Õige fookuse olulisus keerulistel aegadel

Lugu sellest, kuidas ma täna õhtul koju tulin ehk ülekantult sellest, et just keerulisemates olukordades/raskematel aegadel on õige fookuse hoidmine ja kõige tähtsamale keskendumine eluliselt oluline.

Tulin õhtul Karlovast, olin rattaga, aga teed olid selleks hetkeks ilmselgelt libedad (mõnelgi autol käisid foori taga rattad ringi ja nägin ka ühte õnnetust). Üldiselt ma sellistes tingimustes rattaga ei sõidaks, aga täna tulin kodust välja juba kl 12 päeval, kui lumest ja libedusest polnud veel jälgegi ja kuna kodu oli üsna mitme kilomeetri kaugusel, otsustasin riskida - sõitsin, kuigi väga ettevaatlikult ja tähelepanelikult. Ehk siis ma ei tundnud end just kõige kindlamalt. Niimoodi südame värisedes ja käed kindlalt lenkstangil, et mitte teha ühtegi valet manöövrit, sest see võiks sellisel pinnal sõites väga ohtlikuks osutuda, kulgesin vaikselt ühest mäest alla.
Sel ajal tuli pähe, et sellist sõidustiili saab väga otseselt üle kanda vaimsesse maailma - elus ka on just keerulistel aegadel oluline keskenduda kõige tähtsamale, hoida kindlat fookust ja iga hinna eest mitte teelt kõrvale kalduda, sest ka väike kaldumine võib põhjustada õnnetuse. Tuleb kogu tähelepanu hoida neil paaril-kolmel asjal, mis Sind tee peal hoiavad ehk rattasõidu kogemusest - libedaga on võimalik sõita küll (üldiselt ei soovita!!), aga sõita tohib aeglaselt ja ainult väga sirget trajektoori - kõik manöövrid ja pidurdamised peavad olema väga-väga sujuvad, parem on neid vältida. Üldiselt iga väiksem kõrvalekaldumine sirgest sõidujoonest, vähegi järsem pidurdamine või pööre võib väga kergelt viia ratta libisemisse ja tuua kaasa kukkumise. (St ärge seda kodus järele tehke, kui teil talvekumme pole!)

Mina olen küll kogenud, et raskel ajal peab väga keskenduma sellele, et hoida neid eluliselt tähtsaid asju ja kõik muu võib jääda tahaplaanile - kõige tähtsam on ellujäämine (nii vaimselt kui füüsiliselt). Näiteks minu puhul on olulised trenn, korralik uni ja suhted (Jumala + sõprade/perega, et need ei nõrgeneks). Kui miski neist elutähtsatest komponentidest jääb tähelepanuta, võin väga kergesti libastuda ja siis on suurem kukkumine juba kerge tulema. Kergel ajal aga tuleb see (nö "baas") kõik loomulikult, ei pea ekstra selle peale mõtlema ja see on väga hea, saab teha kõike muud, mis jääb ellujäämisest väljapoole. Täpselt nii nagu libeda ilmaga sõites pead vaatama, et sa püsiks teel ega tekitaks ohtu endale ega teistele ja pead väga väga keskenduma ainult sellele, et tervelt koju jõuda. Aga suvel ehk heal ajal on palju lihtsam - kõik see alus, see rattasõit iseenesest, tuleb loomulikult ja võid teha rõõmuga kõike muud sinna juurde - nautida loodust, rääkida sõbraga juttu jne. Aga raskel ajal tuleb hoida fookust, et põhitegevusega üldse korralikult toime tulla.

Vaata, kuhu astud

Tänaõhtusel jalutuskäigul sündis mitu tähendamissõna. Jagan esialgu ühte, teemal, millest oli juttu ka meie tänasel 3D koguduse kokkusaamisel. Nimelt rääkisime muu hulgas teistest vaimsetest praktikatest (kõikvõimalikud kombinatsioonid teistest usunditest jm uskumustest peale kristluse, sh näiteks ravitsejad, kaardid, new age, jooga jne). Üks seltskonnast tundis huvi, kuidas on minuvanuste (20+) põlvkonnas, kas pigem usutakse midagi rohkemat kui materiaalset maailma või pigem mitte (ja miks). Jalutades tuli mulle südamesse, et tahaksin sel teemal midagi kirjutada. Esialgu ideed polnud. Siis ma palvetasin, et Jumal, anna mulle mingi tähendamissõna sel teemal (kunagi varem pole ma niimoodi palvetanud, kõik need ülejäänud lood on tulnud nö iseenesest, selle peale ekstra mõtlemata). Ja peagi ma sain selle loo. - Jalutasin, hetkel on väga märg ja porine ilm ning ERMi juures, kus parajasti kõndisin, on hästi palju mullast pinda, kuhu pole veel jõudnud taimed peale kasvada ning sellise ilmaga muutub see väga pehmeks ja poriseks. Tahtsin vahepeal minna ühe järve äärde. Ma kogemuse põhjal enam-vähem juba tean küll, et see on pehme pinnas ja seal astudes peab olema ettevaatlik. Aga ikka läksin - mis sest, et hoolikalt, aga pime ka juba, hästi ei näinud, kuhu täpselt astun ja peagi oli mul üks jalg poole saapa sügavuselt pori sisse vajunud. Pole just kõige meeldivam eks. Sel hetkel tuligi pähe, et wow, see ongi see tähendamissõna! - "Vaata, kuhu astud!". Ehk siis pealiskaudsel vaatlusel tundub pinnas seal kõik võrdlemisi ühesugune. Kui Sa väga ei tea, mida vaadata, tundubki, et sinna on täiesti okei astuda. Pinnas tundub kõikjal enam-vähem ühesugune, kuigi tegelikult on ühes kohas väga pehme ja plögane, see nö neelab Sind endasse ning paar meetrit eemal [kus nt pole nii märg või on natuke muru juba kasvanud], on päriselt piisavalt kõva, et olekski okei sinna astuda, mingeid kehvasid tagajärgi ei peaks kartma. Kui Sa enne astumist teaksid, et [porise koha] pealispinna all on midagi nii ebameeldivat, et satud sinna plöga sisse, nö puntrasse, siis Sa ei astuks ju sinna - pole väga meeldiv koht, kus olla.
Vaimsete praktikatega tihti on ka sarnaselt: Kõvem pinnas, kuhu võib julgelt astuda, on kristlus (minu isiklikust seisukohast, aga paljud austusväärsed ja nö normaalsed inimesed võiksid seda kinnitada). Porine, pehme ja sind potentsiaalselt ohtlikult, ebameeldivalt endasse neelav pinnas on kõik muud vaimsed praktikad. Siinkohal rõhutan, et ma ei taha kindlasti kedagi hukka mõista, kes tegeleb vaimsel tasandil millegi muu kui kristlusega - vastupidi, üritan austada kõiki seisukohti ja kogemusi ning nagu Piibel õpetab, püüan (oma inimliku ebatäiuslikkuse piires) armastada kõiki inimesi, kes on mu ümber. See tekst on lihtsalt minu väga isiklik ja kindlasti subjektiivne tõlgendus, kuid siiralt loodan, et selle elulise loo kaudu enam-vähemgi arusaadav ka mittekristlastele. Muu hulgas ma ei eita, et kõigest muust vaimsest (nt meditatsioon, positiivne enesesisendus jne jne) ongi ka vahel abi - aga kristlus on midagi enamat kui abi saamise vahend. Pluss omast kogemusest - ühel hetkel võib Sinu enda jõud ja kogu positiivsus otsa saada ja siis on vaja reaalselt mingit välist, üleloomulikku jõudu, kes Sind taas üles tõstaks. Minu jaoks oli see Jumal, kellest räägib Piibel. Aga lõpetan loo - kõndides oma elurajal ja otsides õiget teed, peame me kõik aeg-ajalt valima, kuhu suunas astuda ehk millega siin elus tegemist teha, millega end siduda ja millega mitte. Pealiskaudsel vaatlusel võivad mitmed teed tunduda väga sarnased - et pole ju vahet, kõik usundid/uskumuste komplektid on ju lõpuks sarnased. Ei ole! (Mis sellest, et ühisjooni võib olla). - Ühele valitud teele astudes ehk hakates mõnda vaimset praktikat lähemalt tundma õppima, võime ühel hetkel avastada, et oleme täiesti sisse vajunud meile eelnevalt tundmatusse maailma. Ja võimalik, et see, kust end leiame, on päris kehv koht, kus olla. On paha ja porine, aga sisse on juba astutud, sest kaugelt vaadates ei olnud aru saada, mis on pealispinna, kuvandi all. Nii et sõbrad, tahaksin teile öelda, et jah, kõike on lubatud proovida, aga kõigest ei ole meile kasu!
Mul on ääretult hea meel, et olen tänaseks päevaks "vajunud" sügavale sisse just kristlusesse. Sest mida sügavamale ma vajun, seda enam kogen, et see on "juhtunud" olema väga hea koht, kuhu vajuda! ("Juhtunud", sest ma kristlasena saan vaid öelda, et see pole juhus, vaid on olnud Jumala - Piibli kirjeldatava Jumala(!) - juhtimine ja tahe). Kogu selle looga üritasin väljendada mõtet, et on väga oluline vahe, millise vaimse praktika me valime. Jah, Piibli Jumal on kõikvõimas ja kõikjal viibiv, aga Ta ei ole sugugi sama, mis abstraktne loov ja/või universumi valitsev jõud. Piibli Jumal, keda mina usun, on isik. Armastav Looja ja Isa, kellel ka tänapäeval ei ole meist siin maa peal ükskõik. Miks muidu saatis ta enam kui 2000 aastat tagasi oma ainukese poja (Jeesuse) siia meie keskele ja lasi tal surra ristil. Et meil, inimestel, võiks olla Temaga isiklik ja armastusest tulvil suhe. Jumal tahab meiega kõigiga suhelda. Iga päev ja väga isiklikult. Sinuga ka. Päriselt. Jumal on reaalne. Ja ükskõik, missugune Sa oled või kus Sa täna oma eluga oled. - Ta armastab Sind ja hoolib Sinust.

See võib kõlada nagu muinasjutt. See ongi natuke nagu liiga hea, et olla tõsi. Aga ei, see lugu on päris. Ja et oleks lihtsam mõista, kui päris, siis ütlen veel, et alles 2012.aasta algul ei teadnud ma sellest Jumalast mitte midagi. Olen kasvanud täiesti tavalises mittekristlikus Eesti peres ja mul olid ka suured eelarvamused usu suhtes. Arvasin, et kirikus käivad ainult vanad, elu hammasrataste vahele jäänud inimesed ja et see kõik seal on kuiv ja igav, et midagi elavat ja päris seal küll ei ole. Üsna kiirelt said kõik need eelarvamused ümber lükatud :D. - Aga eelkõige oli see teadmatus, mida kirikus üldse päriselt tehakse. Ja mul on meeletult hea meel, et täna ma tean ja kiriku ukselävi ei ole enam kõrge, vaid kogudusest on juba ammu saanud teine perekond. Üks imeliselt armastav perekond. Kõigi oma puuduste ja voorustega. Nagu inimesed ikka. Lihtsalt armastatud täiusliku Jumala poolt.

Süüa tuleb õigel ajal

Olen praegu vanavanemate juures Saaremaal ja elan siin tegelikult väga luksuslikku elu, ise mitte millegi pärast muretsema ei pea. Ka söögi teeb vanaema valmis või otsin ise midagi kapist. Siiski päevaplaan on vabale nädalavahetusele vastavalt nö suvaline ja ei ole sundinud ennast ka õigel ajal sööma. Täna päeval jäi söömine kuidagi ebakorrapäraseks, lõuna oli muude tegemiste tõttu hiline ja siis pärast ei tahtnud normaalsel ajal süüa õhtul, sest kõht tundus piisavalt täis. Tulemuseks - kl 9 õhtul laua taga istudes tundus kõht järsku nii tühi, et ahmisin kiirelt valmistatud röstsaia  - ja rohkem, kui ehk oleks nii hilisel tunnil pidanud - sest sel hetkel oli rahuldamata vajadus nii suur. Oleksin ma söönud vähem tühja kõhuga, oleksin ilmselt vajanud vähem ja toitu ka rohkem nautinud, kokkuvõttes oleks söögikord olnud minu jaoks tervislikum. Seda sama ahmimise tunnet tundsin ka reedel Saaremaale tulles, sest pika bussisõidu ja varase tulema hakkamises tõttu olid hommikupoolsed söögikorrad üsna vahele jäänud ja siia jõudes oli kõht juba väga tühi.
Mõtlesin siis täna õhtul seal laua taga, et vaimulikus plaanis on ka nii - süüa tuleb õigel ajal ehk siis, kui kõht on mõõdukalt tühi ja valida tuleb õige (tervislik) toit. - Ennast ei tohi nälga jätta, sest siis pole tulemused head. Õigel ajal süües suudame valida ka parema toidu ja süüa mõistlikes kogustes. Vaimutoidu puhul on enda nälga jätmise tulemused ilmselt veelgi drastilisemad kui füüsilise toidu ebakorrapärasel söömisel (eeldusel, et seda ei juhtu pidevalt).

Külvamisest, kasvamisest ja särast

Fotod on tehtud 12.oktoobril (2016). Lihtne pealkiri neile oleks "Sügisõhtune ilu!"

Aga tegelikult avaneb neid tähekesi oma aknal säramas vaadates minu jaoks üks palju pikem ja sügavam lugu, mida tahan ka teiega jagada. 

Kõigepealt lihtsalt vaata neid fotosid hoolega, eriti tähekesi. Kas Sa ka näed, mida mina nägin reaalsuses, kui neid fotosid tegin? Need säravad! See tagant paistev õhtupäike paneb nad särama, tõeliselt, täies ilus särama! - Ehk siis õige valgus, õige vaatenurk, õige ajahetk (õhtupäike + sügis oma kuldsete, omakorda taustal säravate lehtedega). Paberist tehtud tähekesed paneb särama mitte lambi-ega isegi küünlavalgus, vaid päike - parim ja tugevaim energiaallikas, mis meil olla saab! Samamoodi meid paneb ka tõeliselt särama ehk päriselt elus olema ainult Jumal, Tema valgus (ehk Jumala ligiolu, Tema tundmine, elu koos Temaga)! Jah, saab ja võib olla teisi valgusallikaid (küünlad, lambid) ja nende valguses ongi ka ilus ja okei olla mõnda aega, aga see, mis meid kõige rohkem rõõmustab, mida me kõik tegelikult vajame ja igatseme, on päikesevalgus! Minu puhul on küll nii, et võingi ennast täiesti hästi tunda toas ja lambivalgel, aga kui ikka päike välja tuleb, siis see tõmbab kohe õue - sest see on midagi nii palju ilusamat, tõelisemat, nauditavamat - midagi, mida ükski muu valgusallikas asendada ei saa! Ja meid tõmbab tegelikult instinktiivselt päikese poole, sest päike võrdub elu allikas!

Lugu voolas vahepeal omasoodu veidi teises suunas kui alguses plaanitud, aga tulen nüüd alguse juurde tagasi. Tähekeste algmaterjali, sain töölt, oma tolleaegse kolleegi käest (ühe töötoa käigus) peaaegu aasta tagasi ehk enne eelmise aasta jõule. Kuni paari nädala taguse ajani seisid need paberikesed unustatuna sahtlipõhjas, lihtsalt tavaliste ristkülikutena, millest veel tähtede kuju ja ilu aimata ei või - kuigi paberi värvist jm omadustest saab siiski oletada, et neist saab midagi ilusat teha. Just samamoodi on elus ka. Tihti meie ellu "külvatakse" midagi või külvame me ise teiste eludesse (ise tihti seda teadvustamata). Ja siis need seemned jäävad unustatuna seisma tükiks ajaks. Me isegi ei aima, mis neist kasvada võib. Samas, iga seeme on veidi selle taime nägu, mille alget ta endas peidab ja seega hea kujutlusvõime korral saame aimata, mis külvatud seemnest kunagi kasvada võib.

Inimene, kellelt need paberikesed sain, on minu jaoks juba praegu saanud tähendusrikkaks ja see lugu on seega mulle eriti oluline ja armas. Jah, ma veidi kordan ennast ja loodan, et annate andeks. Igatahes, kallis lugeja, pea meeles: väikesed asjad saavad tihti suureks, seega ära alahinda oma igapäevaseid tegusid ja sõnu! - Kui me midagi "külvame", siis see võib ühel hetkel kasvada millekski ilusaks ja oluliseks. Alati on piisavalt suur tõenäosus, et mida külvad, see lööb ühel päeval tulevikus ka täies ilus särama! Võib-olla kuude või aastate pärast, aga potentsiaal on olemas selles seemnes! Ja need kasvama läinud ja särama löönud seemned on praegu just minu elu! Nii paljud kallid inimesed on viimaste aastate jooksul (ja muidugi ka varem) palju häid seemneid külvanud minu ellu ja nüüd tunnen, et need on päriselt kasvama läinud, et see "taim" õitseb ehk särama löönud ja kannab juba natuke vilja. Olen meeletult tänulik - kõigile, kes külvasid ja kastsid (ja teevad seda jätkuvalt) ja Jumalale, kes laseb kasvada!

Katkised kohad meie elus

Katkised kohad meie elus 1.osa - haavade märkamine, õige "diagnoosimine"

 9.10.16  Lugu sokiaugust. Tähendamissõna, mis sündis tegelikult juba eelmisel nädalal, kuid auk jäi parandamata, lugu kirja panemata ja täna hommikul panin need sokid uuesti jalga ning märkasin uuesti seda auku. - Auk oli ebatavalises kohas (jalalaba peal), sokid musta värvi. Alguses arvasin mitu korda, et see on mingi puru (sest sellisesse kohta ju tavaliselt auku ei teki) ja proovisin seda ära pühkida. Esimesed 2 korda - mitmel erineval päeval, kui neid sokke kandsin - ei saanudki ma aru, et tegemist on augu ja sealt paistva heleda nahaga, mitte lihtsalt valge puruga. Kolmandal korral alles vaatasin veidi põhjalikumalt ja taipasin, et see on tegelikult hoopis auk ja vajab seega rohkem tegelemist kui juhuslik puru, mille saab lihtsalt ära pühkida. - Kindel fakt on, et see auk tuleb kinni nõeluda, iseenesest ei kao see kuhugi, vaid läheb hoopis suuremaks. Siit tekkiski paralleel, et meie eludes/südametes on ka katkisi kohti, mida me võib-olla mõnikord isegi ära ei tunne, et need on tegelikult tõsised vigastused, mille parandamiseks ei piisa lihtsalt selle välise negatiivse, emotsioonide jm nö ära pühkimisest, endast eemale heitmisest ja unustamisest. Me ei märka/oska märgata, et see haavumine, solvumine, vihastumine, kellegi ebaõiglane kohtlemine meie suhtes vms on tegelikult meie südamesse haava lõiganud/torganud ja peame sellega tegelema tõsisemalt, et süda saaks taas terveks. Just nii, nagu sokiaugu parandamiseks kohe kuidagi ei piisa ainult peale vaatamisest, ei piisa pealiskaudsest tegutsemisest ka südame tervenemiseks.

Katkised kohad meie elus 2.osa - haavade parandamine

09.10.16  Täna päeval parandasin ühte pappkasti (õunte korjamiseks, sest paremat, tervemat kasti polnud võtta). Kasti küljed olid juba päris katkised, 2 nurka lausa lõpuni lõhki. Teipisin siis seda kasti korralikult, sain ta kasutuskõlblikuks küll. Aga ega ikka päris hea ei ole. - Meie eludes on ilmselt (vähemalt enamikel juhtudel) samamoodi. Kui juba midagi on katki, mingid vead on tehtud, suhted rikutud, võimalused mööda lastud jne - siis jah, me saame ja peamegi neid parandama ja võib saada ilusti hakkama ka nende parandatud kohtadega - sest ma ei taha susugi öelda, et vigu ei või teha, sest me kõik teeme vigu ja [vaimses mõttes] täiesti perfektselt tervet inimelu vist ei saagi olemas olla - aga peaksime olema siiski ettevaatlikud ja proovima suuri prohmakaid vältida, sest parandatud kohtadest jäävad alati mingid jäljed ja sealt on raskem edasi minna kui siis, kui me poleks viga/katkist kohta üldse tekkida lasknudki.

Valgus pimeduses

Esimene tähendamissõna, mis siia kirja saab, sündis 14.augustil 2016 3D koguduse laagris ehk Võimaluste Festivali 1.päeval ja iseloomustab ehk veidi selle blogi mõtet ka - et meil võiks olla valgust, lootust elus ja et Jumal tahab meid julgustada ka igapäevaelu toimetuste keskel:

Pikk ja suhtlemisrohke päev oli seljataga. Hilisõhtul tundsin, et tahan sõna otseses mõttes natuke rahu ja vaikust (kuigi kogu suhtlemine ja melu oli väga tore, aga lihtsalt väsisin sellest ära veidi). Läksin õue ühte istumiskohta, mis oli laagripaigast mõnikümmend meetrit eemal, metsa sees ja samal ajal järve ääres. Seal ei olnud küll päris vaikne, aga ikkagi hea omaette oli. Väljas oli juba pime. Vaatasin kuud ja mõndasid pilvede vahelt paistvaid tähti. Ma tihti imetlen kuud (või ka päikest) ja kipun unustama, et kuud kui sellist tuleks imetleda vaid kui loodut ja tõeline imetlus peab kuuluma Loojale. Siis üritangi kuu imetlemise asemel rohkem Tema poole pöörduda. Seal nii mõtiskledes tuli mulle järsku pähe, et jah, Kuu on loodu. Ja kuigi see on palju väiksem valgusallikas kui päike, paistab ta pimedas öös, lisaks veel tähed. Ehk siis ülekantud tähenduses - isegi kui me oleme parajasti pimeduses, raskes kohas oma elus, pole see kunagi täielik pimedus, sest Jumal on loonud ka öösse valgusallikad, mis sest, et palju väiksemad kui päeval (heal ajal). Ja isegi kui on parajasti pilves ilm või nt sa oled paksus metsas ja tõesti hetkel ei näe ühtegi, isegi kõige väiksemat valgusallikat, siis need on ikkagi olemas tegelikult ja varem või hiljem tuleb valgus pilve tagant välja või Sul on tegelikult alati võimalus minna välja sealt pimedast metsast. Wow!

Ma olen alati nii rõõmus ja tänulik, kui mulle mõni selline (eriti loodusega seotud) tähendamissõna pähe tuleb. 

Foto on tehtud 6. jaanuaril 2016 Tartus, paistavad (tol hetkel veel valmiva) ERMi tuled.

Algus

Elades oma elu uskudes Jumalasse on mulle ikka vahetevahel pähe tulnud igapäevaelu ja vaimuliku elu võrdlusi. Jeesus kutsus selliseid lugusid tähendamissõnadeks. Viimase kuu ja ehk ka natuke rohkema jooksul on mulle oma igapäevatoimetusi tehes eriti palju selliseid lugusid/paralleele pähe tulnud, olen neid lühidalt üles tähendanud, hetkel eelkõige märkmepaberitele, aga mõttes on kindlasti ükskord need lood pikemalt välja kirjutada - loodetavasti enne, kui sisu ununeb! Need lood, mida tunnen, et Jumal on mulle andnud (kuigi võib-olla on need vahel ka puhtalt mu enda mõtted), on minu enda jaoks väga väärtuslikud ja kõnekad ning mõtlesin, et ehk kõnetaksid need teisi ka - Päevasõna stiilis või nii. Sellest tekkiski mõte luua täiesti eraldi, avalik blogi nende väikeste lugude jaoks. - Jah, ma ei tea, millal ma jõuan siia kirja panna kõik juba olemas olevad lood ja kas või kui palju suudan leida aega ja tähelepanu, et siia edaspidi - kui Jumal annab - jooksvalt veel lugusid oma elust lisada. Aga julge pealehakkamine on pool võitu ja tahan lasta Jumalal tööd teha, kui Tema ehk tahab seda blogi kasutada! Nii et proovin ja vaatan, kas ja mis välja tuleb!

Ma ei tea veel, kas need tekstid saavad olema ainult tähendamissõnade vormis (võib-olla pole ka kõik praegu kirja panemist ootavad lood otseselt tähendamissõnad) - ehk kirjutan siia ka muid mind inspireerinud mõtteid, mida tundub hea avalikult jagada, aga igal juhul minu lootus on, et need mõtted võiksid saada oluliseks veel kellelegi peale minu enda. Seega, kallis lugeja, kui need tulevikus siia ilmuvad tekstid Sind kõnetavad, siis tagasiside on alati oodatud! - Me ei peaks tegema ühtegi taolist asja selleks, et saada teiste tähelepanu või kiidusõnu, aga julgustus ja positiivne tagasiside saavad lihtsalt nii palju edasi viia! Nii et, 3D koguduse (minu kodukogudus) sõnadega -julgustajaid juurde, kriitikuid on külluses!

Täna lisan siia alustuseks ühe foto märkmepaberitest, millel on kirjas pikemat lahti seletamist ootavad tähendamissõnad, mis on sündinud viimase kuu aja jooksul ehk alates septembrist 2016.