Saapapaelad, võti ja päike

Lugu sündis 15.03.2018

Tulin täna hommikul Tallinna-koju. Paarkümmend meetrit enne koju jõudmist märkasin, et mul on saapapael lahti. Kuna kaasas oli mitu kotti ja kummardamine mitte kõige lihtsam, mõtlesin korraks, kas panna pael kinni või minna lahtise paelaga koduni. Hetke kaalutlenud, otsustasin siiski koti maha panna ja paela kinni siduda. Olgugi, et lühike maa, lahtise paelaga on ikkagi ebamugav käia ja pärast on pael vastikult porine jne. Kohe meenus sarnane vaimuliku elu paralleel, mida meie pastor Jakob kunagi ühes oma jutluses jagas - Ta oli sõjaväes, metsas rännakul ja saapad hakkasid hõõruma. Tal oli valida, kas kohe peatuda, saapad jalast kiskuda ja jalad ära plaasterdada, mis tähendaks teistest maha jäämist ja et ta peab kiireimini järgi võtma, või siis minna edasi ja katkiste jalgadega tegeleda alles rännaku lõpus. Ta otsustas kohe tegutsemise kasuks - sest hiljem oleks kahju jalgadele juba palju suurem. Ka elus kehtib reegel, et kui midagi on valesti, on parem igal juhul kohe sellele tähelepanu pöörata ja viga parandada, kui et hiljem tegeleda oluliselt tõsisemate tagajärgedega.

Koju jõudes oli uks lukus ja pistsin automaatselt lukuauku Tartu-kodu võtme (see läks isegi sisse). See on lihtsalt juba automatiseerunud liigutus, võtmekimbust just see võti otsida. Kui võti ei keeranud, sain aru, et aa, see pole praegu see koht, tuleb võtta teine võti.
Mõtlesin, et elus on ka vahel nii, et tahame lahendada mõnda probleemi "võtmega", mida oleme harjunud igapäevaselt kasutama. Aga alati see üks ja sama võti ehk meetod ei tööta. Tuleb otsida mõni teine, meile ehk ebamugavam võti (sest me ei oska/pole nii harjunud seda kasutama), et lukk lahti saada ehk olukord lahendada.

Kolmas seik samast hommikupoolikust. Päikesepaiste. Kevad. Ühel pool maja on -2 kraadi, samal ajal teisel pool maja terrassil kõige soojemas kohas mõõtsin +19 kraadi.
Meie kass magas põhjapoolses toas õndsat und. Ühel hetkel otsustasin, et viin kassi ka õue, ta magab seal pimedas toas ega teagi, et päike paistab! Kuigi see oli loomakese vägivaldne unest üles kiskumine, siis tegelikult talle õues väga meeldis - jäigi kohe rõdule mõnulema. Pilves/külma ilmaga ta seal kunagi niimoodi pikalt ei istu. Mõnikord Jumalaga elades me ka lihtsalt ei tea, et "teisel pool maja" on midagi nii palju paremat ja ilusamat! Ehk Ta tahab meid mugavustsoonist välja kiskuda, et anda meile midagi veel palju paremat! Või teine paralleel: elades tavalist elu (mittekristlasena) tundubki see täitsa okei ja normaalne, ehk isegi tore. Aga me ei tea, et kusagil teises küljes on midagi nii nii palju väärtuslikumat, midagi tõeliselt eluandvat!

E: Mine igal juhul edasi

Mul ei ole hetkel Jumala (elu)koolis parimad hinded ja ma pole oma sooritusega eriti rahul.
Suurim põhjus on käimasolev praktikaperiood (õpin õpetajaks ja nüüd on käes aeg päriselt oma esimesed tunnid anda). Sellega seoses on mu ärevuse tase liiga tihti liiga kõrge, saan ka ise aru, et muretsen kõvasti rohkem kui asi väärt on, ometi näen, et pole ikka veel õppinud piisavalt usaldama. Pinge tõttu tunnen, et ei suuda praegust perioodi nautida ja mul on sellest kahju ning arvan, et see pole Jumala parim, Ta igatseb ilmselt, et piltlikult öeldes rahuneksin ja puhkaksin Tema käte peal (ka siis, kui väliselt on vaja palju tegutseda).

Täna õhtul hakkasin vaatama ühte jutlust, mehelt, keda ma sügavalt austan ja imetlen ning kellel on olnud ja on jätkuvalt mu elus väga suur roll ja mõju. Ma kuulasin sama jutlust ka möödunud suvel live´s, aga täna rääkis see mu ellu rohkem kui tol korral. Ta jagab siin paralleelselt Peetruse looga ka oma (elu)lugu, kuidas tema noorena õppima hakkas ja alguses ei läinud see just kergelt. Olen neid lugusid vähemalt osaliselt ka varem kuulnud ja alati on raske uskuda, et sama inimene oli noorena selline, nagu ta kirjeldab! Sest mina tunnen ainult tänast, tarka ja vägagi palju ning edukalt õppinud meest, kes juba palju aastaid ise teisi õpetab!
Samas ülevalpool lingitud jutluses ta ütleb, et otsustavad on need hetked, kui tuleb küsida, kas olen valmis minema edasi ka siis, kui tegelikult võiksin pöörata tagasi(tagasi vana rada, kui tulevad tagasilöögid valitud teel). Ja siis, kui selles hetkes ütleme, et ma lähen igal juhul edasi, Jeesus, ma lähen Sinuga, ma lähen Sinu järel, siis hakkavad alles tegelikult asjad toimuma.

Mul ei ole küll nende mõne möödunud praktikanädala jooksul tekkinud tahtmist tagasi pöörata (üldse kogu asi katki jätta vms), küll aga on taas hakanud pead tõstma inimlik kahtlus, kas ma ikka sobin õpetajaks, kui hetkel tundub 4 tundi nädalas anda juba liigse stressina. Loomulikult, ma tean, et hiljem harjud ja ettevalmistamine läheb kiiremini jne, aga siiski. Ka vastutus ja väljakutsed kasvavad. Eks olen ka varem oma minevikule vaadates mõelnud, et mina ju küll õpetajaks ei sobi! Aga ma pole väga palju lubanud endal sellele mõelda, sest: ma tean, et ma tean, et ma tean, et käsilolevad õpingud on nii Jumala tahe ja tee minu jaoks, kui vähegi olla saab. Olen selle kohta väga palju erinevaid kinnitusi saanud nii enne õpingute alustamist kui ka nende ajal. Ja ma tean, et "kui kuningas tellib, siis kuningas maksab" ehk kui Jumal on mulle selle tee valinud, järelikult Tema ka annab kõik, mida ma teel vajan. See on ka põhjus, miks ma praegu siiski jätkuvalt edasi julgen minna, olgugi, et olen aeg-ajalt iseenda peale pahane, et kuidas ma küll (just emotsionaalselt) paremini toime tulla ei suuda.

Aga kuhu ma tegelikult jõuda tahtsin...seda on raske sõnadesse panna, aga vaadates seda jutlust, sain terviklikumalt kui kunagi varem julgustatud selle mehe eluloost. Ka tema elus on olnud kujunemisaastad ja-hetked, mis ei ole olnud kõige lihtsamad. Kus ta ütles, et see kõik on liiga raske ja küsis, et äkki oleks lihtsam minna tagasi. Ometi ta koges kindlalt, et Jumal on teda just selleks tööks kutsunud ja läks julgelt edasi. Täna on ta väga paljudele suureks eeskujuks ja õnnistuseks.

Ma ei mõtle-unista tihti enda elus ette rohkem kui maksimaalselt 5-10 aastat. Kuid endale nii tuttava ja kalli inimese suust neid lugusid kuulates pani Jumal mind vähemalt korraks mõtlema aastakümneid tulevikku ja nägema suuremat pilti. Tajuma, et Tema tahab minust ilmselt kasvatada midagi palju-palju rohkemat, kui ma täna ette kujutada oskan. Seega, mõelda argipäevast kõrgemale ja julgelt edasi!

Ühtsuse olulisus

Lugu sündis: 24.01.2018

Oli üks kristlik kokkusaamine. Ülistasime (ehk laulsime). Ülistust juhiti suhteliselt vaikse, võimenduseta kitarrimuusikaga ja ruumis oli 40-50 inimest. Ruum oli üsna piklik ja seega  ruumi tagaosas, kus mina seisin, alati ei kuulnudki, milliseid sõnu ülistust juhtiv noormees parajasti laulis. Kuna muusika oli vaikne, ei saanud ka viisi järgi orienteeruda. Tuli kuulata endast eespool seisjaid. Ühel hetkel sain aru, et me ruumi tagaosas olijatega laulsime teisi sõnu kui parasjagu eespool lauldi. Antud hetkel ei olnud sellest küll midagi hullu, kõik olid omad ja tegu polnud liialt ametliku üritusega. Aga sel hetkel tekkis paralleel laiemalt vaimuliku elu ja (koguduse) juhtimisega. - Kui inimesed ei kuula/kuule eesolijat (juhti), kellelt tulevad visioon ja juhised, mille järgi parasjagu ülejäänud rahvas joonduma peaks, lähevad asjad sassi. Meenus ka üks mu pastori lemmikkirjakohtadest:

Õp 29:18 "Kui nägemus puudub, muutub rahvas ohjeldamatuks, aga Seadust pidades on ta õnnis."

Suur pilt

Lugu sündis: 23.02.2018 

Olin vanematekodus ja läksin hommikul bussi peale, maastik oli mõnusalt lumine, üks neist talve ilusatest hetkedest. Tegin ka mõned fotod, aga nii nagu ka paljudel varasematel hetkedel looduses, tajusin, et päriselt ei suuda pildiga edasi anda seda, mis mu ümber on. Olen varem ka mõelnud, miks see nii on, ja sel hetkel taipasin, et põhjus on suuresti ilmselt selles, et ühe fotoga (või isegi panoraamfotoga) ei saa edasi anda 360 kraadi vaadet, kogu terviklikku ilu, mille sees sa parasjagu oled. Ka Jumalaga käies on nii. Kui keegi näeb kõrvalt vaid ühte fragmenti, osakest Su elust (ehk ühte fotot), võib parema juhul küll õhata, et oh kui ilus ja võib mõista osakest, mida tähendab elu Jumalaga, aga päriselt, lõpuni sellisena juttude vms põhjal seda mõista ja tajuda ei saa. Seda saab ainult siis, kui ise elad Jumalga, saad osa sellest pikaajalisest Jumala mustrist ehk elad "pildi sees". Nii, nagu ei saa looduse võimsust ja ilu tajuda ise kohal olemata, ei saa ka mõista kristlasena elatud elu erilisust ise seda elamata.

E: Jumala kannatlikkus

Jumala kannatlikkus. Saabun Tartu-koju tagasi ja peale suhteliselt pingelist nädalat ja paar tundi tagasi lõppenud arutelu õnnelikkuse teemal tajun taas teravalt, et mulle on palju antud. Ja alati ma ei oska seda vääriliselt hinnata ega kasutada. Ometi olen ka selles nädalas kogenud, kuidas Jumal on minuga armuline ja kannatlik. Nädala keskel oma praktikatundide pärast liigselt muretsedes (ja isegi mõistes, et see on mõttetu, ometi suutmata rahuneda) mõtlesin, et Jumal vist hoiab küll peast kinni ja mõtleb midagi sellist: kallis laps, kuidas sa küll ei suuda usaldada, sa oled ju näinud, et mina kannan sind alati välja! Aga Ta on kannatlik. Ka selles nädalas on Ta kinkinud hetki, kus olen saanud lohutust/julgustust õigel hetkel. Nii praktika osas kui teistes eluvaldkondades kogetud keerulistel hetkedel. Tundmata Jumalat, püüdes loota ainult iseendale, oleksin ilmselt juba täielik paanikapundar :). Nüüd aga tean, et mul on alati Keegi veel, kes hoolib ja hoiab. Üleloomulikult, aga ka koguduse kaudu. Täna naistega saunalaval rääkisime, et suurim võimalus, mida kristlaseks olemine on meile kinkinud, on olla osa kogudusest. St omada perekonda, sh üle riigipiiride, igal pool, kuhu läheme, isegi siis, kui neid inimesi esialgu sügavalt ei tunne. Samas omada ka tõeliselt lähedast perekonda, kellega tean, et saan vajadusel jagada ka sügavaimaid teemasid. Ja vahel lihtsalt kogeda, kuidas Jumal hoolitseb nende inimeste kaudu - näiteks kinkides selliseid õhtud, nagu täna. Oli õnnistus teada, et saun ja hea vestlus ootavad mind. Ning kogeda läbi nädala, et lõpuks ta kannabki, lõpuks on ju kõik hästi. Ja Oleviste noored laulavad video vahendusel: "Su hoolimine minust on veel suurem kui ma aru saan, veel sügavam on see..." See kõik kokku ongi jumalik.