tundi (!) hiljem sealt välja astudes, olles 90% sellest ajast lihtsalt kuulanud ja püüdnud end tagasi hoida, et ma liigselt vahele ei segaks, oli süda täis tänu ja imetlust, muidugi! Ja kui ma siis veel avastasin, millisel ilmelisel viisil Jumal on vahepeal kogu ümbruskonna ehtinud, ei saanud teisiti, kui jätta bussi peale jooksmine, peatuda, imetleda, pildistada ja taeva poole õhata: "AITÄH, ISA!" Korduvalt.

Ja ma polnud seda inimest, kelle juurde Jumal mind saatis, isegi kunagi varem kohanud enne tänast! See on see, mis Jeesus teeb! Tema ema ütles mulle möödunud pühapäeval (kui see lugu alguse sai), et ta on palvetanud, et Jumal, läkita kedagi! Kui mina saan päriselt olla see läkitatu, võti kellegi teise jaoks, siis see on väga väga imeline! Saagu edasi mis saab, igal juhul on see lugu juba täna ime ja tohutult äge Jumala juhtimise kogemus minu jaoks.

Kogu see ilu ja ime sai sündida vaid seetõttu, et ma ise olen elus omajagu aukudest läbi käinud. Kui keegi oleks mulle 5 kuud tagasi tänast hetke kirjeldanud - ja kõike ilusat, mis vahepeal juba olnud - ma ei oleks uskunud, kindlasti mitte. Aga täna - süda on täis TÄNU ja kiitust Jumalale! Loodan, et mul mõne järgmise augu äärel tulevad sellised hetked meelde ja suudan seetõttu uskuda, et #alationmidagiveel, isegi kui vahepeal näib lootus kaduvat. Sest täna ma tean uuesti, et armastus võidab. Ja et öösel ongi päriselt pime. Ja päeval on päriselt valge (viimane on Meego Remmeli mõte).

AITÄH, kallis Taevaisa, kallid juhid ja kolleegid, et te ei lasknud mul sellest majast ära minna (sest jah, veel augustis ma polnud kindel, kas ma lähen üldse tagasi, kas ma suudan ja kas ma peakski. Edasine on aga juba ajalugu. Ime, arm ja õnnistus. Nagu inglise keel hästi väljendada lubab: history = His story (eesti k. Tema ehk Jumala/Jeesuse lugu).

Vaatan seda lumesajust koolimaja, mis väliselt on vana ja üsna inetu, ja mõtlen, et selle sees on ometi nii palju armastust! Viimasel ajal järjest rohkem, väga erinevatel viisidel ja tasanditel kogetavaks saanud armastust mu jaoks. #välimusonpetlik

#Jumalalugu #üdinitänulik #haavadestsaabõnnistus #armastusvõidab

Õnnistuste ämbrid ehk meil on äge Jumal

Viimased umbes 2,5 kuud on tõesti olnud aeg, kus igapäevaselt kogen "õnnistuste ämbreid" enda ellu välja kallatavat. Kui seni on need erilised kohtumised, vestlused, palved jne olnud eelkõige sedapidi, et teised inimesed on mulle tohutult õnnistuseks olnud, siis täna oli üks kahepoolne lugu, kus lõpuks vist mina sain sellele teisele inimesele rohkemgi õnnistuseks olla kui tema mulle - täiesti ootamatult, ägedalt ootamatult meie mõlema jaoks. Ja samas võin öelda, et see, et mina sain temale õnnistuseks ja julgustuseks olla, on minu jaoks omakorda ülisuur privileeg ja väärtustan selliseid hetki väga, seega sain ikkagi ka ise väga väga rõõmsaks neist hetkedest ehk sain ka ise õnnistatud, kuigi täitsa teistpidi. 

Kuigi palju detaile kahjuks jagada ei saa, sest tegemist on teiste inimeste isiklike (elu)lugudega, aga siiski natuke saan. Sest tunnen, et ei saa mitte vaiki olla - isegi kui ise ka arvan, et ma kirjutan/jagan liiga palju tegelikult. Aga jah, need lood väga suures osas pole mitte minu enda, vaid Jumala lood, ja teistpidi tunnen, et ei oleks aus neid ainult endale hoida, kui nende jagamine saab olla kellelegi kolmandale ka julgustuseks. Ja nojah, pean tunnistama, et suur osa on siiski ka sellel, et ma lihtsalt tahan jagada-kirjutada, sellest on saanud mingisugune väga minule omane eneseväljendusviis. 

Foto on pärit siit. Seos tänase looga jääb minu teada, aga tahtsin lihtsalt mingit ilusat pilti lisada (mingit sügavamat lugu selle taga pole ka).

Igatahes. Tänase loo juurde. Läksin hommikul Elu Sõna kogudusse jumalateenistusele. St enda kooli (=töökohta), sest see kogudus tegutseb samas majas ja on kooliga tihedalt seotud. Läksin ülistuse pärast, olen seda viimasel ajal igatsenud. Ja igatsen järjest enam ka päris-inimesi (meie enda koguduse kokkusaamised on jätkuvalt suures osas virtuaalsed). Ja oi, ülistust ma sain, vägevalt! 45 minutit vägagi mind kõnetavat ja mulle sobivas stiilist ülistust. Niiiii mõnus oli! Mega tänulik teile, kallid ülistajad! Pean tihedamini tulema edaspidi (sain nüüd teada, et ainult see ülistajate-koosseis neil ongi - ja ma väga hindan neid!). Kolmveerand tundi maski taga täiest südamest laulda oli küll väljakutse, aga mitte kõige hullem ka. Ja pärast ma oleksin tahtnud veel ühe konkreetse kolleegiga koos palvetada, aga ta pidi kahjuks ära kiirustama. Olin pisut kurb, aga tegelikult polnud hullu midagi, sest mul polnud üldse nii kriitiline teema, et oleks kindlasti vaja olnud eestpalvet. Siiski, kuna teenistuse lõpus hõigati ka mõned nimed välja, kes olid nö ametlikud eespalvetajad, kelle juurde võis minna, siis jäin veel ootama - eestpalvetajate seas oli ka üks teine kolleeg, kellega mulle samuti oleks hästi sobinud palvetada (ja kellega me möödunud esmaspäeval väga erilisi hetki jagasime). Tollele esimesele vaid poleks pidanud nii pikka eellugu rääkima, sest tema teab juba tausta rohkem. Lõpuks aga läks nii, et ka selle teise kolleegiga ei saanud palvetada, sest algul oli liiga suur järjekord, pärast ta tahtis ise tööd teha ning ütles küll, et ma võin tulla hiljem ta klassi, aga tahtsin talle veidi aega anda, mitte teda töötamast segada. Läksin siis oma klassi, kirjutasin seal oma kristlikusse märkmikusse ühe teise vana loo ära lõpuks (ma kodus kunagi ei viitsi nö tagantjärele kirjutada asju, kuigi tahan, et need kirja saaksid). Ja siis - tuli minuga jutustama üks kolmas kolleeg, samuti väga armas inimene :). Nimetagem teda siin V.-ks, edaspidise lihtsustuse huvides. Algul V. tuli täiesti teisel teemal, käsitööga seoses ühte asja küsima. Jäime niisama juttu ajama ja siis nägin, et see antud loos number kaks kolleeg juba läheb ära - ta ütles ukse vahelt tsau küll ja kui ma oleks tahtnud, oleksin saanud temalt veel kord küsida, kas tal on aega, aga ma ei hakanud enam (sest tõesti, polnud üldse nii tähtis hetkel ja ei tahtnud ka teda kinni hoida liiga kaua) ja ju tema sai ka aru, et pole nii oluline. Igatahes, siis jutustasime V.-ga veel veidi niisama ja siis küsisin, et äkki hoopis tema on nõus minu eest palvetama. Ta muidugi oli. Rääkisin lühidalt, mis teema on, ja V. ütles juba siis, et Eva, see pole juhuslik, et Sa täna siia minu otsa oled kukkunud. Ja siis...järgneva aja jooksul veendusime mõlemad järjest enam, et tõesti, ei olnud juhuslik, oli täiega äge Jumala juhtimine, meie mõlema jaoks samavõrra üllatav!!! Kõigepealt jaa, ta palvetas minu eest, väga armsasti. Samas ka oma laste eest, ja ütles seal palves midagi, millest ma natuke rohkem aru sain, miks ta ütles, et hoopis mina olen temale julgustuseks sellega, mis ma jagasin. Kui esimese palve lõpetasime, küsisin ettevaatlikult veidi edasi, et kas ta tahab sellest teemast veel jagada (tegemist oli ühe V. lähedase inimesega seotud murega, nimetagem seda lähedast siin T.-ks). V. rääkis. Ja teda kuulates järjest enam tulid teatud asjad mulle liigagi tuttavad ette. Ma ei tea ja ma ei saa täna veel väita, et see päriselt oli/on lugu, millega minu elulugu haakub ja sarnaneb, aga kõlas vägagi nii. Lõpuks pakkusin, et kui V. soovib, küsigu T. käest, kas ta oleks nõus minuga kokku saama. V. arvas, et T. on nõus küll. Mitte et ma arvaks, et mina otseselt aidata saaksin, aga mõnikord see, kui keegi Sind päriselt mõistab, ongi juba suur abi ja võib olla võti headeks muutusteks. Ja lõpuni ma ei oskagi seletada, miks mul tuli väga südamesse selle inimesega rääkida, kui võimalik, aga jah, need lood, millega ma tunnen, et on minu elus midagi ühist olnud, käivad mul alati sügavalt südamest läbi, valusa torkena. Ja lähevad korda rohkem, kui mõned teised, mida ma nii hästi ei mõista. Ja siis mul oli veel täiega südames palvetada V. eest, sest see, mida ta jagas, ei ole talle endale ka kerge kanda kohe kindlasti. Ja jällegi, ma mõistsin natuke liiga hästi (=valusalt), kõrvutades oma ema elu ja südamevalu antud olukorraga. Palvetasin. Ja sain V. reaktsioonidest aru, et see läks talle väga korda ja puudutas südant. Ju siis tabasin tõesti õigeid kohti. See kõik kokku oli nii nii eriline! Siis pidin juba bussi peale jooksma, aga enne veel - kui olin palvetamise lõpetanud - kallistasime, ja teineteist kaelustades lihtsalt naersime mõlemad! Sellist parimas mõttes veidrat naeru, mille tähendust ma tõlgiksin järgmiste sõnadega (ja usun, et see tõlge oleks meie mõlema jaoks umbes sama olnud): "Wow! Päriselt või, Jumal, mis just toimus?! Täiesti uskumatu!! Appi kui lahe! Nii üllatav, nii ootamatu! AITÄH, Isa!"

Tõesti. WOW. Äge. Aitäh, Jumal! AITÄH!!! 

Täiega eriline ja väga tänulikuks tegev on, kui keegi minule aega pühendab, on valmis mind kuulama, minu eest palvetama jne. Aga veel topelt erilisemad on sellised hetked nagu täna Jumal lõi, kus mina saan ise olla kellelegi õnnistuseks. Ja veel endast mitu korda vanemale ja elukogenumale inimesele! Saan olla julgustajaks ja õnnistuseks just nende aukude pärast, kust mina olen läbi käinud. See on alandlikuks tegev ja ilus. (Usu)elu paradoksid.

#seeonseemisJeesusteeb (samanimeline laul siin)

Aija Sakova ja #Jumalaleiolejuhuseid

#Jumalaleiolejuhuseid 

#wow #päriseltvõi #niipaljukõnetusi #igapäevaimed
Ma leidsin vist täna endale lemmikkirjaniku/luuletaja (kuigi see on ta esimene luuleraamat) - Aija Sakova. Täitsa "juhuslikult". Jäin bussist maha, läksin raamatupoodi aega parajaks tegema. Juba pealkiri puudutas südant. Esimene luuletus, mille lahti lõin (see rahu-teemaline), rääkis sisuliselt täpselt sellest, mis eile õhtul minu sees oli. Ja edasi sirvides vähemalt iga teine (kui mitte rohkem) luuletus kõnetas vägagi, enda või justkui kellegi teise mulle kalli inimese ellu.
Pildistasin üsna ebaviisakalt (vähemalt) pool raamatut üles - aga oma moraalse kompassi vaigistasin lubadusega, et kui mul hiljem võimalus on, siis ma ostan selle raamatu. Kodus autori kodulehe aadressi sisse lüües lööb mulle esimesena ette saksakeelne leht...miks?! Ei tea. Aga äge on ja kõnetab jätkuvalt! Kusjuures see pole sugugi identne hiljem eestikeelseks vahetatud justkui sama lehega! Saksakeelne on ilusam ja kõnetab just rohkem, annab mulle rohkem hetkel huvipakkuvat infot. Ahmin kodulehel olevaid tekste ja sealt leitud muid materjale ja see on nii wow...ta käsitleb täpselt mitmeid teemasid, mis minule aktuaalsed on, lisaks on tal mingi oma seos Saksamaaga/saksa kirjandusega, mis on alati topelteriline mu jaoks, sest Jumalal oli minu elus saksa keelega plaan juba enne, kui ma Teda üldse tundsingi, nagu ma armastan öelda. Juhus?! No ei . #Jumalteebmidagi #veeleiteatäpseltmida #agailuson #missestetvaluska #seeonseemisJeesusteeb

http://aijasakova.com/

Eileõhtused teemad. 

Aga ärge muretsege. Kõik on hästi.

Minu elu!

Usaldus on ilus asi

Lugu sündis ja on kirjutatud 18.01.2021

Kas te usuksite, kui ma ütlen, et on olemas kool, kus võib juhtuda, et ühes justkui tavalises klassiruumis peetakse pealelõunal, vaid paar tundi peale seda, kui õpilased on lahkunud, hoopis teistsuguseid vestlusi. - Selliseid, mis nõuavad tugevat usalduse silda ja julget eneseavamist ja millele järgneb väga isiklik ja pikk palve, kus kokku põimitud käte puudutus väljendab rohkem kui sõnad kunagi suudaksid ja pisarad saavad vabalt ning häbenemata voolata - sest nii on hetkel vaja, nii on just väga hea.
Jah, selline kool on olemas, siin samas Eestis ja koduses Tartus. See on minu kool. See oli minu tänane hetk armsa kolleegiga. Ime-line! Olen südamepõhjani tänulik. Ja nüüd on niii niii hea olla. Ma tean, et sellised vestlused ja palved ei muuda midagi võluväel ja päevapealt, kuid tean, et muudavad. Päriselt. Tavaliselt killukese võrra ja nii, et ma ei oska ega pole ilmselt võimalikki näppu peale panna, et just täpselt see asi või nii mitu protsenti sai terveks selles palves, aga ma tean, et sai. Need palved - antud juhul inimesega, keda ma tegelikult kuigi sügavalt või isiklikult üldse ei tunnegi - on need hetked, kus saab taaskord tõelisuseks mõte ja kogemus, et usaldus on ilus asi. Tohutult ilus. Ja võimas ja tervendav.

Ja nagu kolleeg pärast lisas, usaldus on ka habras. Jah, olen nõus. Ja selle võrra veel ilusam ja väärtuslikum, kui ta tõesti tekib ja püsib tervena. 

#igapäevaimed #paradiisonsuhetes #usaldusonilusasi #üdinitänulik #Jumalaimed #parimkollektiiv

Tundlik süda....

Täna õhtul sündinud luuletus:

Tundlik süda on korraga needus ja õnnistus. Kuid vist siiski rohkem mind hoiab ta. Lõpuks on kogu elu ju arm. Aga hoolega vaatama peame, et meie ei jätaks arme, nende ellu ja hingedesse, keda südames kalliks me peame. Hetkel vist siiski ei vahetaks tundlikkust tuimuse vastu. Arvan, et nõnda veel raskem elus oleks astuda. Tundlik süda on kohati karm, kõige rohkem vist enda vastu. Ja meenutama pean, et arm ka minu ellu ammu juba astus. Aga vastu tuleb ta võtta iga päev ja iga hetk uuesti ja uuesti, kui vaja. Ja vaigistada endas see süüdistav kaja: „Sa tegid valesti!“ Sest elu on suhte-liselt lühike. Aga suhted on igavesed. Tundlik süda on korraga needus ja õnnistus. 17.01.2021 ______ Siia lõppu sobib väga hästi ka Einikese mõte: „Me jääme alati üksteisele armastust võlgu. Ja sellega tuleb lihtsalt elada. Aga seda tuleb nii palju parandada, kui võimalik.“ (Tsitaat Einike Pilli juubelikonverentsi lõpukõnest). ______ Ja siis tuleb Pereraadiost veel kaks (mulle täiesti tundmatut) laulu järjestikku, mis sõnastavad imehästi osa minus valitsevast emotsioonideskaalast. Kuigi enne juba oli rahu tagasi tulnud, siis neid sõnu kuulates vaatan üles ja õhkasin mõttes, sügavalt südamest: "Aitäh...!" Ma ikka veel imestan, et Isa ju teab, mis keeli ma kõige paremini mõistan. Ja siis tajun, et nüüd on jälle hästi. Küll inimestega jõuab ka teinekord lõpuni klaarida, südame uuesti puhtaks rääkida. #lähedusehind #eluparadoksid #kõikonhästi #aitähIssi