Ruhnust, usaldusest ja lähedusest

Küla keset merd.* Ruhnu. Palverännak ja samas lihtsalt mõnus reis ja osadusaeg igaõhtuse sauna ja koos naermisega. 

                                                         *Tsiteerides üht rännakukaaslast.

8.-11.august, 3 ööd ja sisuliselt 2,5 päeva kohapeal olemist. Üle kahe tunni meresõitu ja pisike saar oma eripärade ja vahelduva ilmaga. 

Kõndimist oli küll vähem kui isiklikult igatseksin ja varasematest rännakutest harjunud olin ja pika vinnaga nagu ma olen, seda päris palverännaku tunnet ma kätte ei saanudki, st päriselt keskenduma suutsin hakata alles väheke enne seda, kui juba koju (st majutuskohta) tagasi jõudsime. Eks oma osa mängis ka ilm - viimasel päeval jõudsime tagasi minutipealt enne seda, kui sadama hakkas. Ja väga väga tugevasti! Seega ma jätsin ära plaani ise veel pealelõunal kõndima minna. Nii et jah kuna alguses oli väga raske keskenduda, siis jäid ka tulemata otsesed Jumala kõnetused, mida ehk igatsesin ja mingi hetk olin selle pärast kurb. Samas püüdsingi algusest peale sinna minna konkreetsete ootusteta ja teades, et me seekord eriti palju ei kõnni, võttagi seda osaliselt lihtsalt mõnusas seltskonnas reisimisena. Aga see kõik ei tähenda, et oleks olnud kuidagi halb aeg. Vastupidi, ikka oli väga hea ja olen väga tänulik, et sain sellest osa olla! Sest kuigi üks-ühele Jumalaga midagi väga ei kogenud (ja see on jätkuvalt mingi suurem küsimus mu jaoks ka, miks see nii on), siis teiste inimeste kaudu sain igal juhul puudutatud ja kõnetatud! Ja oi kui tänulik ma olen nende hetkede eest! Kõige tähenduslikumaks kujunesidki mõned vestlused, kus jagasime päris elu südamest südamesse ja seejuures leidsime ühiseid teemasid.

Kõigepealt esimese täispäeva pealelõuna, kui oli vaba aeg. Meiega oli ka üks abielupaar, kes tegid meiega koos muusikat ja nad harjutasid oma majakese trepil (kitarr + laulmine) ning kuna ülistusmuusika on see, mis mind alati tõmbab, läksin nende juurde ja küsisin luba liituda, muidugi polnud neil selle vastu midagi. Laulsime päris tükk aega ja siis hakkas sadama, jällegi väga kõvasti. Läksime nende tuppa varju ja lihtsalt hakkasime rääkima. Saamata detaile jagada, sest need on ka teiste inimeste isiklikud lood, võib öelda, et rääkisime peamiselt koguduse elust, puhtalt isiklikul ja emotsioonide tasandil. Kuigi lood on erinevad, siis üllataval kombel tajusime ilmselt kõik, et tundetasand on sarnane. Mina igal juhul elasin väga kaasa ja olen super tänulik, et nad jagasid nii ausalt. Seejuures ma ei tundnud neid inimesi varem üldse ja nad on minust päris palju vanemad. Aga just selline teiste elukogemuse kuulmine annab minu jaoks hästi palju juurde ja aitab elu avaramalt näha. Lõpuks veel palvetasime üksteise eest ja märkamatult oligi mõõdunud mitu tundi ja käes aeg õhtusöögiks. Mul on hea meel, et vihmasadu meid niimoodi sinna tuppa vestlema jääma ajendas. 

Samal õhtul tekkis veel teinegi eriline vestlus ühe samuti 3Dsse kuuluva neiuga, kellega aga varem oleme vaid väga põgusalt tutvunud. Ja see, kuidas Jumal loob neid keskkondi, kus Tema saab midagi teha! Pidime vestlusgruppidesse jagunema sünnipäevade järgi ja selgus, et see jagunemine oli väga ebavõrdne, st sattusime temaga kahekesi gruppi. Kui oleks olnud rohkem inimesi, siis ei oleks ilmselt midagi sellist sealt kunagi sündinud. Aga sündis. No ei ole juhus minu jaoks. Ma ei mäletagi täpselt, mis see aruteluküsimus oli, aga igatahes ta küsis minult midagi ja jõudsime sealt minu elu keeruliste lugudeni, mis viimase aasta jooksul aktuaalsed olnud, ja kui mainisin ühte teemat, siis tema ütles, et kummaline, tal on sarnane teema elus. Ja noh siis me rääkisime hiljem veel pikalt sellest edasi, mis oli mõlema jaoks lõpuks väga tähenduslik kogemus. Tema näiteks sõnastas endast rääkides mitmel korral asju, mida mina iseenda sees ammu olen teadvustanud ja sõnastanud, aga samas väga harva (kui üldse) sellisel kujul kellelegi välja olen julgenud öelda. Sest need asjad tunduvad lihtsalt nii veidrad. Ja siis ma kuulan teda ja jääb vaid üle noogutada, talle silma vaadata ja öelda: Mhm, ma tean, mida Sa tunned! Mitmel korral seejuures huuli kokku surudes, endal pisarad kurgus. Sest see teema on jätkuvalt mingil määral valus mu jaoks ja lihtsalt niivõrd kummaline on, kui keegi nii sarnaselt kogeb ja nii avali sõnastab asju, mida mina olen peljanud kellegagi nii detailselt jagada. Hiljem palvetasime ka üksteise eest ja kuigi sõnad minu suus takerdusid miskipärast väga, siis süda oli 100% kaasa elamas sellele haprale neiule minu kõrval. 

Hiljem palverännaku käigus saime mõlemate vestluskaaslastega jagada pisikesi suure tähendusega hetki - olgu suurtes ühistes vestlusringides, viimasel õhtul palvelas peetud teenistusel või lihtsalt hilisõhtul õue peal  - need pilgud ja puudutused, mis ütlevad nii palju. Vähemalt minule tähendavad sellised hetked tohutult, vist ebanormaalselt palju. Ja need hetked said sündida ainult selle pärast, et eelnevalt oli loodud keskkond ja olime end avada tahtnud ja julgenud ning seetõttu teadsime sügavalt, mis teist puudutab. Ja siis see torkivalt valus tunne, kui taban end tänulikkuse kõrvalt võrdlemas neid sõnadeta mõistmise ja üksteise südamesse nägemise hetki mitmete teiste suhetega, kus sellist lähedust ei eksisteeri, kuigi võiks. Ja teisalt taaskord see kriipiv valu paneb veelgi rohkem hindama neid suhteid mu elus, kus see tähendust loov lähedus eksisteerib. Olgu need siis sellised ühekordsed kohtumised palverännakul või püsivad sõprussuhted. Igal juhul poolteist päeva peale saabumist ühega neist vestluskaaslastest pimedas õhtus sauna poole kõndides ütlesin talle, et nüüd on see palverännak juba olnud väärt tulemist. 

Südamlik tänu korraldajatele, et loote retki, kus tekivad keskkonnad annavad Jumalale võimaluse tegutseda! 

Minu jaoks justkui jätkus palverännak veel eile, kuigi päriselt lahkusime saarelt juba kl 8 hommikul väljuva praamiga. Merel muidugi oli ka veel häid ja tänulikuks tegevaid vestlusi. Aga veel enam - olin otsustanud sõita korraks Tallinnasse, et kohtuda ühe erilise sõbraga. See sõprus algas kolm suve tagasi ühest Hiiumaa koolikoridorist kl 1 ja 3 vahel öösel ja need vestlused olid nii isiklikud, et hommikul oli isegi veidi piinlik üksteisele otsa vaadata. See on siis minu versioon. Igal juhul tookord me ka absoluutselt ei tundnud üksteist - aga olime jällegi üheskoos osa üritusest, mis annab võimaluse isiklike lugude tekkeks. Sõpruse kujunemine läks edasi tookord umbes nädala pärast samuti palverännakul, mis oli siis minu esimene mitmepäevane rännak. Seega sobis kohtumine praeguse palverännaku pikenduseks ideaalselt. See sõber elab nüüd juba kaks aastat Saksamaal ja tegelikult oleme vahepeal suhelnud väga minimaalselt, aga jah selles sõpruses on ilmselgelt Jumala käsi väga tugevalt mängus ning need vähesed tunnid, mille oleme koos veetnud elus, on olnud väga sügavaid jagamisi täis. Seega ma väga igatsesin temaga kohtuda. Samas kahtlesin, kas ma jaksan veel kuhugi sõita. Päris aus olles õige pisut kartsin ka, et me pole ju nii kaua kohtunud, kas see eriline side meie vahel on ikka alles? See hirm oli küll asjata. Oli alles. Üle 4 tunni südamest südamesse päris elu jagamist tõestas seda rohkem kui küllaga. Enne lahkumist muidugi palvetasime ka ja kuigi see kõik toimus lihtsalt ühes söögikohas, oli mul lõpuks päris ükskõik, et pisar mööda põske alla voolas ja mööda kõndivad teenindajad või teised kliendid võisid mõelda mida iganes. Sest see oli meie hetk oma Jumalaga ja selles oli nii palju turvalisust, et teiste arvamus ei lugenud enam. 

Aitäh Sulle, kui Sa end selles loos ära tundsid! Aitäh Jumalale, kes kasutab ära neid ühiseid retki, kui anname Talle aega - ja loob selle ühise suure loo sees neid isiklikke lugusid ja jagamisi, mis muudavad elu nii väärtuslikuks!