Tunnistus. Tiibadeta inglid

Veidi rohkem kui nädal tagasi reedel olid mu vanaisa matused. Pole just kõige kergem aeg, eks. Aga isegi kõige selle sees olen kogenud ka õnnistusi. Nimelt, kui neljapäeval Saaremaale sõitsin, olid mul bussis kaasas kaks inglit. Inglitel ei ole alati tiibu. Mõnikord on nende nimed Ester ja Monika (mida sain teada hiljem) ja nad istuvad bussis Sinu taga ja nende jutust, mida tahtmatult kuuled, käib läbi palju sõnu, mis ütlevad Sulle, et nad on kristlased. - Ehk siis jaa, ma sain aru, et kaks vanemat naisterahvast, kes istusid otse minu taga, on kristlased ja see oli kuidagi nii nii suureks julgustuseks ja tegi rõõmsaks tol hetkel, ma ei teagi, miks. Tõesti tunne, nagu oleksid inglid kaasas olnud. Ma mõtlesin, et tahaks minna praami peal nendega tutvuma. Seda ma siiski lõpuks ei julgenud kahjuks. Aga ma kirjutasin neile kirjad - lühidalt, kuhu/miks ma sõidan ja miks nende kohalolek seal mind nii palju julgustas ja panin ka oma kontaktid, et kui nad soovivad, võivad minuga ühendust võtta. Ja nad mõlemad kirjutasidki mulle! Üks juba samal õhtul, aga lugesin seda kirja matusepäeva hommikul. Ja suuresti just tänu sellele kirjale valdas mind tol hommikul veidralt suur RÕÕM. Kõige vähem oodatav tunne, mida sellisel päeval tunda eks. Mis sest, et pärast läks raskeks ikka muidugi, aga see oli nii ilus ja julgustav algus sellele hommikule. Veelkord tõestus, et ei tasu ette mõelda, mida mingil hetkel tunned, niikuinii on teisiti (üks mu suurimaid õppetunde viimastest kuudest üldse).
Ja matusepäeva õhtul lugesin kirja teiselt inglilt, kes mulle vahepeal samuti vastanud oli. See oli ka väga julgustav. Nii nii hea meel, et ma ikka julgesin neile vähemalt kirjad kirjutada ja sain ise seetõttu veel nii palju rohkem õnnistatud (ning ka nemad said minu avatusest ja julgusest puudutatud ja olid tänulikud, et kirjutasin).